Endel Lippmaa ja tema dokumendid

 (2)

ENDEL LIPPMAA
Foto: Ingmar Muusikus

Endel Lippmaa sukeldus kõigisse huvipakkuvatesse teemadesse ülima põhjalikkusega ning ilmus siis pinnale, näpus mõni eksootiline fakt või dokument, millega jahmatada vähem põhjalikku vestlus- või debatipartnerit.

Veidi aega enne eurole üleminekut tegin Endel Lippmaaga Maalehele intervjuu, milles küsisin ka tema arvamust selle sammu õigustatuse kohta. Lippmaa vastas umbes nii, et ega Eesti raha ju euro kasutuselevõtu tõttu kuhugi ei kao, lihtsalt kroonid asenduvad rahvuslike eurokupüüridega. Pidasin öeldut teadusemehe sõnavääratuseks ega kasutanud seda vastust intervjuus.

Mingeid rahvuslikke eurokupüüre pole ju olemas, on kõigest rahvusliku tagaküljega mündid! Hiljem selgus, et Lippmaal oli olnud õigus. Eesti rahvuslikud eurokupüürid on täiesti olemas, kõik Eesti Panga tellimusel trükitud eurorahatähed on sellised, kuid need on ülejäänutest eristatavad vaid seerianumbri esitähe D, mitte kujunduse põhjal.

Tundub, et see juhtum oli Lippmaale väga tüüpiline. Ta sukeldus kõigisse huvipakkuvatesse teemadesse ülima põhjalikkusega ning ilmus siis pinnale, näpus mõni eksootiline fakt või dokument, millega jahmatada vähem põhjalikku vestlus- või debatipartnerit. Lippmaa tuntud portfell, millest ta üksteise järel tõmbas välja vägevaid pabereid kuni Molotovi–Ribbentropi pakti (MRP) salaprotokolli koopiateini välja, oli selle meetodi väline sümbol, kuid muidugi rakendas Lippmaa seda ka teaduslikes, administratiivsetes ja Eesti sisepoliitikas peetud vaidlustes.
Maalehele antud intervjuu lõpus sõnas ta: “Õnn tuleb ainult sellele, kes on targem kui tema vaenlased. Kes mõistab sündivat paremini ja saab ennustada, mis juhtub edasi. Kes on parema informatsiooniga ja tunneb asja paremini.” Väga lippmaalik tõdemus.

Loe veel

Seotud lood:

Mis toimus Lippmaa “köögipoolel”

Tiit Kändleri raamat “Endel Lippmaa. Mees parima ninaga” viib meid sellele lummavale ja ohtlikule mehele lähedale ja lubab jälgida mõndagi, mis toimus Lippmaa “köögipoolel”. Autor on Lippmaa kunagine alluv ja kaastööline teaduste akadeemia küberneetika instituudi nn Lippmaa sektoris ning hiljem Lippmaa loodud Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis.

Küllap seetõttu ongi teose žanrimääratluseks “dokumentaalne teadus­romaan”: Kändler ei hoia vaka all oma sümpaatiat ja poolehoidu portreteeritava suhtes (mida rangelt erapooletu biograaf ehk vähemalt väliselt oleks sunnitud tegema), samuti astub ta mitmetes seikades ise minategelasena lavaveerele.

Lippmaa ja tema tegemiste ohtraks garneeringuks on aga kirglikud ekskursioonid teaduslukku, mis ulatuvad lausa aatomi ja kvantide tasandile välja. Need võinuks ehk olla pisut kontsentreeritumad ja kordustevabamad, ent on siiski kahtlemata väga vajalikud, sest muidu poleks ju lugejal võimalik mõista seda, millega Lippmaa oma teaduslikus töös õieti tegeles.

Avalikkus mäletab Lippmaad eelkõige Nõukogude Liidu juhtkonna MRP sobingu osas fakti ette panijana, kuid tema teaduslik (ja teadusadministraatorlik) panus on vähemalt sama särav.

Lippmaa oli Nobelile lähedal

Lippmaa laskis ehitada Eesti esimese tuumamagnetresonantsi spektromeetri. See on aparaat, millega ergastatakse tugevasse püsimagnetvälja viidud aine aatomituumi ning mõõdetakse seejärel kiirgust, mida need tuumad kiirgavad. See meetod avas teadlastele mitmed uued võimalused aine uurimiseks. Kändleri raamatust saame teada, et Lippmaa ja tema kolleegid rakendasid 1970. aastate algul tuumamagnetresonantsi alal uuendusi, millelaadsete eest sai Šveitsi füüsik Richard Ernst 1991. aastal Nobeli preemia. Lippmaa meeskond tegi oma leiutised varem, kuid šveitslase publitseerimisvõimalused olid paremad ning teadusmaailmale silmatorkavamad. Niisiis oli Endel Lippmaa näol tegu ehk Nobelile seni lähimale jõudnud Eesti teadlasega üldse.
“Mida Lippmaa poleks ka teadlasena teinud, ikka on tulemused olnud tavateaduse jaoks ootamatud või isegi ebamugavad,” tõdeb Kändler.

“Ta tekitas põhivoolu teadlaste seas paraja skandaali, kui 1960. aastate lõpus tõestas, et mingeid eraldi tegutsevaid aktiivseid tsentreid pole ensüümides olemas. Ta tõestas 1980. aastate alul, et neutriinol peaks olema väike mass. Ta tegi maailma ajaloolastele ja poliitikutele 1980. aastate lõpul teaduslike meetoditega selgeks, et MRP on olemas seni, kuni seda pole kehtetuks tunnistatud. Enne seda tõestas, et diktüoneemakilt on ohtlik radioaktiivne saastaja. Veel varem tõestas, et tahke soojuskandja meetod võib olla tolleaegsetes soojuselektrijaamades keskkonnaohtlik. Tõestas 1980. aastate alul, et tuumamagnetresonantsi spektroskoopia kõlbab väga hästi ka tahkete ainete uurimiseks, kui vaid osavaid nippe kasutada.”

Tiit Kändleri raamat on tänuväärne teos selle suurmehe kohta. Lippmaa on aga tõesti nii suur ja keeruline isik, et jääb paratamatult ikkagi pisut mõistatuslikuks. Kuidas oli Lippmaal, tema klassivennal Lennart Meril ja mitmel teisel parteisse mitte kuuluval tippteadlasel ja -kultuuritegelasel võimalik Nõukogude Eestis suhteliselt lahedalt tegutseda, karjääris edeneda, alatasa isegi välismaal käia?

Ma ei vihja siin mingile varjatud koostööle kommunistidega. Andekad, energilised ja ka oma tegutsemises piisavalt kavalad inimesed suutsid süsteemi nähtavasti üle kavaldada, avastada temas tegutsemisvõimalusi, mida teised ei näinud, olla oma vaenlastest targemad, kui meenutada Lippmaa enese sõnu. Kuidas nad seda tegid, selle kohta leiab juhtlõngu ka Kändleri raamatust, kuid kindlasti vääriks see lausa omaette uurimust.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised