Aramis.

Nagu romaanis „Kolm musketäri“, nii ka filmides tõuseb kolme kogenud relvavennast musketäri ees peaosaliseks noor auahne gaskooni nooruk D´Artagnan. Ka päris elus oli Mihhail Bojarski see edev esimene number, kes esines igal võimalusel laval, teleekraanil, kohtumisõhtutel. Laulab tänase päevani hitiks saanud nimilaulu. Ülejäänud kolm musketäri nautisid vaoshoitumalt oma kuulsust.
Täna pajatame neljast musketärist esimesest, kes meie hulgast lahkus – Igor Starõginist. Tagantjärele ütlevad vanad kolleegid, et Starõgin oli läbi elu, ka kuulsuse tipul, äärmiselt tagasihoidlik ja malbe inimene.

Alati teie Aramis

„Olla kogu elu kunagi loodud rolli pantvang – see on väga kaheldav lõbu. Kuid sellega tuleb leppida. Ma ju saan aru: teist sellist rolli enam kunagi ei tule, aga see tähendab, et paljude vaatajate jaoks jään ma igavesti musketäriks,“ ütles veel enne viimase venelaste musketärifilmi „Musketäride tagasitulek“ linale jõudmist Aramise osatäitja Igor Starõgin. See oli neljas film sama vahva seltskonnaga ja vanad lemmikud võitsid veel kord vaatajate südamed. Filmis pöördub teise ilma jõudnud kangelaslik nelik veel kord jumala loal maa peale tagasi, et aidata oma lastel raskest olukorrast au ja eluga välja tulla.

Režissöör Georgi Jungvald-Hilkevitš, kõigi nelja vene musketärifilmi lavastaja, on hiljem öelnud, et Starõgin võeti Aramise rolli lennult Ta olevatki olnud väga selle vastupandamatu kavala musketäri moodi. Venjamin Smehhov (Athos) meenutab enne esimese filmi algust korraldatud ettevalmistuslaagrit: „Kõik meie „kuurort-spordilaagri“ tormid ja katsumused kannatas Igor välja kuidagi kergelt ja uhkelt: kukkus ta maha hobuse seljast või langes ta härrade Porthose, d´Artagnani või De Jussaci (näitleja Vladimir Balon) huumori või satiiri sihtmärgiks.“

Näitlejad elasid oma musketäriosadesse täielikult sisse. „Me olime noored, hasartsed, meil olid kübarad, hobused, miljon naist!“ meenutab võttepäevi Mihhail Bojarski, „need olid hullumeelsed päevad täis õnne ja täis täielikku mittemõistmist, et mis ikkagi toimub ... Me jagasime omavahel kõike võrdselt: raha, sööki. Õnnelik ühiselu, kus film ja elu läksid lootusetult sassi.“ Starõgin: „Me elasime musketärielu nii kaadris kui kaadri taga.“ Filmi jõudis lisaks kõigile ammututtavatele tegelastele ka pöörast nooruslikku entusiasmi ja optimismi, eks see kõik tegigi vene musketärid vähemalt Nõukogude Liidus ülipopulaarseks. Nõukogulikust võltspaatosest kubisevas ühiskonnas (ja filmis) mõjusid musketärid ehtsate ja loomulikena. Sai ju näiteks musketäride esimese filmi linastumise aastal 1979 Leonid Brežnev oma eelmisel aastal ilmunud mälestusraamatute „Väike maa“, Taassünd“ ja „Uudismaa“ eest NSV Liidu kõrgeima kirjandusauhinna Lenini preemia. Ta ise ei kirjutanud sellest oopusest ridagi.

Muuseas näitlejaks

Igor Starõgin sündis 13. juunil 1946 tsiviillenduri pojana Moskvas. Isa lendas pere juurest lõplikult minema veel enne poja esimest aastast sünnipäeva. Lendamine ei peibutanud poisikest kunagi. Igori suur lemmik ja eeskuju lapsena oli hoopis vanaisa, endine NKVD töötaja. „Kodus teda kõik kartsid, aga mina unistasin saada temasarnaseks ... Ma teadsin, kus kohas kodus asub tema püstol ja mängisin sellega salaja. Armastasin detektiivlugusid. Valmistusin tõsiselt astuma julgeolukuorganitesse, küsisin selle kohta vanaisalt igasuguseid asju.“ Samas astus poiss juba 5. klassis teatristuudiosse. Ta ise küll on hiljem öelnud, et see oli pigem võimalus sõpradega vaba aega veeta, mingit kutsumust tulevane näitleja sel ajal ei tundnud. Muidu oli tore seltsielu elada ja tüdrukutega nalja visata.

Pärast kooli lõppu Igor Starõgin plaaniski minna edasi õppima õigusteaduskonda. Lapsepõlve spiooniromaanid ja kagebistist vanaisa olid ikka oma jälje jätnud. Kuid ülikooli sisseastumiseksamid toimusid juulis, aga teatrikooli katsed algasid juba mai lõpus. Sõbrad teatristuudio ajast kutsusid Igori kampa ja juhtus nagu mõnel eesti näitlejalgi – kambavaimust kaasa läinud pingevaba Igor sai hoolimata suurest konkursist ainukesena sõpradest GITISe teatrikooli sisse. Noormehes leidus piisavalt andekust ja edevust, et armuda näitlemisse ja jääda sellele truuks kuni surmani. Alates teatrikooli lõpetamisest 1968. aastal töötas ta üle 30 aasta erinevates Moskva teatrites. Kohe pärast diplomi saamist pääses noormees ka filmikaamerate ette. Ta oli äärmiselt kena ja võluv noor mees, „красавчик“, nagu venelased ütlevad. Esimene populaarsus tuli kümme aastat enne esimest venelaste musketäri-filmi. „Elame esmaspäevani“ ja „Tema kõrgeaususe adjutant“ olid omal ajal väga menukad filmid. Peaosa Julien Sorel Stendahli teosel põhinevas Vene filmis „Punane ja must“ lisas tuntust juurde. Kuid 1979. aastal Nõukogude Liidu ekraanidele ilmunud „D´Artagnan ja kolm musketäri“ tegid Starõgini koos kolme kaasmusketäriga superstaarideks.

Aramist on ekraanil erinevatel aegadel mänginud terve rodu kuulsusi: Jeremy Irons, Charlie Sheen, Richard Chamberlain, Lloyd Bridges. Venemaal jäävad nad kõik tänaseni Igor Starõgini varju.

Naistelemmiku kiindumused

Esimest korda abiellus Igor juba kolmandal kursusel oma kursusekaaslase Ljudmilla Issakovaga. „Ta oli väga ilus tüdruk suurepärase figuuriga!“ kiidab mees veel aastate pärast. Tütarlapse heal järjel vanemad korraldasid uhked pulmad, aga pikalt noorpaar kokku ei jäänud. „Ainuüksi seksuaalsest tõmbest jääb väheks, et peret luua ja koos hoida,“ on Igor targema ja elukogenumana hiljem ausalt välja öelnud. Aasta pärast pulmi läks paar lahku.
Oma esimeses töökohas, Moskva noorsooteatris, kohtus Igor kolleeg Mika Ardovaga, kes oli juba abielus näitleja Boriss Ardoviga, ja ootas mehelt teist last. Juhtus aga nii, et aasta pärast teise tütre Anna sündi jättis ta oma senise mehe maha ja läks ära Starõgini juurde. „Mikal oli suurepärane mees,“ on Igor hiljem intervjuus rääkinud, „me sõbrustame temaga. Mul on üldse nii juhtunud, et kõigi oma endiste naiste ja nende meestega saan hästi läbi. Pole olnud inetuid tülisid ega vägivaldseid intsidente.“ Naised ja nende mehed on küll kena naistelemmiku suhtes ennast kriitilisemalt väljendanud.
Kuid Igor Starõgin sai korraga kuus aastat vanema naise ja kaks tütart ning 1978. astal sündis neil Mikaga veel ühine tütar Nastja.
Seesama Mika teine tütar, Anna Ardova, kellest sai näitleja, on meenutanud, kuidas ta väikse tüdrukuna Igor Starõgini käest küsis: „Goša, kas sul ema on? – „On ...“ – „Aga miks sa siis minu ema juures kogu aeg käid?“. Hiljem ta küll leidis, et isa kõrval võib täitsa kena ja tore mees olla ka ema uus abikaasa.

Tuleb siiski tunnistada, et pilvitu see abielu ei olnud. Võluv musketär Aramis meeldis naistele, ja mis seal salata, naised meeldisid ka temale. „Metsikut naisterünnakut Igorile kohe pärast „Kolme musketäri“ ekraanilejõudmist tuli kannatada tema teisel naisel Mika Ardoval. Minu ajaks oli jäänud vaid kerge järelkaja,“ on hiljem öelnud Starõgini viimane naine Jekaterina.
Pärast kaheteistaastast abielu ei pidanud Mika enam vastu ja lõpetas selle ära. Starõgin on tunnistanud, et põhjuseks oli tema (järjekordne!) romaan võõra naisega. „See oli minu ainuke tõeline perekond“, on musketär hiljem kahetsusega tunnistanud.

Raske pensionipõlv

Starõgin oli põhiliselt ühe ampluaa näitleja – romantiline kangelane, naistevõluja. Kuid mida vanemaks ta sai, seda vähem tuli talle pakkumisi ja leiti rolle. Ta mängis nii kinos kui teatris edasi, aga osad jäid tagasihoidlikeks, pea märkamatuteks. Hallipäise vanamehena ta enam ei mõjunud nii karismaatiliselt nagu noorena. Kaasnesid depressioon ja alkohol, tervis läks järsku kehvaks.
Uus aastatuhat ei tervitanud teenekat näitlejat hästi. 2000. aastal sai ta Moskva Kunstiteatrist kinga, tekkisid probleemid tervisega, veresoonkonnaga. „Mulle tehti poolteise aastaga viis operatsiooni, ei olegi veel nii vana, aga juba invaliidsusega pensionil,“ ütles ta mõni aasta enne viimase musketäride filmi võtete algust. „Ma meenutan järjest rohkem möödunud päevi, meie noorust, ilusaid tüdrukuid, ja mul hakkab hea.“ Starõgin jäi üksinda, tööd pakuti minimaalselt, tervis jukerdas.

„Mu pension on kusagil 4000 rubla ringis. Ma isegi ei räägi niivõrd enda pensionist, ma ju ikka saan filmides mängida ja selle eest honorari. Näiteks suhteliselt hiljuti maksti mulle ühe rolli eest 3000 dollarit. Olin kohutavalt rõõmus – terve aasta elasin sellest. Võisin osta šokolaadi ja lilli õdedele, kes mu eest haiglas hoolitsesid. Aga kuidas elavad teised pensionärid, kel täiendavaid sissetulekuid polegi!“ Kui tema tervis vähegi lubas, siis kutsuti Starõginit ikka kasvõi väiksematesse osadesse filmides või sarjades. Eks viimase musketäridefilmi „Musketäride tagasitulek“ suur menu tõestas, et musketärid ei olnud unustatud.

Kuid 2007. aasta talvel abiellus ta ikkagi viiendat korda. „Katja on minu elu viimane naine,“ ütles ta ise. Fototoimetaja Jekaterina Tabašnikova oli näitlejast hulga noorem, oli tulnud näitlejale külla seoses ühe intervjuuga vanu fotosid üle vaatama, aga vana naistevõluri kurb üksindus liigutas teda. Nad hakkasid suhtlema ja lõpuks abiellusid. Katja hoidis Starõginit viimase hetkeni. Oli haiglas mehe kõrval kuni surmani. “Katja – ta on pühak!“
2009. aasta alguses Venemaal esilinastunud film, täisnimega “Musketäride tagasitulek ehk kardinal Mazarini aare”, läks jälle nii menukalt, et juba räägiti veel ühest osast vanade kangelastega. Kuid sellega ei olnud jumal enam nõus: sama aasta septembris sai Igor „Aramis“ Starõgin insuldi. Parimad Moskva arstid ei suutnud teda enam koomast välja tuua ja 8. novembri hommikul vaid 63-aastane näitleja suri.

P.S. Alles 2011. aastal õnnestus tema lesel Jekaterinal püstitada Mihhail Uljanovi-nimelise fondi ja Argumentõ i Faktõ lugejate rahalise abiga Igor Starõgini hauale mälestusmärk.