Enno Tammer Ilon Wiklandist: ta on imeline ja eriline



Enno Tammer Ilon Wiklandist: ta on imeline ja eriline
Enno Tammer tänavu oktoobris värske raamatuga Ilon Wiklanidi juures külas.erakogu

„Piltide joonistamine pakub palju lõbu,“ on öelnud Ilon Wikland, eesti päritolu rootsi kunstnik ja illustraator, kes on eelkõige tuntud kui Astrid Lindgreni raamatute illustreerija. Äsja ilmus raamat „Ilon Wikland. Elu pildid“, mille autor on kirjanik ja kirjastaja Enno Tammer.

Enno Tammer tutvus Ilon Wiklandiga 2006. aastal, kui tegi ajalehele Postimees pikemat intervjuud. Sama jutuajamise käigus rääkis ta kunstnikule ka mõttest koostada tema töödest album, mis valmiski 2007. aasta Göteborgi raamatumessi ajaks, mis oli Wiklandi soov. Pärast „Ilon Wiklandi maailma“ ilmumist koostöö ja suhtlus tuntud kunstnikuga jätkus.

Enno Tammer ütleb, et ta ei mõtle ega räägi ammu enam maailmakuulsast Ilon Wiklandist. „Ta on minu jaoks lihtsalt Ilon. Me ei teieta ammu ega oskakski seda enam teha. Seetõttu kasutan selleski raamatus valdavalt vaid eesnime Ilon ja sina-vormi. Ilonist on saanud mulle ja abikaasa Tiinale lähedane inimene. Lugematul arvul kordi oleme Tiinaga 11 aasta jooksul käinud tal Stockholmis külas. Kord-kaks igal aastal on Ilon külastanud meid Eestis. Ühiselt oleme mõndagi ette võtnud ja üle elanud. Sellestki tuleb raamatus juttu. Külaskäigud Iloni juurde on olnud külaskäigud hea sõbra juurde,“ räägib raamatu autor.

„Mul on olnud erakordne au ja õnn, et Ilon nõustus koos minuga teist korda raamatut tegema. Album „Ilon Wiklandi maailm” näitab Iloni suurepärast loomepärandit. Raamat „Ilon Wikland. Elu pildid” näitab Iloni kaasahaaravat elu.“

Loe veel

Kogu maailm, kes on Iloni illustratsioonidega Lindgreni raamatuid näinud/lugenud, teab, milline suurepärane kunstnik ta on. Milline on Ilon inimesena?
Ilonist kiirgab siirast soojust, hoolivust ja mõistmist. Tema tähelepanelikud silmad sädelevad endiselt erksalt. Ta on imeline ja eriline. Nende aastate jooksul on Ilon väga palju rääkinud oma elust ning ma tean, et tema erksad silmad tõmbuvad vahel veekalkvele ja niiskeks või siis pilluvad selliseid sädemeid, et õhk säriseb. Selles särinas võib olla kõike – võitluslikkust, raevu, viha, jonni, kangekaelsust. Midagi inimlikku pole talle võõras.

Lasteraamatuid ei saa vist illustreerida, kui inimeses ei ole kogu elu lapselikku siirust. Milles Ilonil see laps avaldub?
Meeletus huvis ümbritseva maailma vastu.

Kes on sinu ja Tiina lemmiktegelane Astridi raamatutest, kellele Ilon nähtava kuju on andnud?
Lapsepõlveajast oli muidugi nii tekstiliselt kui pildiliselt Karlsson mu vaieldamatu lemmik. Ning “Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”. Nüüd on lemmikuid märksa rohkem ning nende hulgas pilte ja tegelasi, keda Eesti lugeja pole näinudki. Näiteks pilt, kus punaste silmadega draakon lendab päikese poole.
Erilised lemmikud on minul praegu, ja kindlasti jäävadki lemmikuteks, Iloni poolt hiljaaegu tehtud värvilised Karlssoni pildid. Mõned aastad tagasi tegi Ilon 12 mustvalget Karlssoni ja Väikevenna raamatu pilti värviliseks. Need on super. Need on maailmas ainukesed värvilised Karlssonid.
Tiina lemmik on kindlasti Bullerby. Pärast tutvumist Iloni kogu loominguga lisandus tema lemmikute hulka mõni värviline printsess, tüdruk ja lilled, mida Eesti lugeja pole näinudki. Vabandust, on näinud 2007. aastal ilmunud albumis „Ilon Wiklandi maailm“.

Kui Ilon enne üheksakümnendaid Eestis käis, ei saanud ta külastada kõiki kohti, kus lapsepõlves oli olnud. Kas ta nüüd, juba eaka daamina, on käinud ära igal pool, kus on soovinud käia?
Kindlasti mitte. Ega Eestimaa nüüd nii väike ka ole. Ta on soovinud näha meie maakodu Letipeal, kuid sinna me pole jõudnud.

Mis on talle Eestis eriti meeldinud? Võib-olla mingi eriline koht?
Saaremaa vaikus ja rahu.

Kuhu Ilon on teid viinud Rootsi külaskäikude ajal? Millised on Rootsis tema lemmikkohad?
Meie Rootsi külaskäigud on paraku olnud üsna töised, sestap oleme teda säästnud ning öelnud, et tema kindlasti ei pea muretsema, kuidas meie Stockholmi vaatamisväärsustega tutvume. Või kui ei ole olnud töised, on ikkagi sama jutt.
Iloniga oleme Stockholmis lihtsalt niisama uidanud, et jõuda ühte või teise söögikohta. Sest Ilon on pidanud tähtsaks, et saab meid kostitada. Neil uitamistel oleme tihti jõudnud turule. Hötorget on Iloni üks lemmikkohti. See paikneb veerand tunni jalutuskäigu kaugusel tema elamisele ja seal ümbruses on tihkelt kultuuri-, kaubandus-, toitlustus- ja meelelahutusasutusi.
Kui me ei viitsinud Hötorgeti piirkonda kõmpida, siis paari minuti kaugusel Iloni kodust asub üks tõmmunahalise võõramaalase pubi. Ilon käis selles pubis üsna sageli ning seal tuntakse teda väga hästi. Mistõttu oli tagatud laitmatu teenindus. Viimasel ajal liigub Ilon kahjuks vähem, sestap polegi koos temaga Stockholmi peale läinud.

Kas meenub mõni liigutav hetk, kuidas temale võõrad inimesed on kunstniku ära tundnud?
Neid on liiga palju, et midagi eraldi välja tuua.

Kui Ilon läks Astridile külla, küpsetas ta alati ühe ja sama koogi. Kas sina saad ka öelda: „Ilon pakkus alati ...“?
Ilonil on alati minu jaoks varuks üks rootsi hele õlu.

***
Kuidas Ilon Wikland tutvus Astrid Lindgreniga?

Katkend raamatust „Ilon Wikland. Elu pildid“
„Kui ma 1953. aastal sündinud tütrega üksinda koju jäin, siis vaatasin tõesti, et raha on vähe ning vajasin tööd ja rakendust. Pidin midagi ette võtma ja nii ma, omatehtud joonistused näpu otsas ja tütreke kaasas, läksingi kirjastusse, kus töötas lastekirjanduse toimetajana ka Astrid Lindgren.
Kohtasin teda elus esimest korda, kuid muidugi teadsin, et ta on juba kirjutanud „Pipi Pikksuka”. Astrid oli siis juba kuulus, aga muidugi mitte nii kuulus kui mõned aasta hiljem. Kuid mul pole kunagi olnud hirmu kõrgete daamide ja härrade ees. Astrid oli kena ja lahke ning mul oli kerge temaga suhelda.
Näitasin Astridile oma joonistusi. Arvan, et nende joonistuste hulgas oli ka muinasjuttude põhjal tehtud pilte. Küsisin, kas kirjastusel oleks mulle mingit tööd anda. Ükstapuha mida, ainult et saaksin joonistada.
Astrid vaatas mu töid ja andis mulle koju kaasa osa “Mio, mu Mio” käsikirjast. Et lugegu ma ja mõelgu, kuidas seda illustreerida. See käsikiri ei olnud tal veel päris valmis kirjutatud, kuid piisavalt, et tekiksid selle illustreerimise mõtted.


Kodus lugesin ja hakkasin joonistama. Peagi läksin kirjastusse Astridi juurde tagasi ja näitasin talle oma pilte. Astrid vaatas, jäi rahule ning otsustas kohe. Nii ma saingi selle töö.
Sel ajal oli Astridile Pipi-raamatu joonistanud Ingrid Vang Nyman väga haige. Kui ta poleks haige olnud, oleks ilmselt Ingrid Vang Nyman joonistanud ka “Mio, mu Mio” pildid.
Nii et juhtusin kirjastusse astuma täpselt sel ajal, kui Astridil oli vaja kedagi, kes illustreeriks tema uut raamatut. Olin õigel ajal õiges kohas. Võib-olla oli see nii määratud, et kusagilt kõrgelt vaadati, kui palju minuga on halba juhtunud ning leiti, et võiks head kah juhtuda.
Õnne peab elus olema. Kuid ma ei ole selline, kes ainult ootab, millal õnn sülle kukub. Ma ei ole olnud niisugune hale tüdruk, et istun kodus ja nutan, et kus mu õnn on. Mina teen asju, mina võtan midagi ette. Õnne nimel tuleb julgeda midagi teha, vaeva näha.

Jah, eks vahel ise ka imestan, et huvitav, kuidas Astrid vaatas minu joonistuste peale ja miks ta võttis need kohe vastu. Ju ma siis ikka oskasin juba joonistada ning tema antud töö ei tulnud ainult tänu õnnele.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised