Anne Paluver: hea etendus või film on see, kui ma ei hakka kella või oma naabrit vaatama



ANNE PALUVER - NÄITLEJA
ANNE PALUVER - NÄITLEJAFoto: Sven Arbet

4. novembril kätte jõudnud 65. sünnipäeva eel olid Anne Paluveril kott ja võtmed käes, ta oli kohe-kohe välja minemas ja palus vabandust, et tal on kiire-kiire.

Anne Paluver mängib laval, telesarjas või loeb reklaami ning võib oma austajate hulka arvata tohutu hulga igas eas vaatajaid, aga endast rääkides on kitsi. Ta ei arva, et kui teda meedias pole, siis pole teda olemas. „Panso ütleb, et kui publik tuua ekskursioonile lava taha, siis pole enam teatrit,” ütleb Paluver.

Anne Paluver on õppinud viiulit ja võinuks mängida ka Rahvusooperi Estonia orkestris. Ta on õppinud ka matemaatikat, aga siiski mängib esimest viiulit laval.

Anne Paluveril on meediaga igasuguseid kogemusi ja need on teinud ta ettevaatlikuks.
„Kui ma olen intervjuu andnud, ise rääkinud, siis pole midagi kobiseda. Aga kas sina tahaksid, et sinust kirjutatakse seda, mida sa pole rääkinud? Või ajakirjanik käib mööda tuttavaid, võtab sealt midagi ja pool on juurde mõeldud. Samas võtan mütsi maha selle poisi ees, kes kunagi neid olematuid intervjuusid tegi.(Naerab) See on sullerdus, aga geniaalne! Minagi lugesin neid."

Seotud lood:

Juba siis, kui Annel liikus ette nulliga number ehk 60, polnud ta õnnejoovastuses. Ta ohkis telefonis, et ei taha juubelijuttu, ei taha üleüldse mingit juttu ega piduetendust. Tal polevat üldse aega pikemalt seletada miks, sest tema taksikoer tahab väljaviimist. See oli üks versioon, aga tegemisi oli tal teisigi. Ta ütleb, et näitleja on amet ja igapäevane töö. „Kui sind sinu töö eest järsku kiitma hakataks, paneb see ju ka muigama.”

Loe veel

Viiulit pole ta siiski unustanud. "Vahepeal olengi poogna kätte võtnud, kui seda teatris vaja läheb, ja laval viiulit mänginud, aga ärme nüüd räägi mingist metsikust viiulimängu oskusest. Või et matemaatika on minu kutsumus. Tegelikult tahtsin ma ju arstiks saada. Ja veel enne tahtsin Moskvasse diplomaatiat õppima minna. Vene keelega probleeme ei olnud, aga ei ma olnud komsomolis ja siis läksin Tartu ülikooli. Matemaatikaga ma tegelen küll, sest iga päev on ju vaja midagi kokku arvutada. Näiteks raha lugeda, kui on.“

Paljude aastate jooksul on Anne Paluveril kogunenud halenaljakaid kogemusi meedias esinemise ja olemisega.
"Kohtusin ühe ajakirjanikuga ja meil oli kokku lepitud, et loen loo enne läbi ja ütlen, kas ma kirjutan oma jutule alla, sest me ju vastutame oma sõnade eest. Mulle anti lugeda, parandasin seal natuke midagi, sest tahtsin mõnda asja teistmoodi öelda. Aga lugu ilmus ikka sellisena, nagu tema tahtis. Millest me siis veel räägime! Ka tuntud ja kardetud Urmas Otil olid paremad ja halvemad päevad, aga Ott ise oli huvitav inimene. Isiksus! Kui küsija on äpu ega tea isegi, mida küsida, siis on ikka jama küll. Ütleme nii, et küsimine nõuab vilumust ja kogemust. Iga asi vajab ikka vaaritamist ega ole nii lihtne, et lähen otsesaatessse ja küsin. Ott oli erudeeritud inimene, omas infot ja teadis, mida küsida. See ongi küsimise kunst. Näiteks riigimees alla 30 ei tule minu meelest üldse kõne alla. Kui ma pole ikka eluaeg kappi teinud, ei tule sellest esialgu midagi välja. Olgu see väljakutse nii suur kui tahes. Ja kes sind on välja kutsunud, kiirabi või? (Naerab) Ole alguses parem õpipoiss. Sa võid olla oma ala spetsialist, aga puuduvad kogemused. Ka teatris ei saa kolmekümnene näitleja mängida kuuekümneaastast meest, kuigi mängib. Habe kleebitakse muidugi ette, aga tal puudub see kogemus.”

Annele võib vastu väita, et erandeid ja imelapsi on alati olnud. Ja et näiteks ooperis on bassid kohe teatrisse tulles endast kakskümmend aastat vanemate tenorite isad. Näiteks Väino Puura oli ooperis Hendrik Krummi isa.
Anne väidab vastu, et nii on see ooperis, mis on tinglik kunst ja rohkem nagu muinasjutt - õhulossid ja udujumalad.

Helene Vannari, Argo Aadli ja Anne Paluver sarjas "ENSV" Balti ketis. Foto Ülo Josing/ERR

Anne Paluver räägib veel ühe kogemuse meediga seoses.
Ta ei mäleta, mis tükk see oli, aga ajalehes ilmus suur lugu. „Autori nime ma nimetama ei hakka, aga see oli tõeline naljanumber. Loo järgi mängisid seal need näitlejad, kes tegelikult ei mänginud. Ainus järeldus oli, et ta polnud tükki näinud ja ei viitsinud ka kava osta. Kui niisugune inimene tuleb midagi minu käest küsima, siis andke mulle andeks, aga ma ei suuda rääkida. Või veel üks lugu. Ühel koosviibimisel pärast filmi ülevaatust rääkisin Merle Palmistega juttu. Ameerika film "Imelised", mis sai Oscari, dubleeriti eesti keelde ja mina lugesin peale ühte vanamutti. Äkki surub mulle noor ajakirjanik diktofoni nina alla ja küsib: „Mis teis on imelist?” Mul hakkasid käed värisema. Ise olengi imeline, ha-ha-haaaa!”
Anne Paluver nõustub, et reklaami peab etendustele tegema ja neist peab rääkima, aga sellest pole alati kasu: „Kui on ikka huvitav tükk, siis tulevad ka Alutaguse mätta otsa vaatama. Ja kui ei ole huvitav, siis ei tulda teatrisse.”

Anne tuleb tagasi selle Panso ütluse juurde, et kui publik tuua ekskursioonile lava taha, siis pole enam teatrit. Ta toob näite.
„Käisin kord Estonias „Traviatat” vaatamas. Verdi muusika on ilus. Lava oli laeni peegleid täis. Ka ilus. Traviata laulis kenasti, aga kui Violetta läks lava taha kostüüme kohendama, oli see kõik saali näha tänu neile peeglitele. Me kõik kohendame ennast. Aga kui laval on peeglid, paistab publikusse kõik, mis lava kõrval toimub. Lavastaja istub ju tavaliselt saalis. Mina vaatasin rõdult ja nägin põrandal ka neid kleeplintidest riste lavameeste jaoks. Ja siis mõtled, et ära lõhu minu illusiooni! Sellepärast ei meeldi mulle ka ekskursioonid lava taha. Ja kui meid pärast etendust grimmis ja kostüümis publikuga vestlema sunniti, läks mu suu kohe lukku."

Komöödiateatri suvetuuril 2013. aastal Kuressaares. Foto Irina Mägi

On teada, et sulle meeldivad reisisaated ja animasarjad.
Jaa, neid filme on ju väga palju, kus loomad räägivad, aga mulle meeldis väga Inglise animaseriaal "Loomasuu ei valeta". Õudne ja naljakas on vaadata neid multifilme, kus üks näitleja üritab kümne looma häält peale lugeda ja siis tal lähevad need loomad ta omavahel segamini ka. Täielik katastroof! Aga „Loomauus” Tõnu Mikiver andis natuke meeleolu ega hakkanud neid loomi eraldi püüdlikult järgi tegema.
Muuseas, see oli ka "Pehmete ja karvaste" üks pluss, et seal mängivad nukud. Oleks artistid laval käinud, poleks see nii huvitav. Nukud nõudsid pisut harjumist ja pärast ei kujutanud ettegi, et nad oleksid teistsugused. Päris naljakas, paraja pikkusega ja näitlejad mängisid hästi. Stsenarist Toomas Kalli puhul saab rääkida stiilist ja laadist, tema nali on lakooniline ja täpne. Kokkuvõttes vaimukas. Kalli nali ei ole pahatahtlik ja seda ei võta adressaat hirmus isiklikult. Siis oleks see juba väiklus. On kahetsusvärne, et nad kõigepealt Kanal 2 kolisid, siis ETVsse tagasi ja siis üldse kadusid.

Milline on hea film?
Kriteerium on väga lihtne. Ükskõik mida ma vaatan, kas teatris, kinos või televiisoris. Kui ma sel kella ei vaata, siis on hea asi. Mul on lapsepõlvest meeles, et kui ma "Partisani" või "Sõpruse" kinos hakkasin suurt kella vaatama või uurima, kes mu kõrval istub, siis film ei meeldinud. Kui ma vaatan televiisorist filmi ja kui tuleb reklaam ja ma sel ajal suudan ennast seaks vihastada, siis tähendab, et see on hea film. Reeglina meeldib mulle üksinda teatris ja kontsertidel käia, sest ma ei talu segavaid tegureid, kedagi enda kõrval. Samas ma võin teha tööd nii, et telekas kõrval mängib, see mind ei häiri. Aga kui midagi nautida, peab olema täielik vaikus. Aga samas see on minu probleem. Ma ei saa ju näiteks nõuda, et ärge selle filmi ajal reklaami näidake, sest see film mulle meeldib.

Kas kino tegemine hoopis teine mängumaa kui teater?
Ma ei ole üldse originaalne, kui ütlen, et kino on montaaž. Sind lõigatakse praktiliselt kokku, ükskõik kui hästi sa ka mängid, ei sa enne uneski näha, mis sealt tuleb. Laval vastutad ise oma rolli eest.

Kas sulle meeldivad eelkõige karakterrollid?
Kõik rollid laval on karakterrollid. Iseasi on see, et vahel loetakse laval ainult teksti. Ja mina ütlen, et Tsehhovit ikka teksapükstes ei mängi. Ma ei talu abitust, kui ma näen vaid püüdlusi. Miks ma peaksin seda vaatama? Vaatan parem koera. Koerad on väga armsad loomad. Mul ei ole ühegi looma suhtes pretensioone, nad meeldivad mulle, ainult roomajaid vaatan kaugelt.

Palju õnne, Anne Paluver!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised