"Mul peaks naiste alal olema suisa doktorikraad," on kuulus laulja Frank Sinatra kord öelnud. "Aga tõde on see, et olen rohkem läbi kukkunud kui õnnestunud. Mulle väga meeldivad naised; imetlen neid väga. Aga nagu kõik mehed, ei mõista ma neid üldse," nentis Sinatra.

Sinatra oli kindlasti silmapaistev naistelemmik, kelle vallutuste arvu ei teadnud ta lõpuks enam isegi. Abielus jõudis ta olla neli korda. Kuid 1998. aasta mais suri ta südamerabandusse ja lahkunud on ka enamik neist kunagistest kaunitaridest, kes lauljale nii kergesti ja kirglikult andusid. Aga Frank Sinatra kui laulja, muusik ja mõne arvates ka näitleja kestab edasi. Tema laule mängivad raadiojaamad ja teda püüavad jäljendada järjest uued noored lauljad. Ka Eestis on järjest käinud esinemas mitu andekat jäljendajat: Stephen Triffitt ja Robert Davi. Ja ikka menukalt. Ott Lepland valmistub siis suureks Sinatra-kontserdiks Nordea kontserdimajas.
Kaks aastat tagasi tähistati üle maailma Frankie-Boy 100. sünniaastapäeva. Eks neid hüüdnimesid oli tal ka mitu, näiteks Ol’ Blue Eyes või The Voice.

Itaalia juured

Täie nimega Francis Albert Sinatra sündis 12.detsembril 1915 New Jersey osariigis Hobokeni linnas. Tema vanavanemad olid sajandivahetusel koos lastega Itaaliast emigreerunud Ameerika Ühendriikidesse, itaalia muusika ja elustiil ei kadunud Frank Sinatra elust kuni lõpuni. Tema isa, kellel juured Palermos, Sitsiilias, oli nooruses olnud profipoksija, hiljem töötas tuletõrjujana ja kohalikes kõrtsides baarimehe ning ilmselt ka väljaviskajana. Ema töötas ämmaemandana.
Algusest peale oli Franki saatus omapärane. Ta jäi oma vanemate ainsaks lapseks, samas olid Itaalia immigrantide pered endiselt suured, paljulapselised. Frankie lapsepõlve kirjeldatakse kui üsnagi heal järjel elu. Muusika tõmbas teda juba lapsena, ta hakkas varakult laulma ja saatis ennast ise ukulelel. Teisalt on ta meenutanud, et Hoboken oli karm linn, kus rusikad pidid alati valmis olema, enda eest seistes tuli üksjagu kakelda. Frank võis hiljemgi, eriti purjuspäi, vägivaldseks muutuda.

1933. aastal õnnestus Sinatral nähe oma raadiost kuuldud lemmikut Bing Crosbyt kontserdil ja see sai tema elus murdepunktiks. Nüüdsest unistas ta tõsiselt lauljakarjäärist.
Bing Crosby oli tagantjärele hinnates samuti nagu Frank väga vastuoluline tüüp. Crosby vanem poeg on mälestustes isa türanniks nimetanud, kaks Bing Crosby last järgmisest abielust sooritasid erinevatel aegadel enesetapu. Kuid muusikalise iidolina kestab ta vähemalt Ameerikas tänaseni teiste ikoonide keskel. Nagu Sinatragi.

The Hoboken Four. Foto Wikipedia

Vokaalkvartetiga The Hoboken Four võitis Sinatra 1935. aastal populaarse raadioprogrammi talendivõistluse. Ta ei löönud sellega küll meelelahutusmaailma ust pärani lahti, aga pääses lavale ja mainekas New Jersey muusikalokaal sõlmis temaga pikemaajalise lepingu.
Noored spordiajakirjanikud, ärge unustage, et noor Sinatra töötas enne lauljakarjääri kohalikus ajalehes spordireporterina. Võib-olla jõuavad teienigi kunagi kuulsusetunnid.

Igal teel leidub kuristikke

1940. aastal valis orkestrijuht Tom Dorsey Sinatra oma orkestri lauljaks ja see oli lauljakarjääris järjekordne samm ülespoole. Kogenud muusik õpetas talle nii mõndagi ja järjest rohkem pääses laulja löögile ka raadios. Just populaarsed raadiosaated olid tolle ajastu televsioon ja internet.
1940-ndad aastad olid Sinatrale üks suur triumfikäik. Teda meelitati kõige tuntumatele kontserdilavadele, ta hakkas kaasa mängima muusikalides ja komöödiates, honorarid kasvasid järjest kõrgemale.

1950. aasta kevadel tekkisid Sinatral probleemid häälega, verevalumid häälepaeltes. Ta ei saanud mõnda aega laulda. See tähendas, et plaadifirma ütles lepingu üles. Kellele on vaja hääletut lauljat. Ka tema esimest telesarja The Frank Sinatra Show (1950-1952) tabas ebaedu. Tundus, et suure menu asemel tuleb kukkumine kuristikku, lauljakarjääri lõpp.
Kuid selle asemel hakkas Frank mängima rohkem filmis. Selgus, et tema, kes oli alustanud muusikafilmides, suudab täiesti korralikult ka draamanäitlejana üles astuda. Seksapiil ja ekraanisarm ei olnud kadunud.

Fred Zinnemani film „Siit igavikku“ (From Here To Eternity) võitis 1954. aastal kaheksa Oscarit ja parima kõrvalosatäitja kuldmehikese sai Frank Sinatra. Kaks aastat hiljem kandideeris ta uuesti uimastisõltlase suurepärase rolli eest draamas „Mees kuldse käega“ (tema partneriks oli võluv Kim Novak). Sedapuhku pidi ta leppima Briti Filmi- ja Teleakadeemia aastapreemiaga, Oscariga teda ei premeeritud.

Frank Sinatra 1957. aastal. Foto Wikipedia

Sinatrale omistati ka Ekraaninäitlejate Ühingu elutööpreemia, kuid sellest olulisemaks tuleb ometi pidada Grammy preemiaid, mida ta pika karjääri jooksul teenis koguni üheksa.
Tema hääl taastus ja tasapisi hakkas ta ka kontserdilavadel esinema. Rock´n Roll röövis temalt küll noore publiku, aga paljude jaoks oli uue aja muusika vastik ja just Sinatra jäi nende jaoks karjääri lõpuni kehastama „vana head Ameerikat“. Ka läks järjekordne The Frank Sinatra Show sesoon menukalt. Frankie-Boy oli jälle sadulas.

Tegelikult läks tal kohe väga hästi, sest 1960-ndatel laulis ta sisse mitmed menulaulud, mida tänapäeval tema firmamärkideks peetakse: Strangers In The Night, My Way. Koos tütar Nancyga esitatud duett Somethin´ Stupid jõudis aga 1967. aastal nii USA kui ka Suurbritannia hititabelites esimesele kohale.

Frank Sinatra pärast käejäljendi jätmist 1965. aastal. Foto Wikipedia

1971 teatas laulja, et lõpetab lauljakarjääri, aga pöördus paari aasta pärast tagasi ja nii pidas ta lõputurneesid ning –kontserte üsna regulaarselt kuni 1994. aastani. Järgmisel aastal tähistas ta ju oma tormilise elu 80. juubelit. Eks tal oli tervis ka juba läbi, peatselt sai ta esimese infarkti ja 14. mail 1998 järgmise, mille tagajärjel ta samal õhtul haiglas suri. Arvestades tema ohjeldamatut naisteküti elu ja pidevalt korduvaid probleeme alkoholiga, elas ta väga soliidse eani.

Caesars Palace, kus Sinatra 1967-70 ja 1973 esines. Foto Wikipedia

Vastupandamatu naistevõluja

Veebruaris 1939 abiellus Sinatra oma noorusarmastuse Nancy Barbatoga. Nad said kolm last, vanem tütar Nancy Sinatra (1940) sai lühikeseks ajaks 1960-ndate teisel poolel laulustaariks ja edetabelitäheks. Poeg Frank Sinatra noorem (1944) valis samuti muusiku- ja lauljatee, aga jäi elu lõpuni suure isa kahvatumaks varjuks. Ta suri eelmisel aastal, natuke enne järjekordset kontserti, kus ta pidi esitama isa kuulsamaid laule. Noorem tütar Tina Sinatra (1948) töötas filmiprodutsendina. Ta produtseeris 1992. aastal seriaali „Sinatra – teekond tippu“ ja kirjutas hiljem ka memuaarid.

1968. aastal anti välja jõulualbum, kus Frank Sinatra esines koos oma kolme lapsega.
Kuid ega kuulsuse tippu jõudnud Frank enam eriti oma naisest ei hoolinud. Ta pidas ohjeldamatut jahti teistele naistele, abielu lahutati 1951. Samal aastal sõlmis Sinatra uue abielu filmitähe Ava Gardneriga, see kestis sisuliselt vaevalt kaks aastat. Ava ei suutnud mehe liiderdamist taluda.
Pärast aastaid lühiajalisi juhusuhteid abiellus Sinatra 1966. aastal uuesti 30 aastat noorema verisulis näitlejanna Mia Farrowga. Kahe aasta pärast nad lahutasid. 1976. aastal abiellus Sinatra koomik Zeppo Marxi endise abikaasa Barbaraga ja nemad jäid kokku lõpuni.

Sidemed gängsteribosside ja presidentidega

Juba Sinatra eluajal kirjutati tema sidemetest maffiaga. Siin tuleb muidugi arvestada sellega, et USA organiseeritud kuritegevus on tegelenud ja tegeleb tänase päevani meelelahutustööstusega. Eks sündis ju kuulus Las Vegas suuresti tänu sellele, et musta raha oli vaja kuskile paigutada. Igal juhul esines Sinatra oma karjääri algusest peale kasiinodes ja klubides, mis kuulusid gängsteritele. Tõsi, hoolimata kõikidest kahtlustest ja avalikkuse ette ilmunud fotodest, kus Frank Sinatra veedab lõbusasti aega tuntud maffiabossidega, ei õnnestunudki tema elu lõpuni tõestada, et oleks olnud ebaseaduslikes suhetes kuritegeliku maailmaga.

Aastast 1976 on igal juhul säilinud grupipilt, kus Sinatra poseerib mitmete juhtivate mafioosodega, näiteks Carlo Gambino ja tema hilisema järeltulija Paul Castellanoga. Varasemast ajast on tema nime seostatud selliste hiljem USA kirjandusse ja filmi jõudnud tegelastega nagu Willie Moretti, Sam Giancana ja Meyer Lansky.
Kusjuures hiljem, kui ta oli juba tõeliselt kuulus ja rikas, paigutas ta ka ise hasartmänguärisse raha ning kuulus mõnegi Las Vegase ja Lake Tahoe kasiino omanikeringi.

Muidugi hoolis Sinatra elu lõpuni oma itaalia juurtest ja pikalt mängisid Itaalia emigrantide järeltulijate perekonnad USA kuritegelikus maailmas olulist rolli. Ei ole tänaseni kadunud. Ristiisaga sõbrustamine oli auasi. Teisalt tõmbas Sinatra kuulsus ka erinevaid inimesi nagu magnetiga ligi. Näiteks suhtles ta John Kennedyga ja pühendas tol ajal veel presidendikandidaadi toetuseks loo High Hopes.

Tegelikult sekkus ta juba karjääri alguses poliitikasse, toetades Franklin D. Roosvelti ja olles terve järgneva elu Demokraatliku Partei liige. 1960-ndatel aastatel sõbrustas koguni Martin Luther Kingiga ja toetas kodanikuõiguste liikumisi. Aga eks see oli muidugi tol ajal moeasi ja isegi nii kuulus artist nagu Frank Sinatra pidi hoolitsema selle eest, et ikka pildil püsida. Hiljem toetas ta hoopis vabariiklast Ronald Reaganit. Sinatrat kutsuti erinevate presidentideajal korduvalt Valgesse Majja. Ta oli karismaatiline tüüp, kes oskas inimesi võluda nii laval kui eraelus. Ehk ka sellepärast õiguskaitseorganid teda nii innukalt ei jahtinud.