Hobused lükkavad sisse viimase käigu. Finišipostid lähenevad iga fuleega. Kakskümmend meetrit enne lõpujoont on ta endiselt kindlalt sadulas. Kuid hobune tema all lamab kõhuli. Justkui vana lüpsipink, mille jalad pontsaka talutütre istumise all kaebliku kääksatusega laiali vajunud.

Tribüünidel valitseb vaikus. Sekundid venivad. Mees, endiselt sadulas, ja hobune, niimoodi kõhuli, kuidas üks hobune üldse olla ei saa, saadavad tumma pilguga tagumikke, mis täiskiirusel finišipostide vahel läbi lipsavad. Dick Francis ja Devon Loch. Grand National, Aintree 1956.

Aasta hiljem näeb ärimees John Johnson fotot sellest kukkumisest oma ema sõbranna, Dick Francise ema juures seinal. Ning küsib ilmsüütult, miks mees oma džokikarjäärist kirjutanud pole. Justkui seda märkust oodanud, haaras Francis sule ja pani meenutused paberile. Viis aastat hiljem järgnes autobiograafiale esimene kriminaalromaan. Kuninglikust tippdžokist oli saanud kirjanik.

Abikaasaga käsikäes

Mitmed tema raamatukangelastest on džokid, nii elukutselised kui amatöörid. On ka tallimees, hobusekasvataja, tõuraamatu assistent, hobuste treener. Lisaks hulk muid tegelasi – kunstnik, pankur, eradetektiiv, peakokk, klaasipuhuja, ilmaennustaja, diplomaat, arhitekt, filmidirektor, fotograaf, raamatupidaja … Kõigi nende elu ja tegemisi kirjeldas Francis nii, nagu teadnuks täpselt, kuidas klaasipuhuja sulaklaasist kauneid kujusid valmistab, peakokk oma restorani köögis hõrgutisi vaaritab või eradetektiiv inimeste saladustele jälile püüab saada. Tegelikult ta teadiski. Igale raamatule ja igale karakterile eelnes piinlikult põhjalik uurimistöö.

Francis oli distsipliini ja harjumuste ohver. Mais ja detsembris tegi ta koos naise Mary’ga uue raamatu jaoks uurimistööd. Jaanuarist aprillini kirjutas. Juunis lendasid nad oma Grand Caymanil asuvast kodust Inglismaale. Peatusid nelikümmend aastat järjepanu ühes ja samas Devonis asuvas hotellis, veedavad aega laste ja lastelaste seltsis. Augustis hakkab Francis rahutuse märke ilmutama – kirjutada tahaks.

On kahtlustatud, et Dick Francise raamatute tegelikuks autoriks oli tema naine Mary. Mees lükkas selle süüdistuse siiski otsustavalt ümber. Jah, naine aitas teoste viimistlemisel keeleliselt, kuid kirjutas need põnevad menukid siiski mees. Mary poleks saanudki seda teha, sest ta ei tundnud hobuseid ega võidusõidumaailma kaugeltki mitte nii põhjalikult kui Dick Francis. Ja hobustest ei saanud Francis oma teostest kuidagi loobuda. Tema kirjastaja kindla veendumuse kohaselt oleksid lugejad end hobuste puudumisel petetuna tundnud.

Hobused, need iludused

Hobused olid osa Dick Francise elust, ka siis, kui ta ise enam ei ratsutanud. Pole ilusamat vaatepilti kui rühm galopeerivaid täisverelisi, ütles ta. Hobused on äärmiselt suursugused loomad, mõned neist võivad olla ka kohutavad – ühe otsaga hammustavad ja teisega taovad tagant üles. Hoolimata sellest on neil kõigil ka „keskmine osa“. Ja Francisele meeldis istuda just seal, keskel.

Oma viimase ratsasõidu tegi kunagine kuulus džoki 66aastaselt. Kuid see ei seganud teda 78selt kinnitamast: „Kui täna tuleks mõni hobuseomanik ja paluks mul oma hobusega rajale minna, võtaksin pakkumise kõhkluseta vastu.“ Vaat selline mees oli Francis!

Tema raamatute peategelased on alati kangelased. Mõistus on neil vahe nagu mõõk, rusikad liiguvad kiiremini kui õhk ja kannatus hobuse omast tunduvalt pikem. Kirjanik ei salanud, et neis kõigis on midagi temast endast. Kuid ta ise polnud pooltki nii kõva mees kui tema sulest raamatulehekülgedel elu saanud kangelased.

Kannatamine ja valu trotsimine olid Francisele tuttavad tunded. Esimese ninaluumurru sai ta 12aastaselt kukkumisel oma poni alla jäädes, karjääri edenes kogunes ribide ja muude luude murde hulgi. Tihti pidi ta sadulasse tõusma ja starti minema valuvahk silmis – haav polnud veel paranenud või luumurd kokku kasvanud. Džoki pisaraid ei poeta, ta sõidab. Ja võidab.

Hobuseinimeste lemmikkirjanik

Mõned väidavad, et tol õnnetul 1956. aasta Grand Nationali kukkumisel olevat ta nutnud. Kuid see pole tõsi. Sama päeva õhtul jalutanud nad abikaasa Maryga jõe äärde. „Kas sa tahaksid end uputada?“ küsis naine, viidates hommikusele tohutule ebaõnnele. „Tundub veidi märg ja külm,“ vastas elu suurima kaotuse üle elanud mees. Kukkumisest ta rääkida ei soovinud, ei toona ega hiljemgi, seda enam, et hobuse anatoomiale loomuvastase maapuudutuse põhjus pole tänini selge. Vaid kuninganna emaga tullnud tal sellest aeg-ajalt juttu.

Dick Francise raamatud haaravad esimesest lausest. Ja neis on alati kõik selge, vähemalt lõpus. Tähelepanelikum lugeja ja autori andunud fänn saab aga vahel juba lõpu eel aimu, kes hea ja kes paha, kes süüdi ja kes süüta. Francise enese elust inspireeritud teoste lugemine pakub omajagu hirmu ja närvikõdi, kaasaelamisrõõmu ja ootusärevust. Kõike seda, mida päriselugi. Vaid selle vahega, et päriselus ei taha ükski korralik kodanik sattuda kahtlusaluseks või kuritöö tunnistajaks, rääkimata sellest, et ise midagi julma ja seadusevastast korda saadaks. Raamatutest, saati siis nendest, mis nobeda sulega asjatundlikult kirja pandud, on elu uskumatuid uperpalle aga päris põnev lugeda. Eriti neil, kellele hobused korda lähevad.

Pea kaheksakümneaastasena tollele 1956. aasta kohutavale kukkumisele tagasi vaadates tunnistas kirjanikuhärra selle taevast sadanud õnnistuseks: „Seda on hirmus öelda, aga kui ma oleksin tol korral võitnud, oleksin olnud vaid järgmine Grand National´i võitjate pikas reas.“


Dick Francis (Richard Stanley Francis) sündis Lõuna-Walesis 1920. aastal. Teise maailmasõja ajal teenis Briti Kuninglikes Õhujõududes piloodina. Juba lapsena paistis ta silma suurepärase ratsutamisoskusega ja 1948. aastal sai temast elukutseline džoki. Sama ametit pidasid ka tema isa, vanaisa ja vanavanaisa.

Oma särava karjääri jooksul võitis Dick Francis enam kui 350 starti, 1953.-1954. aasta hooajal ka meisterdžoki tiitli. Aastatel 1953-1957 sõitis ta kuningliku džokina kuninganna Elizabeth II emale Elizabethile kuulunud hobustega.

Džokikarjääri lõpetas raske kukkumine 1957. aastal. Kuulsaim epsiood Francise elu sellest perioodist on aga pärit 1956. aasta rahvuslikelt võiduajamistelt Grand National, kui ta ratsutas kuninganna emale kuulunud hobusel Devon Loch. Hobune kukkus vahetult enne võiduajamise, mille ta kindlalt võitnud oleks, finišit. Grand National´il osales ta kokku kaheksa korda.

Oma elust võiduajamiste maailmas kirjutas Francis 1957. aastal ilmunud autobiograafilise raamatu „Kuningannade sport“ (ingl k „The Sport of Queens“), samal ajal töötas ta võiduajamiste korrespondendina London Sunday Expressis. Esimese kriminaalromaani avaldas Francis 1962. aastal.

Aastate jooksul sai Dick Francisest üks populaarsemaid põnevike autoreid maailmas. Ta kirjutas 42 rahvusvaheliselt tuntud menuraamatut, mis on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Tema teoseid on müüdud üle 60 miljoni eksemplari.

Francise arvukate tunnustuste hulka kuuluvad Briti parima põnevusromaani aastaauhind Cartier’ Teemantpistoda ja Bostoni Tuftsi Ülikooli audoktori nimetus. Francis on ainus kirjanik, kelle romaanid on Ameerika Põnevuskirjanike Assotsiatsiooni (Mystery Writers of America; MWA) Edgari auhinna võitnud suisa kolmel korral. Briti Kriminaalkirjanike Assotsiatsioon (Crime Writers Association) andis talle suurmeistri tiitli 1989. aastal ning 1996. aastal omistas MWA talle samasugust au, andes elutöö eest Grand Masteri aunimetuse. 2000. aastal sai ta kuninganna Elizabeth II sünnipäeva puhul tiitli Commander of the British Empire.

Rohkem kui pool sajandit kestnud abielust Mary Margaret Brenchley’ga sündis kirjanikul kaks poega, kellest Felixiga kirjutas Dick Francis kahasse oma viimased romaanid.

Dick Francis suri 89aastaselt 14. veebruaril 2010 oma Grand Caymani saarel asuvas kodus vanadusse.


Raamatuid eesti keeles:

1962 - “Surm kindel” (ingl k “Dead Cert”), Varrak 1998.

1964 - “Närvide mäng” (ingl k “Nerves”), Varrak 1992.

1965 - “Ebavõrdsed vastased” (ingl k “Odds Against”), Varrak 2009.

1965 - “Oma lõbuks“ (ingl k “For Kicks“), Eesti Raamat 1993.

1966 - “Kiire lõpp” (ingl k “Flying Finish”), Varrak, 2008.

1971 - “Luumurd” (ingl k “Bonecrack”), Olion 1992.

1972 - “Suitsukate” (ingl k “Smokescreen”) Varrak 1999.

1974 - “Jalust maha” (ingl k “Knock Down”), Varrak 2009.

1975 - “Kõrged panused” (ingl k “High stakes”), Varrak 2009.

1976 - “Raami sees” (ingl k “In The Frame”), Eesti Raamat 1997.

1979 - “Piitsakäsi” (ingl k “Whip Hand”), Varrak 1994.

1982 - “Pankur“ (ingl k “Banker“), Varrak 2010.

1983 - “Oht“ (ingl k “The Danger“), Varrak 2010.

1985 - “Sissemurdmine” (ingl k “Break In”), Varrak 2000.

1985 - “Polt” (ingl k “Bolt”), Varrak 2002.

1991 - “Tagasitulek” (ingl k “Comeback”), Varrak 2009.

1995 - “Leinamas” (ingl k “Come to Greaf”), Ersen 2001.

1996 - “Viimse piirini” (ingl k “To The Hilt”), Varrak 2008.

2000 - “Purustatud” (ingl k “Shattered”), Varrak 2007.

2006 - “Käsu korras” (ingl k “Under Orders”), Varrak 2007.

2007 - “Surmaga rinnutsi” (ingl k “Dead Heat”), Varrak 2008.

2008 - “ Valemängijad ” (ingl k “Silks“, kirjutatud koos poeg Felix Francisega), Varrak 2010.

Allikas: ajakiri Oma Hobu. Avaldatud toimetuse loal.