Adik Levin: Püüan kõikuma panna monopoliseeritud tõe süsteemi

 (63)

Adik Levin: Püüan kõikuma panna monopoliseeritud tõe süsteemi
Adik Levin koos abikaasa Dinaga. Fred-Erik Kerner

Dr Adik Levin pühendas aastakümneid oma elust laste ravimisele. Pärast haigestumist diabeeti hakkas ta uurima, kuidas tema ise saaks ennast aidata. Oma teadmisi toitumisest ja tervisest on ta laiema publikuga jaganud kahes raamatus: „Dr Levini tervisenõuanded“ ja „Dr Levini toitumistarkused“. Ent milline on selle kohati vastuvoolu ujuva tohtri elu olnud? Järgnevalt mõni seik tema 75 aasta pikkusest teekonnast.

Pildike isemõtlemisest
Kui keegi tuleb välja uue ideega, siis ühiskonnakorrast olenemata on esimene reaktsioon alati selline: see on jama, see on utoopia, see on äri! Kuidas keegi nimetab.
Miks paljud head ideed ei leia toetust? Sest neil inimestel, kes ideid välja pakuvad, peab olema kolm omadust: mingisugused võimed, töökus ja nii-öelda hambad. See viimane tähendab, et sa pead uskuma oma ideesse ja selle eest ka võitlema.
Mulle on öeldud, et kuule, Levin, kui sa kuskile saali tuled, siis sind on kohe palju. See ongi see, et kui mina usun endasse ja näen, et see on õige asi, peangi võitlema selle eest. Praegu on aeg, kus ma korjan vilju töö eest, mida olen eluaeg teinud. Ega see pole mulle sülle kukkunud.
Me peame ise mõtlema, me peame tõepoolest kaitsma ennast, rahvas peab teadma oma juuri. Mina olen uhke, et ma olen juut. Olen pidanud palju läbi elama sellepärast, et olen juut. Mind ei võetud Leningradis sellepärast isegi arstiks õppima ning kui kaitsesin Moskvas kandidaadi väitekirja, siis jäeti rahvus ütlemata. Mul oli häbi, et see niimoodi oli, sest ma ei ole kunagi oma rahvust häbenenud. Ma olen alati öelnud, et me ei saa kunagi juudist teha eestlast ja eestlasest juuti. Me peame koos elama ja koos õiget asja ajama.

Loe veel

Seotud lood:

Pildike Siberist
Mina olin planeeritud laps. Emaüsas hakkasin kasvama 1939, kui oli veel Eesti Vabariik. Sündisin Valgas 1940. aasta augustis, juba nõukogude ajal. 1941, kui algas sõda, põgenesid minu vanemad ära Siberisse. Isa võeti Siberist sõjaväkke ja kuna ta oli Eestist, siis saadeti Eesti korpusesse. Velikije Luki all sai ta haavata ja oli eluaeg ühe käega. Mina olen see inimene, kes on tänulik Siberile ja nendele vene inimestele seal Kurgani oblastis, kes võtsid meid oma majja ja aitasid meil ellu jääda. Tänu Siberile ma Teiega istun siin ja räägin... Kõik me sugulased Eestis olid ära tapetud, kui tagasi tulime.
Miks nemad Siberisse ei põgenenud? Näiteks minu ema poolt vanaisa ütles, et tema Eestimaad ei jäta. Siia jäid ka mu ema noorem vend ja isapoolsed sugulased, keda oli palju, mu isa oli oma peres 11. laps.

Pildikesi vaesusest
Kui me 1945 tagasi tulime, oli elu hoopis midagi muud kui viis aastat varem. Ma ei unusta mitte kunagi, kui sain 10. sünnipäevaks kingiks uisud. Kuidas ma otsisin siis saapaid... ja keegi andis vanad saapad... ja kui ma käisin uisutamas, kui õnnelik ma olin.
Mäletan, kui ema ostis ühe kana, meid oli kolm poissi ja isa ja vanaisa ja veel sugulasi, aga seda kana söödi kaks-kolm päeva.
Oleme abikaasaga arutanud, et kõige raskem oli ikka meie vanematel. See põlvkond pidi väga palju üle elama.

Pildikesi Stalinist
Mina mäletan ka Stalini aega. Kui isa võeti sõjaväkke, võeti ka parteisse ja pärast sõda saadeti kompartei liikmeid kolhoosiesimeesteks. Ja kujutage nüüd ette, et ühe käega juut läheb kolhoosi esimeheks! Teda saadeti ka, aga tänu sellele, et ta oli ühe käega, sai sellest ametist ruttu vabaks.
Mul on meeles ka, et kui Stalin suri, siis üks klassivend tegi sellist nalja, et tuli Stalini pildiga kooli ning istus ja nuttis. Täitsa näitleja! Aga mõned inimesed tänaval nutsid sellepärast, et kuidas me nüüd elama hakkame. Nii olid ajud juba ära loputatud.

Pildike laupäevaööst
Kui lõpetasin 1959 Pärnus keskkooli, ma ei teadnud, kelleks tahan saada. Meie mõlemast klassist läks enamus edasi õppima, aga mina läksin tööle spordimetoodikuks Pärnu kommunaalametisse. Meie omad läksid kõik Tartusse, aga mina ei tahtnud Tartu minna. Põhjus oli selles, et mul oli sisemine protest, kuna mind oli narritud juudikrabiks ja muude nimedega. Ja sellepärast mõtlesin, et ma ei lähe ei Tartusse ega Tallinnasse. Vanemad aga tahtsid väga, et ma läheks ülikooli, sest mina vanima pojana olin eeskujuks ka oma kahele nooremale vennale.
Mäletan üht 1960. aasta laupäevaööd. Tulin tantsupeolt. Ema ja isa istusid köögis.
„Käid siin aga pidudel ja nii... kas sa lähed õppima või ei?“ nõudsid vanemad.
Ma olin vait, aga kui kisa-kära hakkas jälle peale, ütlesin: „Lähen!“
„Aga kuhu sa lähed?“
„Pediaatriainstituuti.“
Teadsin, et selline instituut on Leningradis olemas, sest vene kooli poisid, kellega koos korvpalli mängisin, läksid kõik sellesse instituuti edasi õppima.
Aga kujutage ette, et ma ei teadnud, mis arst see pediaater on! Järgmisel päeval võtsin sõnaraamatu, et vaadata, mis arst on pediaater.

Pildike õppimisest
1961 läksingi pediaatriainstituuti eksameid tegema, aga põrusin ühel eksamil, see oli vist vene keel. Ma olin endast niivõrd väljas. Tulin koju tagasi ja hakkasin õppima. Palkasin ka õpetaja. Terve suve istusin aias hommikul kella seitsmest õhtul 12-ni, ainult söömas ja pissil käisin.
See, mida ma toona endaga tegin, formeerus selleks, kes ma praegu olen.
Eksameid läksin tegema Leningradi, aga seal öeldi, et võin ka Eestis teha. Tegin juulis eksamid ära ja olin pingereas kolmas. Kõik tundus okei. Mäletan hästi, et see oli 25. august, kui läksin linna, et osta hambapastat. Tulin siis oma hambapastaga, ema teeb ukse lahti ja ütleb: „Sind ei võetud vastu. Sõida homme Tallinnasse tervishoiuministeeriumisse.“
Tallinnas tegeles minuga tervishoiuministeeriumi kaadrite osakonna juhataja. Ma kummardaks selle daami ees, läheks ja viiks lilled, kui teaks, kus ta puhkab. Ta helistas igale poole. Moskvast öeldi, et seda otsustab rektor, ja ma mäletan, kuidas ta karjus rektorile: „Te saadate ta meile, me valime ta välja, ta on Nõukogude Liidu kodanik, tal on paber, et andis dokumendid!“ Ja lõpuks päästis mind see paberilipakas, mis anti mulle Leningradis vastuvõtukomisjonist, et olen dokumendid sisse andnud. Nii et lisaks vene nimega n-ö Vasja Jefimovile võeti ikkagi vastu ka juut Adik Levin.

Pildikesi Kasahstanist
Mul oli suur õnn töötada nõukogude Aafrikas – Kasahstanis. See seitse aastat oli minu elu üks huvitavamaid perioode. Ma nägin seal ju feodalismi, sest nemad tulid feodalismist otse kommunismi. Kasahstanis sain aru, et Aasia riike ei tohi puutuda, las nemad elavad oma elu. Mind paneb imestama, kuidas ameeriklased tahavad igale poole tuua demokraatiat. Ja nüüd vaadake, mis toimub: Afganistan märatseb, Iraak märatseb, Süüria märatseb.
Kasahstani sattusin sellepärast, et mu geneetikust abikaasa Dina saadeti peale aspirantuuri sinna põllumajandusakadeemiasse õppejõuks. Ütlesin Dinale kohe, et ma tulen kindlasti Eestisse tagasi. Iga aasta augustis käisime Eestis puhkusel. Kui pidime tagasi sõitma, alustasime reisi alati öösel. Ma ei saanud päeval lahkuda. Mul oli nii välja arvutatud, et nagu ma seal lennukiga maandun, nii kohe järgmine hommik tööle. Ja kui juba tööle asusin, siis kahe päeva pärast oli puhkus unustatud.
Minu töökoht oli oblasti keskhaigla lasteosakond, aga vahel sattusin komandeeringuga ka küladesse. Lähed onni sisse, vaatad, täitsa ürgaeg. Siis näed, et kuskil nurgas on raadio, ja saad aru, et tegelikult on ikka 20. sajand.
Teisel töökuul saadeti ühte rajooni kolmikute juurde. Vaatasin lapsed üle ja küsisin, kus WC on.
„Lähete välja ja paremale.“
Lähen välja, vaatan paremale, ei näe. Küsin teist korda.
„Lähete välja ja paremale.“
Tuli välja, et n-ö WC oligi väljas paremal, seal, kus olid lambad.
Meie haiglas töötasid väga kogenud vanad saksa arstid, Volga sakslased. Ma nägin ja ravisin seal haigusi, mida Leningradis kuue aasta jooksul ei osatud näidata ja mida Euroopa osas enam ei olnudki. Tsiviliseeritud maailma „hüved“ ei olnud sinna veel jõudnud ning suur mädanik hakkas lapsel taanduma juba ühe antibiootikumisüsti järel.
Mäletan, kui Moskvast tuli suur komisjon täisid likvideerima. Ma olin seal juba viis aastat töötanud ja ütlesin: „Ärge puutuge neid, nad on harjunud oma täidega. Kui nad ei hakka tahtma neid täisid, küll nad siis ise võitlevad. Misasja te sunnite neid. Ma ei ole seni kohanud ühtegi last, kellel pole täisid.“ Nad mõtlesid, et käivad komisjoniga ära ja siis täisid enam ei ole. Naljanumber!
Aga tänu sellele komisjonile kohtusin ma inimesega, tänu kellele ma sain oma kandidaaditöö juhendajaks Moskva pediaatriaakadeemia direktori, väga lugupeetud akadeemiku.

Adik Levin koos abikaasa Dina, minia Irina ning lapselaste Olegi ja Jevgeniga.
Foto: Fred-Erik Kerner

Pildike Tallinna Lastehaiglast
1972. aastal tuli välja Nõukogude Liidu tervishoiuministri käskkiri, mille alusel tollase riigi suurel territooriumil hakati looma lastehaiglate juurde vastsündinute ja enneaegsete patoloogia osakondi. Loomulikult loodi osakonnad sellisena, et emasid laste juurde ei lubatud. Sama oli ka mujal maailmas, nii Ameerikas kui Euroopas. Vahe oli vaid selles, et Liidus peeti ema lapsele ohtlikuks, ema oli nakkusallikas, aga mujal maailmas oli põhjenduseks, et ema on väsinud, las tema puhkab, ja et meditsiin võib ema asendada. Aga minu idee oli, et ema ja laps peavad koos olema. Praegu võin julgelt väita, et meie olime ka maailma mastaabis üks esimesi, kes lõi sellise osakonna, kus ema ja laps said koos olla.
Alguses oli sellel mõttel puht praktiline vajadus, sest uues lastehaiglas, mille vastsündinute osakonda ma juhtisin, anti meile kaks korrust ja 26 palatit, kuid meil ei olnud nii palju õdesid, kui vaja oleks olnud. Siis tekkiski mõte, et paneme lapsed emadega kokku. See oli suur risk, me rikkusime ju Liidu tervishoiuministri käskkirja. Siinkohal avaldan tunnustust Eesti NSV tervishoiuministeeriumile ja haigla juhtkonnale, kes toetasid mind.
Üsna pea märkasin, et selle süsteemiga on lapsed rahulikud, neil ei ole nii palju infektsioone, ja ma sain aru, et selline süsteem ongi lapse seisukohalt palju parem ja õigem. Lõpuks sai Moskvas tänu oma kandidaaditöö juhendajale aetud asjad niikaugele, et meie süsteem nimetati üleliiduliseks eksperimendiks ning see andis võimaluse natuke vabamalt hingata.
Mõni aasta tagasi käisin Ameerikas esinemas ühel rahvusvahelisel konverentsil, kus minu juurde tulid jaapanlased ja ütlesid: „Teie filosoofia on Jaapanis väga tuntud.“ Tõenduseks andsid ka paberi, kus haigla vastsündinute osakonnas on üleval paber: Levini soovitused.

Pildike diabeetiku elust
Minu ema oli diabeetik, isa oli diabeetik ja vennad on diabeetikud. See on geneetika. Kui sain 57 aastat vanaks, tekkis ka minul diabeet. Kui ma oleksin tol ajal teadnud, kuidas peab toituma, siis oleks diabeet mul hiljem tulnud. Ma tõmbasin ka kõvasti suitsu. Muide, miks ma kirjutan praegu raamatuid ja artikleid? Sellepärast, et inimesed teaksid varem, enne kui nad haigeks jäävad, kuidas tervist hoida ja ennast aidata. Kui diabeet hakkas, läbisin tablettide perioodi, aga see ei aidanud. Üheksakümnendatel reisisin tohutult palju, sest mind kutsuti kogu aeg esinema. Sellega kaasnes närvipinge ja mu tervis läks aina hullemaks. 2000. aastate alguseks oli ka kaal väga suur. Ühed mu tuttavad tutvustasid individuaalset toitumisprogrammi, proovisin läbi ja mu kaal hakkas langema, energia tuli tagasi. Siis hakkasin mõtlema, et ma olen ju oma elutöö ära teinud. 2004. aasta oktoobris lahkusin haiglatöölt ja leidsin uue väljakutse – hakkasin tegelema oma tervisega.
Peab ütlema, et alguses ei teadnud ma tuhkagi, kogu aeg õppisin. Nüüdseks olen aru saanud, mida peab tegema. Ja sellest kirjutan ma ka oma raamatutes.

Pildike lapsest ja lapselastest
Meie poeg suri 53aastaselt. Tal oli südameinfarkt . See oli tohutu hoop. Ta tõmbas ka suitsu ja ma süüdistan ennast, et ei suutnud teda aidata. See on see vanemate ja laste probleem, et ega eriti ei tohi õpetada, see on niivõrd delikaatne ja raske küsimus.
Meie kaks lapselast elavad Peterburis, ühest on saanud pangaboss, teine on lastearst. Mõlemad on poisid. Nad ei tee ühtegi suitsu ega võta ühtegi pitsi. Ei võta isegi siis, kui ma pakun.

Pildike monopoliseeritud tõest
Ma ütlen teile praegu välja ühe väga tähtsa mõtte. Kahjuks on elu selliselt seatud, et teatud inimeste grupp monopoliseerib tõe. Mulle ei meeldi, et kusagil asutuses on üks grupp inimesi, kes tegelevad teatud probleemiga ja see, mida nemad ütlevad, ongi lõplik tõde.
Näiteks ühel konverentsil küsisin ettekandjalt, kes rääkis toitumisest, et kuidas ta suhtub rämpstoidusse. Vastus oli lakooniline: rämpstoitu ei ole olemas.
Aga kuna tema töötab ühes asutuses ja ta on selle probleemiga tegelev inimene, siis ta annabki sõnumi tervele ühiskonnale – rämpstoitu pole olemas.
See on minu arust üks kõige hullem asi, et erinevatel elualadel teatud inimeste grupp monopoliseerib tõe. Ma püüan oma viimaste raamatutega panna kõikuma seda monopoliseeritud tõe süsteemi.

Toitumisreeglid


* Süüa VAID näljatunde tekkimisel ajast sõltumata.
* Nälga ei tohi kannatada üle 20 minuti.
* Süüa aeglaselt, põhjalikult toitu närides.
* Toidu kõrvale ei soovita juua vett ja teisi vedelikke.
* Söögijärgselt mitte juua ühe tunni vältel.
* Loomse päritoluga valkainete (liha, kala, munad, linnuliha, piimatooted) ja järgmise toidukorra vaheline intervall ei tohi olla vähem kui kaks tundi.
* Mittevalguliste toiduainete (juurvili, puuvili, kruubid, pähklid) ja järgmise toidukorra vaheline intervall ei tohi olla vähem kui 1–1,5 tundi.
* Pärast mahla, kompoti ja muude puuviljajookide tarbimist ei tohiks süüa vähemalt 30 minutit.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised