Hardi Tiidus oli mees, kes jättis otsad lahti



Hardi Tiidus oli mees, kes jättis otsad lahti
Hardi Tiidus 1974. aastal.Jaan Künnap/Vikipeedia

Raamatu “Vana hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber” tekst põhineb Tiiduse kirjutistel, intervjuudel, diktofonilindile loetud mälestustel ning mõistagi ka autor Toivo Tootsenile ja teistele Tiiduse kaaslastele elu jooksul jutustatul. Tulemus on väga veenev ja haarav. Lugedes kõlab vaimukõrvas lakkamatult Tiiduse muhe ja sõbralik hääl.

Hardi Tiidus sündis 1918. aasta novembris Tallinnas, õppis Gustav Adolfi Gümnaasiumis ning astus Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonda. Mitme iseseisvusaja lõpus Tallinna rajatud suure kortermaja vundament on Tiiduse looditud, sest kuni 1941. aasta juulini töötas ta ka ehituse vanemjärelevalvetehnikuna.

Huvitavad eluepisoodid

Siis aga võttis elu täiesti uue suuna. Algas Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaheline sõda ning Tiiduselegi saabus mobilisatsioonikutse. Tiidus läkski, sest isa hoiatas – minemata jätmisel võidakse kogu pere Siberisse saata.
Ta sattus blokaadiaegsesse Leningradi, kus nägi kõiki selle koledusi ja sai ka nälga tunda. Leningradist Elu teed mööda välja toomise järel jätkus sõjatee Eesti Laskurkorpuses, kust temast sai politruk ning ühtlasi ka klubiülem.

Raamatus kooruva pildi kohaselt tegeles Tiidus sõdurite trööstimise ja julgustamisega, vahel ka nende pahandustest ärapäästmisega ning mõistagi neile meelelahutuse pakkumisega, korraldades Eesti NSV kunstimeistrite esinemisi ja astudes omaloodud kupleesid esitades ise samuti üles.

Loe veel

Seotud lood:

Sellega on seotud ka üks väike segadus. Raamatust võib pealiskaudsemale lugejale jääda mulje, nagu oleks tänini tuntud laul “Seitse patja, neli tekki” samuti Tiiduse loodud, kuid küllap oli Tiidus hoopis selle kuplee esimesi propageerijaid. Eesti Rahvusringhäälingu internetiarhiivist on leitav 1961. aasta 2. juunil eetris olnud saade “Matk kergemuusika minevikku. Mis teid huvitab 1”, kus laulu autoritena nimetatakse Harri Kõrvitsat ja Enn Vaigurit ning Kõrvits ise kirjeldab ka laulu tekkelugu.

Sõjaolustikust on raamatus mitmeid huvitavaid episoode, näiteks see, kuidas Eesti Laskurkorpuse komandör kindral Lembit Pärn kamandas hea keelteoskaja Tiiduse endale tõlgiks, kui korpusesse tulid külla NSVLi toonaste ning meie tulevaste NATO-liitlaste USA ja Suurbritannia kõrged sõjaväelased.

Neile olid mõistagi ka oma inglise–vene tõlgid kaasa antud, kuid Pärn olevat soovinud näidata, et tal on oma tõlk, kes tõlgib inglise keelest otse eesti keelde. See pidi liitlastele tõendama, et tegu on tõeliste eesti rahvusväeosadega, mitte venelaste pakazuhha’ga.

Sõda sai Tiiduse jaoks õnnelikult läbi – ta jäi ellu – ning mõnda aega jätkas ka rahu ajal tagalas ja rindel õpitud poliittöö- ja meelelahutuse alal, töötades Noorte Hääles, Eesti Raadios, ELKNÜ Keskkomitees ning Vabariikliku Noorte Maja direktorina. Siis tegi elu uue pöörde ning Tiidusest sai tõlkija Eesti Riiklikus Kirjastuses. Tema sule alt on ilmunud kokku enam kui poolesaja teose eestin-dus (sh Mark Twaini “Võhikud võõrsil”, Robert Gravesi “Mina, Claudius”, Irwin Shaw “Noored lõvid”, Edith Hamiltoni “Antiik-mütoloogia” jne).

Ent Tiidus ei jäänud ainult tõlkijaks, pärast lühikest peatust ajakirja Eesti Kommunist toimetuses sai temast ka raadio- ja telemees. Sündisid legendaarsed mälumängud (sh Soome TVga kahasse tehtud “Naapurivisa”) ning saated antiikajaloost. Tiidus saavutas suure tuntuse ja telestaarikuulsuse nii meil kui Soomes.

Tänapäeva lugejal on põnev meenutada või teada saada, et näiteks mälumängusari “Kes keda?” oli tegelikult reklaamsaade. Ettevõtted saatsid mälumängumeeskonnad televisiooni oma nime esindama ja selle käigus veidi ka oma toodangut tutvustama. Kas poleks tore, kui tänapäeva teleõhtuid reostava lakkamatu reklaami asemel kohtuksid meiegi kanaleil aeg-ajalt hoopis Maxima, Swedbanki ja Info-Auto esindused, et vaimumõõku ristata ja sel teel endile tuntust hankida?
Tiidus – vabandust, pigem ikka autor Tootsen – ei tee saladust, et nooremana oli Tiidus üsnagi punane ning sai alles aegade muutudes teadlikuks kommunistliku korra pahupoolest. See-eest püüdis ta ka punasena lähtuda inimlikkusest ning sattus seda tehes (ja ka oma suud liigselt pruukides) lõpuks pigem ise võimude häiritud tähelepanu objektiks. Tiiduse hilisem kuvand on selle pildiga igati kooskõlas, sõja-aastad ja vahetult sõjale järgnenud periood jäävad meie eest varjatumaks.

Raamatust saab aga teada, et olemas on Tiiduse sõjapäevikud ning sahtlisse kirja pandud memuaarid. Väga tahaks loota, et need jõuavad kunagi kui mitte laiema lugejaskonna, siis vähemalt ajaloouurijate silme alla, sest eeldatavasti on tegu erakordselt põneva ajalooallikaga Eesti NSV perioodi kohta.

Kõike ei saa kunagi teada

Kes siis Tiidus oli? Ürgselt andekas ja intelligentne mees, kelle elu paiskasid XX sajandi poliitilised mullistused täiesti ootamatutele radadele. Kas need olid paremad või halvemad kui need, mida Tiiduse-sugusele pakkunuks rahulik karjäär Eesti Vabariigis?
Ega Hardi Tiidus ise vist selle üle väga pead murdnud. “Kõige lihtsam on elada siis, kui sa ei sea endale mingisuguseid kindlaid piire, vaid jätad otsad lahti,” tõdeb ta Toivo Tootseni vahendusel.
“Otste lahti jätmine on minu meelest väga suur tarkus. Ja nii ongi minu elu filosoofia: ei maksa tingimata ja kaljukindlalt siduda kõiki otsi kokku, sest nii palju on võimalusi teha siis ka valejäreldusi, valesid otsuseid. Minu meelest ongi üks inimese peas valminud tarkuse tulemus selles, et ta ei topi kõiki otsi kinni, vaid jätab sulle võimaluse mõelda, rahulikult kaalutleda, ja siis küsida pärast seda: “Aga kas see oligi nii? Võib-olla see ei olnudki nii?””

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised