Ita Ever pärast PÖFFi elutööpreemiat: siledadanäolisena ma filmirežissööre ei huvitanud



Ita Ever pärast PÖFFi elutööpreemiat: siledadanäolisena ma filmirežissööre ei huvitanud
ita Ever kui miss Marple aastal 1983. Rahvusarhiivi fillmiarhiiv/ajaleht Kodumaa

"Kui ma olin noor, kartsin suurt plaani, võtte-eelsel õhtul läksin varem magama, et hommikul veelgi klaarim välja näha. See kartus kadus noorusega ja siledadanäolisena ma filmirežissööre ei huvitanud,“ ütleb PÕFFil filmirollide eest elutöö preemiaga pärjatud Ita Ever. „Suurem huvi tekkis hiljem ja sellest võin loota, et minu parimad filmiaastad on kusagil sajanda eluaasta piires," muigab Ita.

Ita Everi esimene filmiroll oli 1955. aastal „Lenfilmis” tehtud „Andruse õnnes”. Ever on nii laval, filmis kui televisioonis tuntud ka episoodimeistrina, kui vaadata kasvõi Everi episoodilist telerolli koristaja Reeta „Doktor Silvas”.
Kas filmihuvilisele meenub, et 1969. aasta „Kevades“ mängis Ita Ever Arno ema? See on taas hea näide episoodimeistri tööst. Filmi režissöör Arvo Kruusement on Ita kursusekaslane Moskva teatrikoolist.

Puhja – liiga kaugele sõita

Kas filmihuvilistele meenub Enn Vetemaa käsikirja järgi tehtud Veljo Käsperi film „Väike reekviem suupillile”? 1972. aasta üliõpilased Jaan ja Heiki ületavad ajajõe ja satuvad 1944. aasta sügise okupeeritud Eestisse. Ita Ever mänib seal traditsioonilise valge krae ja prillidega õpetaja tibatillukest rolli. Õpetaja viib õpilased üle Eestimaa vaatamiseks kirikutorni, kust üks poiss alla tatistab. Õpetaja on šokeeritud ja ütleb, et ei tohi sülitada armsa Eesti isamaa peale.
„Mäletan, kui Käsper seda episoodi mulle pakkus, siis ma avaldasin kahtlust, kas see õpetajanna ei peaks olema noorem näitleja,“ meenub Itale.
Ita oli siis üle 40 ja Käsper oli temaga ühel nõul, aga samas ka nõutu, kuna nooremad näitlejad olid pidanud rolli liiga väikeseks ja sõitu liiga kaugeks. Nimelt tuli filmivõtetele sõita Puhjasse. „Ma siis sõitsin,” meenutab Ita.
Tallinnfilmis jääb Ita Everi loodust esikohale „Naine kütab sauna” (1978). Seekord andis Arvo Kruusement Itale peaosa. Esikoht ongi selles mõttes, et Everil on filmis esmakordselt peaosa Anu Soldam ehk naine, kes kütab sauna.

Loe veel

Seotud lood:

Kaamera sunnib endasse süvenema

Ita Ever ütleb, et ta armastab kaameraid, eriti filmi-ja telekaameraid. "Minu jaoks on maagilisus selles, et kaamerad mu nina ees nagu sunniks mind endasse süvenema. Tunnen end kaamerate ees hästi ka ilma partnerita, aga teatrilaval on vastupidi."
"Minu meelest on inimene sisemiselt nii huvitav, et ma tahaksin temasse võimalikult sügavamalt n-ö sisse minna ja mitte väliste nõksudega rolli huvitavaks teha. Ja selleks annab ekraan isegi paremaid võimalusi kui teatrilava. Teater tahab juba distantsi tõttu rohkem utreeritust, võib olla ka seda lavastajapoolset allakriipsutamist. Aga televisioonis nagu ka filmilinal on viimanegi hingevõbin nähtav. Ja see on meeldiv."

Hetk „Karges meres“

Kui Ever ütles, et tema parimad filmiaastad tulevad sajanda eluaasta paiku, siis korra on ta juba saja-aastast mänginud. 1981. aastal vana Löönet Gailiti järgi tehtud ja taas Arvo Kruusemendi filmis „Karges meri“. Aga see oli ainult hetk.
"Nojaa, grimm aitab karakterit luua, aga see muutub mõttetuks, kui ainult korraks ekraanilt läbi jalutada,“ pole Ever unustanud vana Löönet. „Kui palju elajalikku vaeva ja sind lihtsalt ei ole ekraanil! Niimoodi ei või lasta endaga talitada. Kas seda "vanaduserekordit" oli üldse vaja?!” Ja ikkagi, kes seda ette võis teada?
"Kõigepealt pandi mulle liim näole ja siis vatt peale, et nägu vanainimeselikult kortsu jääks. Siis jälle uus liim ja vatikord..." Seda kanti näole, nagu oleks pandud tapeeti. "Vähe sellest! Löönel oli kae ja selle kae pani selleks korraks spetsiaalselt kohalekutsutud arst mulle silma. Pärast mida ma ei näinud enam mitte midagi ja viidi võtteplatsile."

Kunksmoor ei saanud süüa

"Nukitsamehe" Kunksmooriga ka 1981. aastal olnud lugu hoopis inimsõbralikum. Ita grimeeriti jubenaljakaks Kunksmooriks. Lisaks pandi ka kaks kihva moodi valehammast.
"Minu lõunavaheaeg oli lihtsalt vaheaeg, sest metsamoor kahe kihvaga süüa ei saanud. Aga et see Kunksmoori nägu veel õigem välja kukuks, pidin enne võtteplatsile minekut püherdama poris ja prahis.”

Suures filmimaailmas märgati Ita Everit kohe pärast Mis Marple´i rolli Mosfilmi „“Musträstaste“ saladuses" (1983). Võiks isegi öelda, et Eesti iseseisvus tuli Everi filmitööle mõneti kahjuks. Sest just enne seda aega oli Everit hakatud kasutama ka teiste N Liidu stuudiote filmides ja ta oleks ilmselt laineid löönud ka edaspidi. Aga Ita Ever jäi filminäitlejana Eesti piiridesse, kuigi on väärt rahvusvahelist kuulsust.

Kangelanna saabus

Ita Everi näitlejabiograafias on juttu sellest, et Miss Marple´i rollile pretendeerisid tolle aja mitmed nimekad suured näitlejannad, kellel tasemetunnistus taskus juba ette näidata. Režissöör Vadim Derbenjov soovis näitlejannat meistriklassist, aga üleliiduliselt tundmata näoga. Ja ta saatis oma assistendi Balti liiduvabariikudesse luurele. Nojaa ja kui Tallinfilmis Ita Everi fotosid vaadati, küsitigi, kas näitleja ikka lubab end vanemaks grimeerida. Vastus oli lühike: Ever lubab endaga kõike teha.
Ita Ever mängis Mosfilmi "“Musträstaste“ saladuses" (Agatha Christie "A Pocket Full of Ray" põhjal) Mis Marple'it. Nad olid Moskvas filmi esilinastusel koos Everi biograafia autori Helle Tammega: "Mäletan, igavene suur saal - vaata, kuhu tahad, puupüsti täis, ikka näed mõnda tuntud filmistaari. Järjekord garderoobis, läheme Itaga ja järsku mingid mehed ümber. Hüüdsid: "Geroinja prišla." („Kangelanna saabus.“) Kõik taandusid, et me saaks kohe riided ära anda. Esimest korda nägin, mida tähendab staarikultus.“
Neile oli broneeritud luksnumber Rossias ja kinomajja pidi toodama luksuliku Tšaikaga. Aga nad võtsid takso ja sõitsid Eesti esindusse.
„No Ita jättis ikka mulje ka, kui luusisime Arbatil. Üleni mustas, laia äärega must kübar peas! Tal oli vist väga hea tunne. Laiaäärse kübaraga tuletas ta meelde d'Artaganani. Kõnnak selline tahtekindel, natuke edev, peen elegants," mäletab Helle Tamm.
""Musträstaste" saladuses" mängis Ever ümmarguste prillidega. Kui ta oli prillid rekvisiitorile juba ära andnud ja filmigrupi suureks lemmikuks saanud, taheti teda reklaamiks pildistada. Kui filmistaare pildistav fotograaf ta välja kutsus, oli Ita hädas ebapiisava garderoobiga ja teatas, et tal pole midagi selga panna. Võttis siis kotist erinevaid riideesemeid kaasa ning vahetas kiiruga põõsa taga salle, rinnahoidjaid ja pluuse. Lõpuks istus muruplatsil, jalad võluvas poosis välja sirutatud, ja fotograaf hüüdis vaimustusega "kakaja seksualka!"

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised