Eino Baskin raamatus Toomas Kallile: mina olin niisugune, ma ütleksin, intelligentne kloun



Eino Baskin raamatus Toomas Kallile: mina olin niisugune, ma ütleksin, intelligentne kloun
Foto: Rene Suurkaev

Toomas Kalli pikast dialoogist Eino Baskiniga, mis pea 15 aastat tagasi koondus raamatusse “Otse läbi lillede”, kooruvad peale huumori välja ka vanameistri eraelu säravamad hetked.

Julgen arvata, et enamik teab Eino Baskinit naljamehena. Tema isevärki huumori iseloomustamiseks võib kasutada sõna “delikaatne”. Aga mitte ainult − Baskini huumor sõltub kindlasti palju ka kontekstist.

Siinkohal üks näide. Endine Interrinde aktivist küsib poes: “Seltsimees, kas teil habemenuga on? – “Ei ole!” – “Miks sa talle ütlesid, et ei ole?” küsib teine müüja, “meie poes on ju habemenuge!” – “Kui ta nimetab mind seltsimeheks, las ajab siis habet sirbiga!”

Kes saab aru, sellele teeb nalja. Huumor sõltubki ju palju ajast ning ruumist, kus sünnib ja kus seda esitatakse. Muidu võib vabalt juhtuda nagu lõviga, kes oskab küll rääkida, aga kelle jutust ei saa keegi mõhkugi aru.

Maitsest ja maitselagedusest

Artistina määratles Eino Baskin end Toomas Kallile päris selgelt: “Mina olin puhtal kujul karakterkoomik, mängisin kujusid läbi oma prisma: mina, Baskin, transformeerusin kujuks. Abel mängis läbi Kiire prisma. Tal oli loodud üks kuju ja ta mängis läbi selle kuju. Nii nagu Nõmmik mängis läbi oma Kärna Ärni kuju, mille ta oli loonud ja keda eriti maarahvas ootas “Reklaamiklubist” ja igal pühapäeva hommikul raadiost,” pajatab ta Kallile. “Mina olin niisugune, ma ütleksin, intelligentne kloun. Abel oli punapäine kloun. Nõmmik oli heas mõttes laadanäitleja, rahvamees läbi ja lõhki. Tema võis sind patsutada ja sina võisid teda patsutada.”

Loe veel

Seotud lood:

Raamatus “Otse läbi lillede” koorub välja muudki Baskinile omast, näiteks hea maitse rõhutamine ja labasuse kritiseerimine. Siinkohal tasub mainida, et kõne all olev intervjuu jääb Nisu-Unni, Jaan Zorro ja teiste “Wremja” kangelaste tähetunniga samasse aega.

“Hea maitse piirid on seotud isikuga,” selgitab Baskin. On inimesi, kes ei oska seda piiri pidada. Kellel pole seda gradatsiooni, mis on mage, mis on maitsetu, mis on labane. Väga palju oleneb Kinderstube’st. Sellest keskkonnast, kus sa oled üles kasvanud. Kui isa-ema, sind ümbritsenud kodune miljöö ja kool on olnud neis piirides, mida me heaks tooniks peame, siis võib küll juhtuda, et sa satud kolmeks aastaks vanglasse, aga Kinderstube maik jääb sulle ikka juurde. Tuled vanglast välja, paned lipsu ette, ja kui sa just röövel ja mõrtsukas ei ole, siis hoiab maitse sind pinnal hoolimata sellest, et sa oled seal pasa sees elanud. Maitse väljendub kõiges. Riietuses. Sa võid olla lihtsalt riides, võid olla boheemlase või keigari moodi, aga maitsepiiri sa ikkagi ei ületa – sa ei ole punkar.”

Siit edasi pole raske arvata Baskini suhtumist ropendamisse. Ta väidab, et pole oma elus laval kordagi ropendanud. “Sest kui sa estraadilaval esined, siis sa pead olema kohutavalt diskreetne ja heamaitseline. Sa ei tohi kunagi langeda lihtrahvaga või ebaintelligentse inimesega ühele tasemele. Siis on lõpp.”

Kalamees Baskin

Mõni aasta pärast Kallile antud intervjuud on Baskini isik märksa mitmekesisem kui “Reklaamiklubi” aegadel – ta on otsapidi poliitikas ega salgagi sealjuures oma eesmärke. Sellest räägib ta päris otse.

Samas ei varja oma pettumust poliitikas ja riigiteenistujates, kelle seas leidub ka endiseid näitlejaid ja humoriste, aga kelle huumorimeelest ei ole seal enam midagi alles jäänud, nad on nüüd Baskini arvates lihtsalt tšinovnikud.

Üldiselt arvab ta, et probleemid, mida arutatakse volikogus, on aadetest väga kaugel. “Ega ma pole öelnud, et meil üldse aatelisi poliitikuid ei ole,” lisab ta siiski. “Leidub ka neid, kes tulevad poliitikasse tõepoolest mõttega teha midagi n-ö rahva heaks.”

Seda, et Eino Baskin oli nalja- ja teatrimees, teavad kõik. Märksa vähem on neid, kes teavad, et Baskin oli kalamees ja kalamehejuttude rääkija.

Näiteks: “Keegi kalamees andis mulle paadi ja ütles, et siin on palju haugi,” meenutab Baskin. “Ja nagu ikka, viskad lanti – ja tühi, ja tühi, ja tühi. Panin spinningu korraks kõrvale, et võtan tavalise õnge ja proovin vahepeal ka ussiga. Ja äkki vaatan – paadi kõrval vees igavene jurakas haug! No see oli ikka oma paarikilone. Alguses ma ehmatasin ära, et vees on surnud kala. Aga mul oli ussikaevamise labidas paadis kaasas. Ja kui ma labidaga seda haugi puudutasin, siis ta hüppas veest nii välja, et ma mõtlesin, et ta tapab mu ära. Ta oli elus! Ja siis ma hakkasin teda labidaga peksma. Enesekaitseks? Ma tagusin ta oimetuks ja tõstsin paati. Ja kodus selgus, et tal oli lant kõhus.”

Hoopis teine meeleolu avaldub Baskini meenutuses hilisemast ajast vana sõbra Esko Taustila juurde Viialasse Tampere külje all.

“Pisike postkontor, paar väikest poodi, ja ongi kogu Viiala,” räägib Baskin. “Eskol on maja päris järve ääres. Nii vee piiril ma pole kunagi elanud – minu auto seisis ninaga vastu tema paati. Käisime järvel, püüdsime haugi, latikat, säinast. Naine on mul ka kalamees, täielik hingesugulane. Ja korraga tekkis seal kuidagi hästi imelik tunne – tõelise paradiisi tunne. Hommikul magad nii kaua kui tahad, päeval käid natuke metsas ringi. Ja mis peaasi – mitte ükski mats ei kraaksu!”

Raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised