Valve Raudnask: muretsemine ei ole riigireetmine
Olgu Võrumaal või Tallinnas, paljudel pensionäridel ei põle elamises ükski teine tuli, kui nad televiisorit vaatavad.
See juhtus ühel sünnipäeval. Rääkisin oma käigust Võrumaale, kust olen pärit. Sõitsime hämaras mööda Võrumaa külateid. Nägime väga vähe tulevalgeid aknaid ja vastu sõitis vaid üksikuid autosid. Kust neid autosid saabki liikuda, kui siitkandi mehed on kuude kaupa Soomes või mujal tööl. Pimedad aknad aga ei tähenda tingimata seda, et majas keegi ei ela. Olgu Võrumaal või Tallinnas, paljudel pensionäridel ei põle elamises ükski teine tuli, kui nad televiisorit vaatavad. Kokkuhoidu nõuab nii valitsus kui pensioni suurus.
Minu murejutu peale nähvas keegi sünnipäevakülalistest: „Kas te tahate nõukogude aega tagasi?“
Mõtlesin, mida ma nüüd teen. Järsku käituks nagu halvas Hollywoodi filmis, et haaraks laualt tordi ja suruks nähvajale näkku?
Mina tahan nõukogude võimu tagasi? Tahan uuesti varahommikul põgeneda üle lumise välja küüditajate eest metsa, haigel emal vererada taga? Tahan jälle, et kui lähen pärast küüditamist sünnitallu oma koolikotti otsima, on keegi sellest vallamajja teatanud ning kui jooksma panen, tulistab kohalik miilits mulle järele? Tõsi küll, ta tulistab õhku, aga ma olen alles 12-aastane. Või tahan sedagi uuesti üle elada, et mu ainuke poeg läheb Nõukogude armeesse ja ei tule sealt elavana tagasi?
See toores totrus tegi mulle väga haiget ega andnud nädalaid rahu. Mitte ainult isikliku saatuse pärast. Niisugune nähvamine tuletas nõukogude aega ka laiemas plaanis meelde. Siis oli kombeks, et kui keegi kurtis olgu vorstipuuduse, olgu üldise korralageduse üle, öeldi talle karmilt: „Ahaa, sa tahad kodanlikku Eestit tagasi.“
Minu meelest pole midagi üdini nõukogulikumat kui see, et sisulisele küsimusele ei anta vastust, vaid muretsejale visatakse ideoloogilist pori näkku. Nõukogude ajal armastati kõiki möödalaskmisi seletada „kodanlike iganditega”, nüüd on edukalt käibel „nõukogude taak”.
Kui jutt juba küüditamisele läks, ei saa kuidagi mööda Pärnu Martensi väljaku sündmustest. Nendel aastatel, mil olid valimised, ei käinud ma 25. märtsi üritustel. Kui omal ajal Hirveparki Linda kuju juurde koguneti, tuli just valimiste aastatel sinna märgatavalt rohkem kõrgeid kaasatundjaid. Mälestuskogunemine kippus valimiskoosolekuks muutuma. Seevastu küünalde süütamine on midagi sellist, mis annab õlatunde.
Kui noored algatasid mälestusküünalde süütamise linnaväljakutel, läks see väga hinge. „Kõik on harras, tõsine ja püha,” on Marie Under kord kirjutanud küüditatutele mõtlemise hetkest. Just nii mõjuvad ka põlevate küünaldega linnaväljakud.
Kui vaatasin televiisoris põlevate küünalde kopa ja labidatega kokkulükkamist Pärnus, tuli pähe ainult üks mõte: hea, et 1949. aastal küüditatud Eesti kulakud, meie isad ja emad, seda ei näe. Meie, nende lapsed, oleme küll veel elus, aga peremehed ja perenaised ise on juba mulla kaitse all.
Pole siin erilist kaalu kellegi lahtitegemisel või karistamisel. Küsimus on tõsisem ja sügavam. Miks meile pole enam midagi püha? Miks isegi selliseid sündmusi tähistatakse saaks-kaelast-ära-mentaliteediga? Küünilisus sünnib justkui iseenesest, nagu möödaminnes.
Hea küll, riigireetjaks, nõukogude korra tagasitahtjaks nimetatakse oma riigi pärast muretsejat siiski haruharva ja seda ütleb enamasti tõupuhas poliitbroiler või täielik sileaju. Aga muretsemist tembeldatakse virisemiseks väga kerge käega. Kuidas saab üldse keegi, kes on võimu juures, rahvale virisemist ette heita? Tema ju selle eest palka saabki, et rahval poleks põhjust nuriseda.
Nõukogude kord oli võõras võim. Kõik, mis seal oli halba, tegi mu elu raskeks, aga see ei läinud mulle hinge. Oma riigi probleemid teevad haiget ja panevad muretsema. Tahan kõigest hingest, et Eestis oleks vähem mõttelaadi, mis nõukogude aega meelde tuletab.
Mille pärast praegu kõige rohkem muretsen?
Arvan, et iga noore perega, kes siit ära läheb, jääb Eesti Vabariik väiksemaks.
Elukiri, mai 2013
