50 aastat kehalise kasvatuse õpetajana tööatnud Hilja: treenitud keha peab aja rünnakule paremini vastu



50 aastat kehalise kasvatuse õpetajana tööatnud Hilja: treenitud keha peab aja rünnakule paremini vastu
Foto: Signe Kalberg

Jõulude eel 91-aastaseks saav Hilja Bakhoff töötas 50 aastat Viljandis kehalise kasvatuse õpetajana. Sportimine kuulub praegugi lahutamatult naise ellu – mitmekordne spordiveteranide maailmameister ja maailmarekordi omanik heitealadel võimleb igal hommikul, käib kaks korda nädalas treenimas võimlas ning jõusaalis.

„Pean end õnnelikuks inimeseks, sest sportimine on mulle oluline olnud noorusest saati. Kui ennast ei liiguta, jääd tubaseks ja haigused tulevad kallale,” ütleb Hilja. Ta tunnistab, et kuigi Tääksi kuueklassilises koolis või hiljem Viljandi haridusseltsi tütarlaste gümnaasiumis õppides ei mõelnud ta kehakultuuri õppimisest, oli ta kergejõustikualadel ning ka suusatamises tol ajal edukas.

„Arvasin ikka, et lähen pärast gümnaasiumi lõpetamist metsandust õppima, aga kuna sel erialal oli vaja teha sisseastumisel keemia eksam, hirmutas see mind loobuma. Olin keemias täielik tobulopski,” selgitab Hilja muhedal moel oma õpingute valikut. „Kui oleksin metsandust õppinud, oleks ehk elugi teistsugune olnud,” möönab ta.

Andekas paljudel spordialadel

Kolmelapselises peres oli Hilja temast neli ja viis aastat vanemate vendade kõrval pesamuna. Vanemad pidasid talu ning kooli tuli lastel käia Olustvere kandist Navesti jõe kaldal asuvast Metsakoodre talust kuue kilomeetri kaugusele Tääksi kooli. Hilja meenutab, et kui ilmaolud vähegi lubasid, tuli ta ikka koolist õhtul koju, see kuus kilomeetrit võttis aega tunni ringis. Talvel aitasid koduteed kiirendada suusad. Kui aga ilm väga hulluks pööras, jäi tüdruk kooli internaati ööbima ja sai koju alles nädala lõpul.

Loe veel

„Ma ei mäleta, et vennad oleksid agaralt sporti teinud. Noorem vend mängis võrkpalli ja eks me suusatasime ka. Tõsisem sporditegemine läks lahti alles Viljandis, kuhu ma 16-aastaselt õppima läksin. Siis jäin silma kergejõustikutreenerile Heldur Tüütsile,” meenutab Hilja noorusaega. Ta märgib, et talle meeldis joosta ja hüpata, kuid tol ajal, pärast sõda, oli sportimine kesine ning ka tulemused kaunis viletsad. „Jõudsin kohe korralikule tasemele ja Viljandis oli meid kolm tüdrukut, kes kergejõustikus üksteisele parajat konkurentsi pakkusid. Üks oli Rita Karu, aga vaat seda kolmandat nime ma enam ei mäleta,” pajatab Hilja. Aastad teevad oma töö ka mäluga.

Kuna kergejõustikus keskenduti peamiselt ühele alale, keskenduski Hilja odaviskele, milles sai juba varakult Eesti meistriks. Aga ega siis muud alad Hiljata läbi saanud – proovitud sai ka võrk- ja korvpalli, kaugushüpet, jooksmist, suusatamist. „Suusatamises on mul I järk, aga ega mulle see ala ei meeldinud, ei tahtnud treenida,” tunnistab ta.

Kui Hilja mõistis, et metsandust ta õppima ei lähe, viis dokumendid kutsumise peale Tallinna kehakultuuritehnikumi. Pärast lõpetamist sai temast 11 aastaks kehalise kasvatuse õpetaja Viljandi meditsiinikoolis. Seejärel hakkas Hilja Viljandi kultuurikoolis tulevastele kultuuritöötajatele kehalise kasvatuse tunde andma ja tegi seda aastani 1999, mil Hilja oli 73-aastane.

Konkurente on iga aasta vähem

Veteranide klassis algab spordisaavutuste arvestus 35-aastaselt. Hilja märgib, et vanusega on tulnud mõistagi vigastusi, mis sporditegemist takistavad. Kuid vanuse kasvades on veteranil ka üks eelis – mida eakam on spordiveteran, seda vähem on tal konkurente. „Mina käin veteranide võistlustel ikka kergejõustikualasid tegemas. Viimati oli augusti lõpus võistlus Taanis, kus sain neli kuldmedalit. Mul polnudki vastast, ei tea, miks ta tulemata jäi. Muidu võistlesime ühes vanuseklassis ühe belglannaga. Eks me tunneme ju kõik üksteist, teame oma vanuseklassi tulemusi ja hoiame üksteisel n-ö silma peal.”

Kuldmedaleid ja karikaid on Hilja koju toonud mujaltki. Näiteks neli aastat tagasi Itaalias Torinos toimunud X seeniorsportlaste maailmamängudelt naasis ta nelja kuldmedaliga ning püstitas vanuseklassis 85+ maailmarekordid kettaheites, raskusheites ja heidete mitmevõistluses. „Ega ma käi siis võistlemas medalite pärast, eelkõige on oluline seltskond, suhtlemine,” ütleb heitealade mitmekordne maailmameister tagasihoidlikult. Medalid, mida jagub ka esikusse, rääkimata mahukast vitriinkapist ja neid on rippumas ka raamaturiiuli küljes, annavad sportliku naise saavutustest hea ülevaate. Kõiki medaleid ja karikaid ei jõuaks ka mitme päevaga üle vaadata ning nendega kaasnevat lugu kuulata, Hilja isegi ei mäleta enam kõiki.

Maailmameister, Eesti ja Baltimaade meister tõmbab teisipäeval ja reedel spordidressid selga ning suundub Viljandis endise Paalalinna gümnaasiumi staadionile. Ikka trenni tegema. Spordiveteranide käsutuses on seal kindel kellaaeg ning kuna teised trennitegijad on Hiljast nooremad, siis kutsub ta neid hellitavalt „minu poisteks”. Igal hommikul teeb ta hommikuvõimlemist, et öö jooksul kangeks jäänud liikmeid käima saada. Söömisega pole Hilja ennast kunagi piirama pidanud ja kuigi ta pole enda sõnul suur toidukeetja, korra päevas teeb omale sooja söögi ikka. Omatehtud lihapirukad, mida Hilja loo autorile külaskäigu puhul kohvi kõrvale pakkus, olid väga maitsvad.

Reedel on ka jõusaali päev … Kas kujutate ette 90-aastast habrast ja lüheldast kasvu vanaprouat jõumasina taga? Kes tahab seda oma silmaga näha, peab Viljandisse sõitma. Hoolikalt tuleb trenni teha enne võistlusi. Suvel on võistlusi päris tihedalt, peaaegu igal nädalavahetusel. Talvel on siseruumides toimuvaid võistlusi harvem. Ja kuigi võistlustele sõit, isegi välismaale, tuleb oma taskust kinni maksta, ei kavatse Hilja neist loobuda. Kui ikka tervis vähegi lubab.

Hiljal on peaaegu kogu Euroopa võistlemise käigus läbi sõidetud. Kaugemad kohad, kuhu ta spordiveteranina sattunud, on Puerto Rico ja Austraalia. Kord kuus lööb Hilja end üles ning ühineb teiste üle 80-aastaste klubikaaslastega, keda toob Viljandi Sakala keskusse kokku soov omavahel juttu ajada, ühiselt ekskursioonidel käia ja külalisesinejaid kuulata.

Jõulude eel saab Hilja 91-aastaseks. Energilise ja elurõõmsa naise sünnipäeva- ning jõulusooviks on, et tervist oleks. „Eks ilmas ole elatud juba küll, aga vanaduses on see kõigi sooviks. Kui voodisse jääd, siis sealt enam ei tõuse.” Sestap soovitab ta teistelegi mitte jääda koju konutama, vaid hoolitseda nii enda keha kui ka vaimu eest.

Allikas: Maalehe erileht Elutark

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised