Erich Krieger: ikka ma pean jamama nende "hullude naistega"

 (14)

Erich Krieger
Erich KriegerFoto: Madis Veltman

Eesti Kullafondi sarjas ilmus Erich Kriegeri kolmikplaat, kus kokku 54 lugu: “Põhjanael”, “Hullud mind veetlevad naised”, “Musta pori näkku”, jpt. Erich Krieger rääkis sel puhul Elutargale, kuidas temast üldse sai laulja.

Muusikutee algus

“Mõnes mõttes oli mul kogu aeg soov muusikaga tegeleda. Kuigi ma olin kõva spordimees ja oma koolis ning vanuseklassis kergejõustikus ja maadlemises üks paremaid. Samas oli minus meeletu soov ka mingil teisel alal areneda. Näiteks oli mu inspireerijaks vend Julius, kellel oli lahtine pea tehnika valdkonnas. Eeskujuks oli ka Briti glämmrokkbänd Smokie eesotsas Chris Normaniga.

Samuti inspireeris mind üks klassivend Arvet. Mäletan, et juba seitsmendas klassis istusid kõik plikad Arveti ümber. Mina olin aga häbelik ja vaatasin ikka, et jälle mängib Arvet oma kitarri. Ühel päev surusin aga oma häbelikkuse maha ja ütlesin Arvetile, et õpeta mulle ka neid pilli tuure ja asju.

See sai alguse seitsmenda klassi lõpus, kui käisin veel Lehmja koolis. Hakkasin iga päev kitarri harjutama. Proovisin ja proovisin ning alguses oli raske. Sõrmed olid valusad, sest selleaegsed keeled olid jämedamad ja ei paindunud piisavalt. Samas kõik tuli tahtejõuga. Terve suve pärast seitsmendat klassi harjutasin iga päev paar tundi kitarrimängu. Isegi isa hoidis kõrvu kinni, aga näe, selgeks sain. Samuti aitasid erinevad õpikud.

Seotud lood:

Lehmja koolis oli ka tore laulukoor, aga üritasin sealt igal võimalusel ära viilida. Tahtsin kuttidega pärast tunde ka palli mängida ja õues olla. Proovisin meelega valesti laulda, et mind koorist välja visataks. Muusikaõpetaja tahtis mind aga hea hääle tõttu seal viimase hetkeni hoida.

Loe veel

Kui kitarrimäng oli selge, olin 14-aastane ja tegime juba sõpradega vägeva bändi. Keskkoolis käisin Tallinna reaalkoolis ja seal väga vedas. Minu klassis käisid juba kaks tegijat pillimeest, Andres Põldroo õpilane Priit Aava ja trummimees Rein Salme. Bassimeheks sai Indrek Kallas, tema leidsime natukene hiljem. Ta polnud küll reaalikas, kuid hiljem mängis juba meie kooli pundis.

Loeb tahe. Igas hetkes tuleb leida motivatsioon. Võib-olla sain suurima motivatsiooni sõjaväes. Olin Riias Balti sõjaväeringkonna sõjaväeorkestris ja kaks kuud olin Vilniuses õppes. See motivatsioon ja tegevus oli ülendav. Meil oli iga päev koor. Sain isegi solistiks.”

Mälestusi koolidest

“Keskkooli lõpuklassis 1979. aastal astusin ENSV Filharmoonia estraadistuudiosse. See oli selline õhtune huvikool ja olin seal üks noorematest. Kõige eredam mälestus sealt on hetk, kui ma oma hääle tänu ühele sõbrale kätte sain. Estraadistuudiosse sain aga sisse tänu Gunnar Grapsile ja Ester Lepale, kes arvasid, et midagi minus on.

Pärast keskkooli tahtsin minna pedagoogikaülikooli lavakunsti õppima, aga sinna võeti inimesi vastu paarisaastatel. Kuna ma lõpetasin keskkooli 1979. aasal, siis otsustasin hoopis Pedasse näitejuhtimise erialale proovida.

Kahjuks näitejuhtimise erialale ma sisse ei saanud. Meil oli erialaeksam ja sooritasin selle enda arust päris hästi. Mäletan, et tollane kultuurhariduse kateedri juhataja oli legendaarne ajakirjanik Ivar Trikkel. Pärast eksamit oli vestlus Trikkeliga ja ta ütles: “Teate, te õpite seal estraadistuudios ja tahate lauljaks saada. Te lõpetate selle kooli ära ja niikuinii hiilite kuskile minema. Meil üks õpilane selline oli – Urmas Ott. Kasvatasime ja kasvatasime teda, aga tema läks hoopis televisiooni. Meil on aga vaja maale kultuuritöötajaid aga mitte teiesuguseid lauljaid.” Ma ütlesin, et teate, seltsimees Trikkel, teie panite mulle kolme, aga mina panin endale viie.

Et mitte sõjaväkke minna, läksin Laial tänaval asunud tehnikakooli rätsepaks õppima. Rätsepakooli ajal käisime pundiga Vana-Viru tänaval endises pritsumajas reedeti ja laupäeviti esinemas. Reedeti jõudsin nii hilja koju, sest elasin Tallinna külje ja siis ei jõudnud tihti laupäeviti kooli. Esinemise eest sai ühe rubla.

Ester Lepa soovil läksin 1981. aastal konservatooriumisse katsetele ja sain laulu erialale kohe sisse. Ma olin siis 20-aastane. Olin vaid kuu aega jõudnud koolis käia, kui mind võeti sõjaväkke. Samal aastal hakkasin laulma Viru ja Olümpia varieteedes. Olümpia oli tollal kõige prestiižikam ja sain olla seltskonnas, kuhu kuulusid näiteks Ivo Linna, Anne Veski, Mati Nuude ja paljud teised. See oli võimas tunne ja minu karjääri algus.

Konservatooriumi lõpetasin 1993. aastal. Aeg venis, sest sõjavägi võttis kaks aastat ja kodumaale naastes võtsin alguses koolist paberid välja. Tundsin, et tahan esineda ja pealegi mulle maksti selle eest hästi. Esinemisi oli palju ja elu oli põnev. 1984. aastal otsustasin konservatooriumisse tagasi minna. Esialgu käisin kaks aastat ettevalmistuskursustel ja 1986. aastal sain põhikursusele. Pidin sooritama vaid ühe eksami, sest Viktor Gurjev ütles: “Selle poisi me võtame.” Nii ei pidanud ma rohkem ühtegi sisseastumiseksamit tegema. Hiljem sai minu õpetajaks bass Raimond Alango.

Plaat on pigem visiitkaart, mitte teenimisallikas

“Kolmikplaat ilmus koostöös muusikaprodutsent Aarne Valmisega. Plaadid ei too raha sisse, vaid on rohkem nagu visiitkaart või prestiiži küsimus. Minu jaoks on see plaat ülitähtis. See fikseerib teatud mõttes minu elutöö ja sisaldab ka lugusid, mida ei ole ühelgi plaadil enne olnud. Muusika tegemisel tuleb ajaga kaasas käia, kuid samas ei tohi oma uskumusi maha müüa. Küll aga tuleb enda muusika müümisega tööd teha. Vaid paarist kontserdist aastas ära ei ela. Samas tuleb jälgida, mis inimesi huvitab.
Selle plaadiga on erilised lood, sest plaadil on lood läbi aegade ja samuti need laulud, mida poleks ise sinna valinudki. Eesti Raadio fonoteegi juhataja tegi valiku ja nii need sinna said. Võib-olla mõni päris hea lugu jäi välja, kuid need polnud ka nii minulikud. Mõned lood, nagu “Põgene, vaba laps” või “Pistoda laul” kuuluvad ikka rohkem Peeter Toomale. Muidugi ma olen neid covereid teinud, aga suurem osa lugudest on minu enda kirjutatud. Mõned lauludest olid ka üllatuseks, sest need ei kuulu enam ammu minu repertuaari.
Hiljuti kirjutasin vanu laule koolipoisilikult käsitsi välja nagu omal ajal kombeks oli. Mulle meeldib trükitähtedega laule välja kirjutada, sest nii on kalligraafiliselt ilusam. Kirjutad sõnad paberile ära ja lugu ongi jälle peas.”

Erich Krieger esinemas Kaali kraatri juures tuleetendusel 19. augustil 2016. Foto Irina Mägi

lEsinemised on rahulikud

“Praegusel ajal on mul keskmiselt kaks esinemist nädalas. Selliseid väikseid sutsakaid on vahel rohkem. Esinemised tulevad kahe firma kaudu, kelle alt olen plaate välja andnud, või siis kodulehe kaudu. Hinnakirja mul üleval pole, sest kõik on läbirääkimiste küsimus – kus, millal, kellega. Hind sõltub väga paljudest asjaoludest.

On olnud ka perioode, kui iga päev olid erinevad esinemised. Elu muutus aga hulluks: lõpetad esinemise ära ja hakkad öösel sõitma ühest Eesti otsast teise. Muidugi on sellel ka oma võlu, kui näed kodumaa varahommikust ilu. Üldiselt on see aga meeletult väsitav. Paar korda on olnud isegi nii, et silmad ei seisa enam autoroolis olles lahti. Sõita on aga vaja ja järgmisesse kohta peab jõudma. Mõtlesin siis, et mis seal ikka ja tegin ergutuseks auto kõrval kätekõverdusi. Mingil ajal oli mul isegi 24-kilone sangpomm autos, millega tee ääres trenni sai tehtud, et uni peale ei tuleks. Enam õnneks nii ei ole.

Ma imestan, et “Naised on hullud” on muutunud nii rahvalikuks ja inimesed tahavad seda igal pool ja alati kuulda. Tuleb meelde seik, kus paar aastat tagasi olin Vigala rahvamajas eakate päeval esinemas ja laulsin erinevaid laule. Kui kontsert hakkas lõppema ja toodi juba lilli, küsis üks memmeke tagant nurgast peene häälega, kuhu need hullud naised jäävad. Ikka ma pean jamama nende "hullude naistega”."

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised