Esitatavad värsid lähevad matuselistele vahest rohkemgi korda kui leinajatele, kelle mõtted mõistagi mujal uitlemas on (mõistan leinajate all lahkunu sugulasi, matuselistena kõiki teisi). Sageli tullakse etlejat pärast tänama ja küsitakse, kust neid luuletusi kodus üle lugeda saaks. Ju siis täitis poeesia lahkunu ärasaatmisel oma eesmärgi. 

Meie tõeliselt kurvastav leinaja ei tao meelehärmis oma pead vastu seina. Diskreetse loomuga inimestele ei meeldigi eriti oma eraelulisi läbielamisi – olgu siis või leina – teistega jagada. Nende kaamete nägude tagant võib vaid aimata seesmist pingestatust ja „äraolekut“ pigem iseenda omaste kui äsja lahkunu juures. 

Jõuda leinaja tegeliku hingeni on omajagu keeruline: ühest tundub, et ta leinab tõesti ja sügavalt, teise puhul aga näib rohkem, justkui oleks ta millegi kaelast ära saanud. 

Kodupolitseist vabanenud tuhvlialune hingas kergendatult, et ei pea enam iga päev kuulma käskivaid sõnu: tule! tee! võta! söö! ole vait! ära mine! 

Teine leseks jäänud taat suutis naljagi visata: „Pean ise otsustama hakkama, kummasse jalga kumb king panna… aga hommikukohvi ajal võin nüüd värsket ajalehte lugeda – vot on alles põli! Kuid kes mulle nüüd laua katab? Mõni uus mutike vaadata… Aga kui satub järsku veel hullem?“
Kolmas leskmees kukkus tõsimeeli filosofeerima: „Õnn ei seisne armastuses, vaid abielu jooksul kogetud õnnehetkedes, mida meie kogusime nagu peenraha… ikka münt mündi haaval, kuni hoiupõrsas meil täis sai… Vaat siis on aeg oma luud-kondid siit ilmast ära koristada. Tema läks, ju pean talle järele minema…“

Ühe vanapaari mammon poleks mahtunud tuhandessegi põrsakesse. Siis tuli taadul äraminek. Hirmus olevat see, kui lahkujal pole midagi pärandada, veel hirmsam aga, kui pole ka neid, kellele oma miljoneid jätta. Mitte ainsatki sugulast, sõpra ega tuttavat, keda huvitanuks lesknaise kinnisvara, limusiin, hoiuarved või käsitöötoodang. Töökal paaril polnud suures kogumistuhinas olnud silmi ega kõrvu kehvemal järjel olevate suguvendade ega -õdede jaoks – nemad aina tootsid, kasvatasid ja turustasid. Nii ei saanud võimalikest pärijatest isegi mitte leinajaid. Ning istuski lesknaine pikal leinajate pingil ihuüksi. Mõnekuise raske leinaaja järel sukeldus ta aga uude tootmisse, et aina koguda, koguda, koguda… 

Eespool kirjeldatud leskproua kuulub ilmselt nende isikute kategooriasse, kelle stress ja hirm – kuidas ma nüüd üksi hakkama saan? – võivad leinas süvendada nende enesekesksust. Juba peiete lõppfaasis, kui lesk püsti tõusis, et matusepeolistele mõni tänusõna öelda, aimus, kuivõrd kaugel ta neist tegelikult viibis: lühikõne oli pelgalt vormi täiteks. Kuid ega hingestatust saa kellelegi vägisi peale sundida, sest tundelisus on kaasasündinud loomuomadus.

Oleme vist väsimas, seda nii moraali kui ka füüsise osas. Vahel tundub, et ei jõua enam leinatagi nagu kord ja kohus. Aga vahest polegi vaja rohkem pingutada? Lein pole tellitav – seda kas on või ei ole. On ju ka leige lein etem kui päris mitte midagi.

Elukiri