OLAVI PIHLAMÄGI EUROVISIOONI-MÄRKMED: I vaatus, Viin, 19. mai 2015
1. Moldovat esindab 22-aastane Ukraina noormees Eduard Romanyuta, kes on oma noorusele vaatamata juba neli korda võtnud osa Ukraina enda eurolaulu valimistest, kuid seni pole tal olnud õnne võita. Tänavu, kui Ukraina arusaadavatel põhjustel ei osale, sai Eduard võimaluse esindada naaberriiki Moldovat.
Laulu „I Want Your Love“ on kirjutanud rahvusvaheline meeskond: rootslane, austraallane ja inglane. Selles on Britney Spearsi lauludele omast rütmi, kuid pisut ehk vanamoeline. Ma ei saa aru kuvandist, mida Eduard esitab: käia kõikjal vangiriietes ja naispolitseinike saatel. Kuigi esimesena esinemine peaks statistika põhjal olema õnnelik algus, on see laul üldistes reitingute pingereas üks tagareas olevaid ja ilmselt tal finaali asja pole.
2. Armeenia on esindatud nutikalt kokku pandud projektiga Genealogy, kus ühes lauluansamblis saavad kokku armeenia juurtega lauljad kõigilt viielt kontinendilt. Nii on Euroopa esindatud Prantsusmaal elava lauljaga, Ameerika USA elanikuga, Aafrika Etioopia kodanikuga, Aasia Jaapani omaga, lisaks Austraalias elav armeenlane ning loomulikult on grupis ka koduarmeenlane. Sellise maailmagrupi kokkusulatamine ja koostöö oli raske, kuid tulemus igati põnev. Laulu „Face The Shadow“ on kirjutanud armeenlasest helilooja ja sõnad armeenlanna. Siin on veidi ooperlikkust, popilikkust ning isegi mõned rokielemendid, üks erinevate solistide kompott, mis pole mingil juhul ebameeldiv. Arvestades maailmas elavate armeenlaste suurt hulka, võivad finaali jaoks vajalikud hääled kokku tulla. Kuivõrd mõjutab selle loo tulemust üks kurb sündmus – 100 aasta möödumine genotsiidist –, ei oska öelda, sest poliitika ei pruugi väga suurt kaalu omada.
3. Belgiat esindab 19-aastane valloon Loic Nottet, talendivõistluselt „The Voice“ tuule tiibadesse saanud hüpnotiseeriva silmavaatega noormees. Ta valiti sisekonkursil selleaastaseks Eurovisiooni lauljaks ning laulu kirjutas ta ise, produtseeris aga rahvusvaheline meeskond, peamiselt inglased. Laulja on poisilikult kõrge ja praegu väga popi hääletämbriga ning laul „Rhythm Inside“ samuti ülimoodne, aga vanema publiku jaoks monotoonne lugu, mida annab väga efektselt lavastada. Belgia peaks kõikide märkide põhjal koha finaalis leidma.
4. Hollandit esindab veteranlauljanna, 42-aastane Trijntje Oosterhuis, kes oma nabani ulatuva dekolteega on juba suutnud tekitada Viinis sensatsiooni. Kes seda kleiti selja tagant on näinud, teavad, et üllatusi jätkub ka puusadest allpool. Kuigi kleit on põnev ja lauljanna omal maal kuulus, paistab, et tema „best before“ on Eurovisiooni jaoks ületatud. Ta valiti oma maad esindama kinnisel konkursil ja selle tulemuse „lobises“ ühes telesaates välja hea sõbranna ja samuti kuulus lauljanna Anouk Teeuwe, kellest sai ka tänavuse võistluslaulu autor. See polnud sõbrannade esimene koostöö. Oma tiimi haarati ka rootsi produtsent Tobias Karlsson. Laul „Walk Along“ meenutab mulle kangesti Heidy Tamme üht kunagist menulugu, sest refräänina kõlav Why, jee, jeee… on meeldejääv, kuid mitte eriti värske. Paraku on vähe lootust hollandlasi finaalis näha.
Pertti Kurikan Nimipäivät. Foto Eero Vabamägi
5. Soome on selle Eurovisiooni sõlmküsimus, mis inimlikult on igati arusaadav. Meil kõigil on koht siin maailmas ja miks mitte siis ka Eurovisioonil, kuid teisalt – kas erivajadustega inimesed ei peaks mõõtu võtma oma kategoorias? Ma ei saa ega taha olla kohtumõistjaks, kuid mind painab mõte, et spordis on paraolümpia, miks muusikas ei ole sellist väljundit. Tegelikult ju on, sest mulle tuleb meelde kunagise „laulja“ Arnold Oksmaa edukas esinemine just taolisel laulukonkursil. Kas Eurovisiooni meeletu glamuur ja pinge on talutav vaimsete puuetega inimestele? Mis saab neist edasi, kuidas mõjub see kõik nende tervisele? Kui Pertti Kurikan Nimipäivat finaali pääseb, on reaalne võimalus, et nad ka selle võistluse kinni löövad. Kas teate, kes on üldises reitingutetabelis tihedalt Eesti kannul? Need on põhjanaabrid. Huvitav, mitu punkti meilt neile läheb? Laul „Aina mun pitää“ pole üldse Eurovisiooni mõõtu „teos“, vaid kusagile pungi tagahoovidesse mahtuv, kuid selle suureks plussiks on lühidus, vaid 1.42 ja kõik on läbi. Kas ikka on???
6. Kreeka laul on pärast soomlasi kui validoolitablett keele alla. See on tõeline klaveriga algav euroballaad, võimsa tõusuga ja sosinal sõnadega „One Last Breath“ kõige lõpuks. Otsast lõpuni kreeklaste endi kirjutatud. Autorite seas on ka lauljanna Maria Elena Kyriakou, 31-aastane kolme pisipoja ema, kes on sündinud hoopis Küprosel ja veedab tänagi poole oma elust seal. Temagi on saanud tuule tiibadesse talendikonkursilt „The Voice“ Kreekas ning pole mingit etteheidet tema esinemisele. Kena ise ja laul on võimas. Edasipääs finaali peaks olema kindlustatud. Ainus halb asi on selles, et see laul on vahetult enne meid ja võib-olla „sööb“ ta veidi meie laulu.
7. Eesti pole kunagi olnud rahvusvahelises reitingus oma looga nii kõrgel. Lootus edasipääsuks on reaalne. Ma ei kilju just vaimustusest laulu visuaali vaadates, kuid enne tõelist etteastet ma kurjaks ka ei saa. Loodan, et Rene Vilbre väljalubatud vapustav lõpplahendus ka tõeliselt vapustab. On ka aeg tagasi finaali jõuda, Eesti!
8. Makedoonia on ilusa ballaadiga meie laulu järel ja see pisaratetekitaja võib meile pisut ohtlik olla. 31-aastane Daniel Kajmakoski sündis Makedoonias just sel aastal, kui tema vanaisa Daniel Popović esindas Jugoslaaviat Eurovisioonil omaloomingulise lauluga „Džuli“, mis väga sarnases tollase megastaari Shakin` Stevensi samanimelise looga, kuid tuli 4. koht. Ma kardan, et lapselapsel oma vanaisa tulemust korrata ei õnnestu, kuigi laul „Autumn Leaves“ on oma algusosas sarnane Kreeka lauluga ehk ehtne klaveriballaad, kuid siis tungib sisse diskolik osa, mis väga nagu ei sobi loosse. Üllatuslikult on esimest korda makedoonlaste loomekööki lubatud rootslane Joacim Persson, kes on kaasautoriks lauljale endale. Ma arvan, et see laul jääb pidama poolfinaali. Pole tal selles poolfinaalis peale Serbia abiks teisi kindlaid punktiandjaid.
9. Serbia ongi kohe naabri järel. Laval on selle võistluse kõige elurõõmsam ja trullakam lauljanna, peatselt 29-aastaseks saav Bojana Stamenov. Liigne kaal on pannud noore naise vähem reisima, sest tervis hakkas liigsest rabelemisest streikima. Kuid Eurovisioonil on tal publikule oma lauluga kindel sõnum: „Ehk keegi ikka armastab sind, vaatamata kõigile sinu puudustele.“ Laulu pealkiri on küll „Beauty Never Lies“, kuid selles on ilmselt ports irooniatki peidus. Serbia oma loojate tehtud laul, kohati kirglik ja tempokas. Kui valida, kumb endise Jugoslaavia riik peaks edasi pääsema, siis teeksin mina panuse Serbiale. Reitingud seda aga praegu ei toeta.
10. Ungari on viimasel ajal suutnud end finaali laulda. Võimalik oleks see ehk tänavugi, sest võistluslaul „Wars For Nothing“ on väga temaatiline ja kõnetab ju kogu maailma, eriti Ida-Euroopa maid. Üldised reitingud minu arvamust ei toeta, kuid kuulda laval mitmehäälset laulu naturaalse kitarri saatel on ilus akustiline kingitus üldises müras. 28-aastane lauljanna Csemer Boglarka ehk Boggie on jazziliku taustaga ning Viinis esitatav laul on pärit tema teiselt heliplaadilt, millel pooled lood on lauljanna enda kirjutatud, teised kahasse oma ansambli liikmetega. Ja ansambli nimeks on samuti Boggie, kellest suurem osa ka laval on. Kaunis lauljanna on nomineeritud sel aastal kui Glamour Woman Of The Year.
11. Valgevene toob lavale kaks põneva nimega artisti: Minskis sündinud 24-aastane laulja Uzari on kaks korda Valgevene eelvoorudes osalenud ja nüüd jõudis võidule. Tema nimi on tegelikult Juri, kuid Uzari on selle baskikeelne vaste. Kuna tema suguvõsas on baske, siis selline artistinimi ka valiti. Veel võimsam on Peterburis sündinud 35-aastase viiuldaja Maimuna sugupuu: siin on valgevene, aafrika, hispaania ja ukraina juuri. Laul „Time“ on Uzari looming, millele viiul lisab efekti. Kahjuks on tegemist suhteliselt igava tümpsulooga, mille edasipääsu ma väga ei näe. Kuigi visuaalselt annab seda väga põnevalt teha, nagu kinnitas rahvuslik finaal.
12. Venemaa toob võistlusele laulu „A Million Voices“, mis loodud rahvusvahelise autorite kollektiivi poolt, kus rootslased, austraallanna, kes elab Berliinis, ja kaks venelast – Vladimir Matetski ning Leonid Gutkin. Osa sellest tiimist tegi 2013. aastal Dina Garipova Eurovisiooni võistluslaulu „What If“ ja siis tuli laul lõppvõistlusel viiendaks. Pole kahtlust, et venelased seegi kord finaali jõuavad, olgu riigi maine Euroopas kuitahes küsitav. Laul on kirjutanud professionaalid, kes tunnevad oma tööd ja pole kahtlust ka selles, et 28-aastane Polina Gagarina laulmisega toime tuleb. On ju see blond kaunitar võitnud „Tähevabriku“ 2003. aastal, tulnud Jurmalas 2005. aastal kolmandaks ning olnud edukas teisteski suurprojektides. Ja laulu sõnum „Ma usun unistustesse“ on nii kaunis…
13. Taani pole sel aastal favoriitide seas, sest Anti Social Media pole ansambli nimena vahest kõige õnnestunum ning eks laulgi „The Way You Are“ ole nagu pisut kulunud, kuuludes kusagile 70-ndatesse. Kui sinna veel värvilised riided ja kohevad soengud koos pearättidega lisada, olekski glam-rocki mõnus meenutus tänapäeval. Kuigi elurõõmus, kahtlen, kas taanlased täna öösel pidu peavad.
14. Albaania pole viimastel aastatel Eurovisioonil edukas olnud. Sel aastal juhtus selline õnnetus, et kuulus itaalia laululooja ei saanud lõplikult valmis lubatud võistluspala ning 22-aastane Elhaida Dani pidi leppima organisaatorite poolt leitud varulooga. See „I´m Alive“ laulus olev pidev ai-aatamine teeb mind närviliseks. Kui ma kuulan laulu, siis taban äkki midagi tuttavat vokalisti tämbris ja tema fraasi murdumises. Jah, siin on midagi meie Elina Bornist. Ütle siis veel, et maailmas pole sarnasust, isegi ühel võistlusel! Arvatavasti jõuab see lugu finaali.
15. Rumeenia on end viimastel aastatel kindlalt finaali laulnud. Seekord on laval Rumeenia rocki veteranid, 1982. aastal asutatud ansambli Voltaj liikmed. Ega nad kõige värskemad välja näe, kuid oma tööd nad tunnevad. Laulul „All Over Again“ on 12(!) autorit, kõik nime poolest rumeenlased. Laul oma teema poolest aktuaalne vist kõikjal Euroopa idaploki riikides, kus tuhanded perepead on tööotsinguil teistesse riikidesse liikunud, jättes pered kodumaale rahasaadetisi ootama. Kuid lapsed, kes ongi selle laulu peategelased, ootavad koju oma isasid. Ilus ja sügavate tunnetega laul, mis peaks kõnetama. Ehk kuuleme seda ka finaalis?
16. Gruusiat esindav 20-aastane Nina Sublatti (Sulaberidze) sündis küll Moskvas, kuid pere pöördus peatselt tagasi Gruusiasse. Nina on väga mitmekülgne noor neiu: ta on õppinud kunstikoolis graafikat ja skulptuuri, praegu õpib akadeemias disaini ja kõrvuti konservatooriumis muusikateooriat. Ta on olnud vaatamata oma noorusele edukas mitmel alal ja nüüd siis suurel Eurovisioonil omaloomingulise lauluga „Warrior“ (Sõdalane), mille pühendab kõigile gruusia naistele. Laul ise on tehtud väga moodsas võtmes ja ega esituselegi saa midagi ette heita. Popp ja noortepärane. Mina hääletaksin küll tema poolt.
Kui kõik mu hinnangud kokku lugeda, ega te päris täpset pilti ei saa, kes finaali jõuavad, kuid ehk nii ongi parem, sest siis on homme parem analüüsida. Aga pöidlad tasub täna õhtul ikka peos hoida.
