Ita Everi kohtumine Mustamäel: "Võib-olla proua Ever pakub mulle ühe suitsu..."

 (1)

ITA EVER
Ita Ever teatrilaval.FOTO: Marko Mumm

Seoses Ita Everi elulooraamatu „Ita Ever. Elu suuruses“ taasilmumisega Maalehe raamatusarjas sai legendaarse näitleja elu taas palju tähelepanu. Ita Ever ise kinnitab, et elul on erinevaid tahke, aga ilma tööta oleks tema elu mõeldamatu.

Ita Everi meelest on vähestel õnne teha kogu aeg sellist tööd, mis neile meeldib. Tema igatahes oleks õhtust keskööni laval või filmivõtetel, sest elu ilma tööta oleks mõeldamatu.
"Ma olen töötades alati heas tujus ja hea tervise juures. Saatus on olnud mulle lihtsalt armuline,” ei väsi ta kordamast. "Ma pole teatris ühtegi rolli ära öelnud. No jah, jälle see edevuse teema, kas ma teen ära. Ja siis mõtlen, et küll ma midagi ikka välja munen. Aga ma olen üldse tähele pannud seda, et kui ma tahan teha õudselt hästi, ei tule hästi välja. Ja kui mõtlen, et näis, mis tuleb, siis tuleb. Tahan olla kogu aeg rakkes."

Kolleegid ütlevad, et üks saladus on ka selles, et Ita ei virise kunagi ega salli ka seda, kui teised virisevad.
Garderoobikaaslased räägivad, et kui Ita garderoobi tuleb, ütleb ta "Tere, tuba!" Kui ta sealt lahkub, kontrollib pilk kostüümi ja kas tool on laua all. Ever on selles osas täpne ja nõudlik nagu alati - kostüüm peab olema puhas ja triigitud. Iseeasi, kui roll nõuab, et oleks räbalad ja kortsus. Kui üldiselt ollakse teatris harjunud, et Ita on leplik natuur, siis lavakostüümi suhtes teatakse, et on pedant, mis on ka kinnitust leidnud.
Näitleja kui töötaja õnn sõltub teatriplaanidest, lavastajate nägemusest, juhustest ja veel tuhandest teisest näitlejast mitteolenevast asjaolust. Või teab keegi nimetada mõnda elukutset, kus saad pidevalt ootamatult teada, et sulle on antud roll, mis tähendab, et saad tööd. Need on vedamise minutid.
Nii juhtus näiteks ema Anna rolliga Jaan Kruusvalli "Pilvede värvides", mis on Ita Everi üks mõjukamaid rolle.

Loe veel

Seotud lood:

„Vedas, et sain rolli, mis võimaldas end avada, ja vedas, et korraldati festival.” Ita Everile anti rolli eest ENSV Teatriühingu aastapreemia ja Balti teatrikevadel 1984. aastal Vilniuses parima naisosatäitja preemia.

"Sel ajal oli saatus mulle armuline - aeg-ajalt ju ilmub inimese ellu selliseid vedamise minuteid. Otsustage ise... Just sel aastal pärast pikka vaheaega korraldati Balti teatrikevad. Kui seda poleks korraldatud, ei oleks ju saadud teada, et ma olen Baltimaade parim, ah, ah, aaa," räägib Ita Ever oma näitlejaloos.Ema Anna käekäik "Pilvede värvides" on olnud üldse kummaline. Seda rolli pidi mängima Aino Talvi, aga kuna ta jäi teatritööst eemale, siis sai rolli Ever. Jälle vedas.

Mats Traadi "Tants aurukatla ümber" proovi ilmus Ita Ever aga sussides ja pikema seelikuga. „See minu tegelaskuju Miili on oma loomult lihtne ja rõõmsameelne, naeris heliredeleid. Hakkasin siis harjutama sellist kõrgele ülespidi minevat sillerdavat naeru." Ja kui Ita Miili laval sedaviisi naerdes lambaid kokku kutsus, tulid teised näitlejad lava taha "Everi lambanaeru kuulama".
Andrus Kivirähki "Vombatis" polnud Ita Everil näiliselt suurt midagi mängida. Aga juba mõne episoodiga oli ta teatrimõistes etenduse "nael".Ever mängis seal ema, kes nõukogude ajast peale praeb oma pojale vorsti. "Kas ma praen vorsti ka?" küsib Ever sõna vorst venitades, äikiv praenuga käes, ja publik juba turtsatab. naerda. Kui Ever järgmises stseenis sõnagi ütlemata kiiskava praenoaga jälle köögiuksele ilmus, ja ainult vaatas, sosistati publikus: „Kas ma praen vorsti ka?“

Lisaks lavale armastab Ita ka kaameraid, filmi-ja telekaameraid. Ja kaamerad armastavad Everit. "Minu jaoks on maagilisus selles, et kaamerad mu nina ees nagu sunniks mind endasse süvenema. Tunnen end kaamerate ees hästi ka ilma partnerita, teatrilaval on aga vastupidi."
Filmis ja teles on rohkem nipitamist ja trikitamist, sest seda on lihtne teha. Aga Ita ütleb: "Minu meelest on inimene sisemiselt nii huvitav, et ma tahaksin temasse võimalikult sügavamalt sisse minna ja mitte väliste nõksudega rolli huvitavaks teha. Ja selleks annab ekraan isegi paremaid võimalusi kui teatrilava. Teater tahab juba distantsi tõttu rohkem utreeritust, võib olla ka lavastajapoolset allakriipsutamist. Aga televisioonis nagu filmilinal on viimanegi hingevõbin nähtav. Ja see on meeldiv. Ihkan komöödiakangelasi: neis tunnen, et minu õis õitseb,“ kommenteeris Ever oma eluloo veergudel oma eelistusi.

Töö on Everile kui eluhapnik. Aga vahel, kui Ita näeb televiisorist mõnda huvitavat näitlejat, õhkab ta, et missugune anne. Ja tundub iseendale kuidagi väikesena ja mannetuna.
"See pole poos, et näete, kui tagasihoidlik ma olen. Mul on siiralt hea meel, kui näitlejal roll hästi välja tuleb."

Pärast etendust bussis koju Mustamäele sõites tõmbab Ita soni silmadele, lükkab krae üles, vajub tagaismele ja loodab südamest, et keegi tuttav teda ära ei tunne. Kodus oma rolle ta üle ei ela ja läheb kiiresti endasse.

„Kõnnin niisama edasi tagasi, ühest toast teise, naudin omaette olemist, söön, kui külmkapis midagigi on, või vaatan lihtsalt aknast välja... Aitab ka stringsmuusika või hea raamat. Pärast etendust lähen meeleldi ka teleri ette."

Telerist ei vaata Ita ainult uudised, teatrietendusi või filme, vaid on ka kirglik spordihuviline. Mis tähendab, et hõivatud näitlejal on selleks aega. "Mulle tundub, et aja puudumine on lihtsalt vabandus mõne asja tegemata jätmiseks,” kommenteerib Ita.

Näitlejal on lihtne kodu. Kui hommikul teatrisse proovile läheb, sõidab takso treppi. „Ma ei ole kunagi elanud uhkes korteris, vaid lihtsas kodus, mis on suhteliselt väike.”

Kas see on lavatähe õnn, elada paneelmajas, väikeses korteris Mustamäel? Oleneb vaatajast. Aga Ita oma elupaiga üle Sütiste teel ei kurda ja paremat olmet ei ihale. Ta naljatab, et tilluke kodu on miljonivaatega männimetsale. Aga kodu selle privaatsustesse, kus sümboolselt pole vaat et rohkem kui üks kohvitass ja virnade viisi raamatuid, ei pääse ükski miljonär. Võid liigutada laevu, avastada lennuvälju või ehitada raudteid, kuid on uksi, mis su ees kinni jäävad...

Everi koju on raskem pääseda kui Rooma paavsti juurde. Üle selle läve pole astunud ka ta kauaaegsed garderoobikaaslased, isegi mitte elulooraamatu autorid. Sellesse tasub süveneda ja küsida, miks? Ita selgitab seda asjaoluga, et kui ema veel elas, oli ta teatris väga hõivatud ja teatritöö kõrvalt polnud aega korterit tipp-topp korras hoida või külalisi kutsuda. Nii on see välja kujunenud.
"Tunnen, et ma ei saa sinna kedagi kutsuda, sest siis on mul endal ebamugav. Ja see, kes tuleb külla, ei tunneks ennast samuti hästi."

Nooruses on Ita Ever elanud ka keldrikorrustel, kus aknast muud ei näegi kui ainult jalgu. Tuhandeid ja igasuguseid jalgu. Noori ja vanu, väga heades ja viletsates jalatsites, kiirustades ja lonkides liikuvaid. Ja kust siis mujalt on pärit see lausa fantastiline võime anda oma rollile nii iseloomulik kõnnak.

Mustamäe on Everile näitlejatöös isegi kasuks tulnud. „Vahel oleks kõik juba olemas, aga jääb näiteks puudu see tegelaskujule vastav kõnnak.” Ja siis ta otsib järjepidevalt seda kõnnakut tänaval, bussis, trollis, kus iganes. "Ja kui ma siis näen mõne inimese kõnnakus üht minu jaoks huvitavat detaili, kuidas minu kuju liikuda võiks, olen valmis seda rolli üle kandma."
Etenduses "Õuedaam" mängis ta üht prükkarit, kes muidu oli väga haritud, mängis klaverit ja oskas prantsuse keelt, aga elas vagunis ja oli elus n-ö paadi alla jäänud.

"Sel ajal ma jälgisin pikka aega üht naist Mustamäel. Vaatasin, kuidas ta käitub, mismoodi puu alla oma söögid laotab, kuidas ta suhtleb. Tema välist olemust vaatasin tõesti kaua ja sain temalt palju oma rolli jaoks. Aga ükskord sattusime selle naisega koos bussi ootama. Naine astus mulle ligi ja küsis: "Võib-olla proua Ever pakub mulle ühe suitsu..."

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised