Balti aadlikud Vene tsaaririigi ratsaväes 2. osa. Lermontov ja Mussorgski ratsakoolis
Paljud või isegi enamus Vene tsaaririigi viimase sajandi ratsutamisõpetuse suunajaid, õpetajaid ja parimaid ratsanikke tulid Baltimaadest.
Preisilik drill oli muidugi saksa päritolu. Eriti tõsiselt võttis seda kooli ülem aastatel 1831-1843, kindralmajor Paul Nikolai Konstantin von Schlippenbach (1795-1859), kes võitis tsaari usalduse dekabristide vandenõust osavõtjate väljaselgitamisel. Tema Viljandi surnuaiale maetud vanaisa Otto Johann oli olnud riikliku hobusekasvanduse ülem Rjazani lähedal ja hiljem keiserlike tallide nõunik.
Schlippenbach olevat keelanud kasarmus isegi ilukirjanduse lugemise, kuid just tema ajal 1832-1834 tegi selle kooli läbi kuulus kirjanik Mihhail Lermontov. Ja kirjutas seal mõned oma kuulsaimad luuletused, näiteks „Valendab üksik puri“. Hiljem meenutas luuletaja küll seda aega kui „kaht kohutavat aastat“. Kasarmus kirjutas ta ka „Junkru palve“, kus ta palub muu seas, et instruktor maneežis teda vähem märkaks. Teises luuletuses küsib ta pärast kannuste kandmise õiguse saamist, kas parem on, kui sind pekstakse või kui sind torgitakse. Kaaskursandi Jegor (Georg) von Sieversi (hilisema kooliülema Jakob von Sieversi vanema venna) varase surma ja matuste järel kirjutas ta sinisilmsest sõbrast, kes jõudis elus vaid puuristi välja teenida.
Kooli tegi läbi ka teine kuulus tundeinimene, helilooja Modest Mussorgski (1839-1881), lõpetas 1856. a 17-aastasena). Ta olevat olnud edukas kursant, kuid koolist olevat ta saanud kaasa ka oma lõpuks saatuslikuks muutunud alkoholismi. Tolleaegne kooli ülem Suthof olevat olnud väga rahul, kui kursandid naasid pärast linnaluba kasarmusse šampanjast korralikult purjus.
Aga need, kes kindraliteks said, meenutasid oma kooliaega hiljem heldimuse ja uhkusega. Ka vaimselt pidi füüsiliselt väsinud kursant kõvasti pingutama, et saksa (mõnel aga vene) ja prantsuse keel selgeks saada, üldainete ja sõjateadustega kursis olla ning määrustikke pähe tuupida. Eksamitel tuli lõpuks võimalikust 12 punktist saada vähemalt 9 punkti, muidu kaardiväkke ei võetud, alla 6 punkti aga jäi kool üldse lõpetamata ja ohvitseripagunid saamata.
Schlippenbachile järgnesid kooli ülematena 1843-1863 Peterburi sakslane Alexander Suthof (1800-1874), kes oli rohkem pedagoog kui ratsanik, teenis välja jalaväekindrali auastme ja koolgi oli jalaväele ja ratsaväele ühine. Siis juhtis lühikest aega (1863-1865) kooli Jacob von Sievers (1813-1882), Viljandimaa Sieversite hulgast Peterburi surnuaiale venna kõrvale siiani püsiva hauasamba saanud kindralleitnant.
1865-1873 oli ülemaks hilisem ratsaväekindral Magnus (Maxim) von Taube (1826-1907), kes sai sellele kohale pärast naasmist Poola ülestõusu mahasurumiselt, 1873-1878 jätkas ikka sakslane, sama kooli kasvandik Victor Winberg (1832-?).
Magnus von Taube
Kõige pühendunum koolijuht oli ilmselt küll parun Alexander von Bilderling (1846-1912), kes juhtis Nikolai RK 12 aastat - 1878-1890. Enne seda oli temast juba 29-aastasena saanud Tveri Ratsaväekooli ülem. Teda on iseloomustatud kui kunstniku- ja pedagoogihingega intelligenti, kes täitis sellest hoolimata oma kohust korralikult kahes sõjas (Vene-Türgi ja Vene-Jaapani) armeekomandörini ja ratsaväekindralini välja. Oli alluvate hulgas lugupeetud komandör pehmeloomulisuse, mõistva oleku ja südamlikkusega, aga kõrgemas juhtkonnas teda väga ei hinnatud.
Tema laialdased huvid avaldusid akvarellimaalides, monumentide eskiisides ja kaasautorluses skulptor Schröderiga paljude monumentide kavandamisel ja teostamisel, Lermontovi muuseumi asutamises ja seda tutvustavas raamatus, teostes Venemaa valgustusfilosoofiast ja Saksamaa sõjaväest, sõjaväeluure käsiraamatus, ratsahobuse hipoloogilises atlases. Ta aitas oma endisel õpilasel Mannerheimil ette valmistada ekspeditsiooni Aasiasse. Ta oli esimene, kes kavandas Vene sõjaväele sellise uue mundri, kus sõdur pidi kandma metallkiivrit. See läbi ei läinud, kiivrit peeti liiga inetuks detailiks.
Bilderlingi ajal sai „kuulsa kooli“ kasvatuse ka Mannerheim. Hilisem marssal ja president oli mõnikord pidanud oma „maapealset jumalat“ öösel kukil tualettruumi viima, sest ta oli tema „loom“. Bilderling hoolitses ka oma kasvandike tervise eest – kontrolliti rangelt, et kursandid peseksid iga päev sokke, kaks päeva järjest üht paari kanda oli karistatav. Kui mõned kursandid said suguhaiguse, leppis Bilderling ühe lõbumajapidajaga kokku, et üheks päevaks nädalas on see maja õhtupoolikul ainult tema kasvandike päralt ja tüdrukud peavad olema kontrollitud. Kursantide päevaks määrati teisipäev. Mannerheim sai sellest inspiratsiooni anda oma noorele kasvandikule, ühele Venemaa rikkaimale pärijale Pavel Demidovile ülesanne kirjutada essee: „Kuidas mõjub kuupaiste tüdrukutele, kelle juures me teisipäeviti käime.“
Baltlastest jõudsid seda kooli juhtida veel 1895-1899 Pavel von Plehwe (1850-1916), kes hiljem ratsaväekindralina juhtis lühikest aega Venemaa Põhjarinnet Esimeses maailmasõjas. Põhjarinnet, aga teises kohas ja teises sõjas, Venemaa kodusõjas valgete poolel, juhtis ka ratsaväekindral Eugen (Jevgeni) Miller (1867-1939), kes oli Nikolai RK ülem 1910-1912.
Vahepeal 1905-1910 oli ülemaks kindralleitnant Lev De Witt (1861-?), kes pärast Ohvitseride Ratsaväekooli lõpetamist 1892. a oli olnud Nikolai RK õppeosakonna juht ja Jelizavetgradi Ratsakooli ülem.
Nikolai RK kasvatus oli tõesti tõhus, sealt said oma tõekspidamised kõige konservatiivsemad tsaari absoluutse võimu kaitsjad ja valge liikumise ohvitserid Venemaa kodusõjas. Neile oli endastmõistetav, et auahnus on mõõtmatult kõrgem kui mõni muu ahnus, autunne peab üle saama kaastundest, sõnapidamine on tähtsam arupidamisest.
Ilmekas sellise moraali kehastus oli ratsaväekindral krahv Fjodor (Theodor) Keller (1857-1918), „Venemaa esimene mõõk“, Nikolai, Tveri ja Ohvitseride Ratsaväekooli kasvandik. Ta jättis 1877. a pooleli Nikolai RK, et minna Türgi sõtta, kus teenis välja kaks soldati Georgi risti. 1906. a sai Poolas Kaliszi ringkonna kubernerina kuulsaks, kui püüdis kinni revolutsionääri visatud granaadi ja viskas selle tagasi, pääsedes nii vaid 30 väiksema haavaga kindla surma asemel. Kui tsaar Veebruarirevolutsiooni järel troonist loobus, keeldus Keller tunnustamast Venemaa Ajutist Valitsust, sest tsaar ei saanud loobuda vabatahtlikult. Teda mõistlikkusele veenma tulnud Mannerheimile ütles ta, et tema oma vannet ei murra, ja kuidas saab üldse teenida valitsust, kes võib iga hetk loobuda võimust ja võitlusest, või võidakse ta lihtsalt maha hääletada. Tal oli raske leida kohta „valges liikumises“ – Denikin oli vabariigi poolt, Skoropadski liidus sakslastega. Lõpuks nõustus ta juhtima Pihkvas loodavat Põhjaarmeed (hiljem Loodearmee), aga enne siia jõudmist vangistati ja tapeti ta Kiievis Ukraina rahvuslaste petljuralaste poolt. Selle fanaatilise monarhistiga oleks Laidoneril koostöö eriti raskeks läinud.
„Kuulsast koolist“ tuli ka üks viimaseid valgeid kindraleid Vladimir Kappel (1883-1920), kelle nimi sai kuulsaks Eisenšteini filmis „Tšapajev“ etendatud kappellaste psühholoogilise rünnakuga. Selle mehe ümber liigub palju legende. Üks neist jutustab, et kunagi õppisid Peterburi sõjaväeakadeemias koos kolm eestlast, hilisemat suurt väejuhti – punane armeekomandör August Kork, Eesti vabadussõja võitja Johan Laidoner ja Vene valgete kangelane kindralleitnant Vladimir Kappel. Ainult et Kappel ei olnud eestlane, vaid siit Ukrainasse 18. saj ümber asustatud rootslaste järeltulija.
Eestiga seotud Nikolai RK haridusega mehed olid veel kindralleitnant Peter von Glasenapp (1882-1951), kes lõpetas Nikolai RK 1903, teenis Ohvitseride Ratsaväekoolis alates 1911. a, ja kui Esimese maailmasõja alates kool likvideeriti ja moodustati ohvitseride ratsaväekooli polk, määrati ta selle ülemaks. Pärast sõdimist Vabatahtlike armees lõunas, saadeti ta Loodearmee piirkonna kindralkuberneriks ja oli pärast Judenitši lahkumist Loodearmee viimane komandör.
Nikolai RK kasvandik Karl Ernst Wilhelm Paul (vene dokumentides Aleksei) von der Pahlen (1874-1938) ülendati Loodearmees kindralleitnandiks, oli selle armee likvideerimise ajal korpusekomandör ja kui siin sõda lõppes, kutsuti juhtima venelaste diviisi Poola poolel sõjas Venemaaga 1920. a, aga poolakad tegid enne rahu.
Väätsa mõisnik Karl Johann Anton von Seidlitz (Vene sõjaväeürikutes Karl Julian Seidlitz), samuti Nikolai RK kasvandik, oli mõnda aega Loodearmee staabiülem, aga enne Esimest maailmasõda kasvatas Väätsal hobuseid.
Aga selles sakslaste ja aadlike seltskonnas oli üks oma aja tunnustatumaid ratsutamise ja hobuste asjatundjaid eestlane, Vaimõisa kutsari poeg Heinrich Rautsmann (1853–1924), kes jäi sõjakoolis juba teismelisena oma ratsutamistalendiga silma suurvürst Nikolai Nikolajevitšile (sen), ratsaväe peainspektorile, pärast kangelaslikku osalemist Vene-Türgi sõjas õppis Tveri ja töötas Nikolai RK-s, õpetas ratsutamisinstruktorina paljusid hilisemaid kindraleid, ka marssal Mannerheimi.
Ratsaväe hobustega varustamise peavalitsuses teenides oli ta tuntud spetsialist ka välismaal. Abieluga sai Rautsmann kaasa suure varanduse. 1913. a jõudis kindralleitnandi auastmeni ja oli 1917. a Peterburi sõjaväeringkonna tagavararatsaväe ülem. Nagu mitukümmend tsaariarmee kindralit, põgenes ta revolutsiooni eest Eestisse ja suri siin vaesuses sugulaste ülalpeetavana.
