Vankumatu korrektor, kes jääkski teksti parandama

Teda on sellele teole ka meelitatud. Aga Heli ütleb, et ta jääks iga rea taha toppama, kuidas seda või teist mõtet ikka täpsemalt ja paremini lausestada. Ta on enda sõnul vankumatu korrektor ja sõnaseadmise suhtes ülikriitiline, kõhklev ja kahtlev. Ühesõnaga ei jõuaks kirjutamisega kuigi kaugele, muudkui kirjutaks ja parandaks.

Nendes Helist ilmuvates lugudes on hästi tuntav saare naise värvikas keel ja loomeinimese kujundlik mõtlemine. Vahel viskab Heli jutt teadlikult saarlase kombel n-ö üle tavalise mõõdu.
Heli abikaasa Peeter Saul suri eelmise aasta 2. juulil. Heli ja Peeter elasid koos 56 aastat ja õnneks lahkus Peeter nii, et selle mõttega oli aega harjuda.

Öö enne Peetri lahkumist oli Heli terve öö väga ärevil ja magada ei saanud. Ta arvab, et kui inimesed on nii kaua koos elanud, siis tekib mingi koos hingamine ja teine tunneb kohe, kui midagi on halvasti. Heli vaatas sel ööl salvestusi, kus nad koos esinesid.

Peeter lahkus oma haiglavoodis hommikul natuke enne kella kaheksat. Heli helistas haiglasse umbes veerand tundi enne seda. See on see kooshingamine, mida ta ei oska seletada. Ikkagi 56 aastat koos. Hooldusõde ütles Helile, et Peetri seisund halveneb kiiresti.
Peagi helistas juba õde ise ja ütles, et Peeter on läinud. Kuna see ei tulnud ootamatult, oli Helil aega mõttega ja oma uue seisundiga harjuda. Ta ütleb, et pigem on hea, et Peeter ei jäänud pikaks ajaks abituks ja piinlema.Helile olid toeks pojad ja ta ise oli vapper.

Kui ta nüüd kodus kuulab ja vaatab salvestusi, kus ta Peetriga koos esineb, jõuab talle kohale, et nad väga palju tööd koos ära teinud ja niimoodi veel rohkem kokku kasvanud.
Kahe aasta taguses intervjuus Õhtulehele tunnistas Heli, et peab oma elu üheks suureks eluallikaks abikaasat: "Sest tema on see, kes suudab vaadata minu hingepõhja ja kes oma armastusega minu vastu on mul nii mõnestki raskest eluhetkest aidanud üle saada."

Ei saanud nukrutsema jääda

Pärast abikaasa surma on leinaaeg. Heli lubas mitte midagi teha. Aga kui sa kõige rohkem lubad, just siis hakkab juhtuma. Unustamatu Heli Lääts ju! Telefon on helisenud pidevalt ja Heli pole selle peale kurb.
Eino Baskini mälestussaatega seoses helistas Priit Hummel. Ainult kommentaar, arvas Heli. Ja ühel hommikul pärast kella ühtteist tulid kaameramehed kohale filmima. "Minul kodukleit seljas, pea kammimata, rääkimata soengust ja meigist. Sättisin kuidagimoodi juukseid korda ja nii see läks. Pildile!“ Saarlasele omase huumoriga, suunurgas naerukurd, ütles Heli lahkuvatele kaamerameestele, et kui te järgmine kord veel nii tulete, siis panen vitsad soola. Kui saade oli ära vaadatud, siis Heli rahunes, sest poeg Kaarel ütles ka, et polnud viga midagi.

„Eino Baskin oli dominant,“ ütles Heli Lääts tolles teemaõhu saates. „Ja ta oligi! Pealaest jalatallani, peahoiakust kõnnakuni. Suurmeister, kel oli hirmus tore teha publikut naerutavaid rolle. Imetlesin seda, kuidas Eino Baskin pärast oma rasket eemalolekut haigusest tervenenuna kohe meie "Topeltkokteiliga" jätkas."

Oma pere raamatupidaja ja insener

Kui Heli oma lugusid jutustab või elab n-ö igapäevases nonstopkeerises, on tal kergem. Tundub, nagu oleks tal ainulaadne kosumisvõime ja toredate mälestuste kaasas kandmise võime. Ja see aitab.
Paljuski tänu abikaasale ja dirigendile Peeter Saulile on Heli Lääts publiku jaoks tohutu lindistatud varandusega laulja.
Peeter Saul ütles kunagi, et Heli Lääts tunneb matemaatikat sama hästi kui muusikat. Et arvutab peast kiiremini kui Peeter arvutiga jõuab ning on olnud Saulide pere teen-kõik-ise naine. Ka raamatupidaja, kes rahaasjad korras hoiab, ja insener, kes vajadusel parandab ära triikraua, ja kes programmeerib teleril kanaleid. Seegi, et Heli on kogu aeg kahe jalaga maa peal olnud, aitab nüüd elada.

Heli praeguses "helistikus" on ka mälestused ja vanad fotod möödunust, mida ta sorteerib.
Kunagi nooruses olid Helil tennised, mida hambapulbriga sai valgeks teha. Kui nendega käis, siis oli valge tolmujutt järgi. "Tennistel on kummist tallad. Kui kummist tald risti-põiki lõhki läheb, pole häda midagi, astud edasi, aga võid komistada. Nii ükskord laval juhtuski, et kukkusin potsti maha, aga ei teinud sellest väljagi. Tõusin püsti, nagu see pidanuks nii olema. Järgmine kord küsiti, miks sa seekord ei kukkunud."

Seiklus Laagna gümnaasiumis

Heli arhiivist puudub aga üks huvitav video, mida oleks tagantjärele huvitav vaadata. See on seiklus, kuidas kooliõed-vennad Laagna gümnaasiumis koolivend Väino 85 juubelil käisid.
"See oli tragikomöödia,“ naerab Heli. "Nagu muhulaste imelikud juhtumised.“
Heli seisis oma pikas valges mantlis trepil, lilled käes, ja ootas.
"Vaatan paremale, aga koolivend Immot pole... Ta oli nurga taga oma möödunud aegade punase tõllaga, ma automarke hästi ei tunne. Siis hakkasime vaatama, kus ülejäänud koolikaaslased Selma ja Jüri on. Nad pidid ju tänava otsas ootama. Selgus, et nad olid läinud hoopis lähedal asuvasse lillepoodi.“
Lõpuks oli seltskond koos, võttis lillesülemid autosse ja hakkas Laagna kooli poole sõitma. Kõik nagu teadsid, kus Laaga gümnaasium asub, aga kell muudkui tiksus ja seiklus Laagna kanali ümber kestis ilma kohale jõudmata.
Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud... Kui pidulised ükskord Laagna koolimajja jõudsid, olid seal ettekanded alanud ja tervitused öeldud.
"Pidime jõudma kella kolmeks, aga jõudsime veerand tundi hiljem,“ räägib Heli. „Koolimaja esine oli vaikne. Saalis hakkas pidulik osa lõppema. Kavatsesime tasa-tasa saali hiilida, aga kontsad klõbisesid...“
Sel hetkel olid kooliõed-vennad aga nagu puu otsast alla kukkunud: ei mina ei räägi, ei mina ei räägi, aga tervitused ja õnnitlused pidi ütlema. Lõpuks võttis Heli jutuotsa üles ja lausus koolivennale, kes oli samas koolis ka õpetaja olnud: "Väino, sul oli üks ilus laul "Kallistan“. Kallistame siis!“
„Kallistame siis teineteist," meenutab Heli. Ja siis hakkasid kõik üksteist kallistama. Pidu jätkus pika kaetud laua taga, kus oli head ja paremat.
"Mul läheb kohe tuju heaks, kui sellele päevale tagasi mõtlen, ja kui veel sellest oleks saanud teha video... Nüüdseks on see ilus mälestus südames.“

Heli Läätse laule saab kuulata videote rubriigis.

HELI LÄÄTS

1955 lõpetas Tallinna Muusikakooli ja debüteeris estraadilaval.
1960 lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lauluerialal Tiit Kuusiku klassis. Sai esimese eesti lauljana estraadi- ja kammerlaulja kvalifikatsiooni.
Regulaarsed esinemised levilauljana algasid juba 1956. aastal koos Emil Laansoo ansambliga ja Eesti Raadio estraadiorkestriga. Koos teiste eesti estraadikunstnikega ja ansambliga "Metronoom" osales ta 1957. aastal ülemaailmsel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil Moskvas, kust ta tuli koju laureaadina. 1958. aastal võttis Lääts osa üleliidulisest estraadiartistide konkursist, kus ta esimese eesti lauljana võitis laureaaditiiltli.
1957–1961 laulis Eesti Raadio naistrios.
1957–1987 oli ENSV Riikliku Filharmoonia solist, 1966–1974 sealsamas estraadistuudio lauluõpetaja.

Heli Läätse esitatud laule:

„Tsirkus" - Arne Oit / Heldur Karmo
"Mööda teed"- T.Paxton / Heldur Karmo
"Ära võõraks mulle jää"- Arne Oit / Heldur Karmo
"Kuhu küll kõik lilled jäid"- Pete Seeger / Heldur Karmo
"Vastust teab vaid tuul"- Bob Dylan / Heldur Karmo
"Ei me ette tea"- J.Livingstone- R.Evans / Heldur Karmo
"Mängi kord veel"- T.Hatch / Ch.Trent
"Maikuu, suur toomepuu"- Ameerika rahvalaul / Heldur Karmo
"Rongid, rongid"- B.Williams / Heldur Karmo
"Õnn"- Anderson / Heldur Karmo
"Tallinn, mu Tallinn" - Boris Kõrver / Otto Roots