Olavi Pihlamägi Eurovisioonist: esituse põhjal võib võidukarikas oodata Küprose lauljannat rootslaste lauluga
Elina esines üldiselt hästi. Laulu alguse madal register oli ebakindel, kuid juba talle omased kõrged noodid helisesid hästi. Kleidil jooksid projektsioonid ehk liiga kärsitult ja laulu suurejoonelisus päris laste kaleidoskoopi poleks nõudnud, kuid see pole peamine. Peamine on köita tähelepanu ja seda Elina tegi. Tubli!
Paistab, et raha oskavad portugallased lugeda, sest midagi ülepaisutatult uhket ei olnud laval näha, välja arvutud arusaamatult suur hulk naissaatejuhte – lausa neli. Mõni neist oli päris löögivalmis, mõni ei saanud saate lõpuni kohmetusest üle.
Saatejuhid. Foto Andres Putting
Portugali mitte kõige kuulsusrikkamas Eurovisiooni ajaloos on päikseline hetk – esimest korda 50 aasta jooksul on kuulus mereriik kuulsa lauluvõistluse võõrustajaks. Ilus mõte on kutsuda KÕIK PARDALE (ALL ABOARD), et laululaevuke saaks seilata.
Publiku pool esimese poolfinaali ajal. Foto Andres Putting
Meile oli kõige tähtsam, kas üle kahe ebaõnnestunud aasta saame end Euroopale taas suure laulurahvana näidata. Õnneks saime – oleme finaalis ja on lootus, et ehk ka esikümnes või isegi … Elina esines üldiselt hästi. Laulu alguses madal register oli ebakindel, kuid juba talle omased kõrged noodid helisesid hästi.
Elina esitus esimeses poolfinaalis. Foto Andres Putting
Kleidil jooksid projektsioonid minu jaoks liiga kärsitult ja laulu suurejoonelisus päris laste kaleidoskoopi poleks nõudnud, kuid see pole peamine. Peamine on köita tähelepanu ja seda Elina tegi. Tubli!
Valgevene esitus. Foto Andres Putting
Nüüd on vaja hoida pöialt, et me finaalis mõne väga trampiva laulu järel lavale ei satuks, mis meie ooperlikkuse lihtsalt ära sööks. Poolfinaalis oli Valgevene rooside ja punase kleidiga tantsijanna päris hea ettevalmistus meie laulule. Just Valgevene kohta võib öelda, et laulul polnud ju viga midagi ja esitus Aleksejevi poolt oli enam-vähem, kuid milleks üle lavastada? Oleks piisanud kasvõi roosi vibuga laskmisest ja efekt oleks meelde jäänud, kuid nüüd pidime veel tantsija visklemised ning solisti seljal kasvavad roosid ka üle elama. Päris õudne! Nende teekond lõppes sellega.
Iisraeli esitus. Foto Andres Putting
Eilse põhjal võib võidukarikas oodata aga 31aastast Küprose lauljannat Eleni Foureirat. Ma küsin, mis ühendab laulu „Fuego“ loometiimi, kuhu kuuluvad Alex Papaconstantinou, Gerardo Sandell, Anderz Wrethov, Viktor Svensson ja Didvik? Õige vastus – Rootsi. Nad kõik on Rootsiga seotud muusikud. Ja lisame veel lavastaja – koreograafi Sasha Jean-Baptiste´i – ning rootslaste rivi pikeneb veelgi. Lauljannagi on sündinud Albaanias ja elab Kreekas. Küprose korraldajad valisid välja esineja, kes nende sõnul on populaarne nii Kreekas kui ka Küprosel. Ei peagi olema seotud riigiga, mida esindad – vähemalt Küprosel mitte! Kas võõraste sulgedega enda ehtimine on eetiline või mitte, jääb iga riigi siseasjaks. Kui Eleni laupäeval end võidule laulab, satub ta samasse ritta selliste võimsate tantsulaulude ja nende esitajatega nagu Sertab Erener (2003), Ruslana (2004) ja Helena Paparizou (2005).
Küsin – kas see pole juba olnud, kuigi tean, et vastus peitub vaataja silmades – palju sära ja kära, ilus läikivas trikoos lauljanna, ja kui laulu kohta küsida, siis … See polegi tähtis, hea oli vaadata!
Paraku ei lõppenud kõige kõmulisema laulu teekond poolfinaalis, kuigi ennustusportaalide esikohalt kukkus ta eilse põhjal tublisti allapoole. Ma mõtlen Iisraeli matsaka lauljanna Netta esitust „Toy“. Ma ei saa kuidagi aru selle kaagutava loo edust. Täna hommikul tahtsin endale muna keeta, kuid eilne õhtu tuli selgelt meelde ja muna rändas külmkappi tagasi. Siin pole tegu ju lauluga, vaid protestiga – väike tüdruk oli koolis tagakiusatu, kuid ta lõi selja uhkelt sirgu ning tõestas, et suudab olla edukas. Tore! Kuid kas selleks on ilmtingimata vaja Eurovisiooni lauluvõistlust? Aga äkki just on? Kuigi minu sõrmed ei toksi sõnumeid selle laulu poolt, on Euroopas piisavalt naisõiguslasi, kes seda teevad ja lausa 20 korda järjest. See on nende protest. Igal juhul peab kiitma kavalaid Iisraeli muusikategelasi, kes oma lauluseemne külvasid maailmas juba kobestatud ahistamisjuhtumite rammusasse mulda. Püüdes olla õiglane – see värvirikas esitus lisas ikkagi muidu veidi uimasesse õhtusse priske portsjoni särtsu!
Kui rääkida headest üllatustest, siis leedukad suutsid seda! Ieva Zasimauskaite oli lauluga „When We´re Old“ sedavõrd võluv, et mul oli hing sõna otseses mõttes kinni. Ma kartsin hingata, et mitte segada telerist tulevat heli. Ieva iidoli Alicia Keysi mõju oli kuulda ja nii maitsekalt ning õrnalt tehtud laul oli ju eelmise aasta võitja. Ainus, mis minu jaoks liiast, oli oma mehe toomine armastuse sillale. Kui naised ehk telerite ees pühkisid pisara, siis mina vaatasin ebamugavusest kõrvale.
Ma ei hakka kõiki poolfinaali laule lahkama, kuid mõned ehk siiski. Kui Albaania rokkari Eugent Bushpepa edasipääs oli peaaegu kindel, sest hea hääl ja julge esitus kindlustasid selle, siis Tšehhi „seljakotid selga“ Mikolas Josef pani õlgu kehitama – kas see laul poleks sobinud hoopis Junior Eurovisoonile? Aga selgus, et publikule meeldis.
Bulgaaria on viimastel aastatel oma kõrget taset kindlustamas, sest grupis Equinox on mitut värvi muusikuid ning see kooslus andis huvitava tulemuse.
Austria tumedanahalise Cesar Sampsoni edasipääsus oldi kindlad, sest ta olevat nii hea. Mina pigem elasin kaasa teadmisele, et tema ema oli laulnud „Komissar Rexi“ tunnuslaulu. Aga mehelik mees muidu õblukeste poiste kõrval.
Soome esitus. Foto Andres Putting
Suur oli minu üllatus, kui nägin põhjanaabrite Saarat seotuna pöörleva ratta külge. Ise mõtlesin, millal tulevad mustlased nugadega ja asuvad täpsust loopima. Õnneks neid ei tulnud, kuid õuduspilt sellest kangastus ilmselt ka Saara Aaltol, sest ta karjus oma laulu lihtsalt maha. Kuidas sellise kogemusega laulja suudab vokaalselt nii alt minna? Kas teile ei tundunud, et laulu „Monsters“ rootslastest autorid olid oma kunagise Eurovisiooni võiduloo „Heroes“ Saara loosse pikkinud? Olin kindel, et edasipääsuks jääb uks suletuks, kuid ometi leidus Euroopas tema poolt hääletajaid. Kas need olid ehk tema aatekaaslased? Saara on avalikult teatanud oma lesbilisusest ning augustikuised pulmad ootavad pidamist. Me ei saa alahinnata seksuaalvähemuste väga mõjukat rolli oma kaaskondlaste edu tagamisel just Eurovisiooni lauluvõistlusel. See seltskond on hästi mobiilne ja aktiivne.
Kas iiri noormehe Ryan O´Shaughnessy ballaad „Together“ sai edasi äsja mainitud kogukonna toel, pole selge, kuid laul ise palju teisi tõlgendamisvõimalusi ei pakkunud, kuigi oli hästi esitatud ja noorte poiste ansambli repertuaari hästi sobituv lugu. Jälle midagi iiripärast, muusikalises mõttes ikka!
Kuigi ma väga palju oma ennustuses mööda ei pannud, siis oleksin heal meelega näinud finaalis Belgia lauljatari Sennekit, kelle esitatu kuidagi märkamatult James Bondi filmilaulude juurde juhtis.
Esimest korda jäi finaali ukse taha Aserbaidžaan, end kindlalt rootsi ja kreeka heliloojate muusikaga esindanud riik. Seekordne laul „X My Heart“ oli tegelikult koopia kunagisest Rootsi võidulaulust „Euphoria“. Visuaalselt veidi võimlemiskava meenutav, kuid tehniliselt võlusid kokku jooksvad ja sulavad tähed.
Minu lemmikuks olid Šveitsi õde-venda Zibbz, kelle laulu „Stones“ rütmika pani täiega kaasa elama, kuid õnnetu lavaline visuaal ei andnudki võimalust edasipääsuks. Purska viimases hädas kasvõi signaalraketist sädemeid. Oleks nad oma koduse finaali lavashow Lissaboni üle kandnud, oleks tulemus ehk teine.
Ees ootab neljapäev, kus jagatakse viimased pääsmed laupäevasesse finaali. Meie jaoks mitte nii erutav sündmus, kuid ikkagi.
