Kui Pauno viis Laine juurde ühe oma Tallinna sõbra, rääkis imeravija temast palju selliseid fakte, mille peale mees oskas ainult ahhetada, et kõik ongi täpselt nii.
„Lainele ei olnud mõtet valetada, sest ta niikuinii teadis, kui valetasid. Ta tundis nii hästi inimese hinge, et ei olnud mingit varianti peale tõe rääkimise.“
Aeg Laine seltsis lendas kiiresti, sest Laine viskas nalja ja rahvalikest ütlemistest tal puudu ei tulnud ning vahel ka laulis. „Kui mõtlesin, et olen seal 20 minutit, siis sellest sai ikka tund ja 20 minutit. Ta tundis kõigi vastu huvi, küsis alati laste ja ema kohta.“ Laine oli ka ilmaeluga kursis ja rääkis väga sageli reisidest, kus ta käinud oli. Ta ütles Paunole, et kui saaks aega tagasi võtta, siis ta kindlasti oleks suur rännumees olnud.
Pauno meelest oli Laine hing väike valge koerake, kel nimeks Mõmmibeebi. Ükskord tuli aga Laine kass ja istus Paunole otse õla peale, kus olid lihaspinged. „Ma olin üllatunud, sest kunagi ei ole võõras kass mulle kukile tulnud. Laine ise ka imestas.“
Nagu paljudele sõpradele, kinkis Laine ka Paunole oma asju. Lisaks erakordsetele mälestustele ja tervisele jäid Lainelt Paunole kaks vanaaegsest portselanist küünlajalga. Üks laiem ja teine selline, kuhu saab panna peenikesed kirikuküünlad. Ja sall. „Mul on alles veel topsitäis Laine antud saialilleõisi, aga mesi on söödud. See oli nii hea mesi, et väiksem tütar küsis mu käest, kust ma selle teistmoodi mee sain ja kas ma seda veel saan tuua.“
Külalist ei saatnud Laine kunagi tühja käega minema, alati andis lahkudes midagi kaasa ja kindlasti ka õnnistuse. „Seitse inglit sind saatku ja kaitsku," ütles Laine alati.
Paunol on siiralt kahju, et ta ei saanudki teada, kui Laine viimast korda haiglas oli. „Oleksin teda kindlasti vaatama läinud, kui oleksin teadnud.“
Pauno arvab, et Lainel oli oma patsientidega telepaatiline side. Ta usub, et ka temal oli Lainega see side olemas, sest millega muidu seletada unenägu, mida Pauno nägi sel ööl, kui Laine suri.
„Sõitsin autoga Antslast Haabsaare poole. Haabsaare-Kaika ristilt hakkasin keerama Kaika peale Laine poole. Autol oli kohutav kiirus ja ma ei saanud seda maha. Praegu on seal asfalttee, aga unenäos oli kruusatee ja üle sajaga kihutavat autot ei olnud võimalik tee peal pidada. Lendasin teelt välja, aga enne seda lipsas auto eest mööda ilus punane rebane. Ma ei näinud, kas rebane jäi auto alla või mitte. Auto lendas suure hooga läbi võsa ja maandus ühel taluõuel. Ma tulin autost välja ja mul oli ainult üks mõte: kus on rebaseke? Kas ta sai surma või mitte? Otsisin teda igalt poolt, aga ei leidnud. Järelikult jäi ellu…
Hommikul, kui telefon helises ja ma nägin, et helistab Sirje, siis ma teadsin, mida ta ütleb.“
Sirje ütles, et Laine on surnud.
„Laine oli väga südamlik, kõigile kaasaelav inimene. Mul jääb alatiseks tema ees aukartus. Ma tundsin ennast väga väiksena ta ees.“

Einar Ellermaa, Inge Pitsner "Kaika Laine inimesed", kirjastus Pilgrim