Jaapanlanna kiidab eesti keelt: See kõlab nagu lindude keel
Yumi Nakata on pärit Tokyo äärelinnast. Et seal sajab paar korda aastas vesist lund, meeldib Yumile siinne valge lumi – sellist Jaapanis tihti ei näe.
Yumile Eestis meeldib: siin on ilus loodus, sügav mets, lihtsad elud ja inimesed, jõulud ja suveööd. Väikeses linnas Tallinnas on kõik käe-jala ulatuses.
Kevadel, mil Jaapanis on imekaunis kirsside õitsemise aeg, on Eestis aga vesine ning Tallinnas porised kõnniteed. See ilmselgelt Yumile ei meeldi. Miks peakski?
Yumi tuli esimest korda Eestisse 12 aastat tagasi vahetusüliõpilasena. Talle imponeeris eesti keel. „See kõlab nagu lindude keel,“ ütleb Yumi. „Sellest ajast peale hakkasin huvi tundma Eesti ja eriti eesti keele vastu. Kirjutasin Jaapanis magistritöö eesti keele siduvatest asesõnadest „kes“ ja „mis“.“
Paljud eestlased arvavad, et jaapanlased söövad ainult sushi’t. Sushi on tegelikult pidulik toit, muul ajal süüakse lihtsamalt.
Sushi’t süüakse tähtpäevade puhul. „Tähistan 1. jaanuari, pereliikmete ja oma sünnipäeva,“ räägib Yumi Jaapani pühadest. Just siis teeb ta ka Eestis traditsioonilist Jaapani toitu.
Jaapani köögi põhiline komponent on riis. Populaarne hommikusöök on näiteks munaga segatud riis. Jaapani kööki iseloomustab hooajalisus: näiteks kevadel on toidulaual bambusevõrsed, sügisel aga pähklid.
Eesti toidumaailmas on Yumi jaoks harjumatu, et siin on väga palju erinevaid piimatooteid, samas aga kala ja värskete aedviljade, juurviljade ja puuviljade valik on väike.
Nii ongi traditsiooniliste Jaapani toitude valmistamiseks keeruline sobivaid tooraineid leida. Ja et kõiki asju ei saagi korralikult valmistada, tekib aeg-ajalt suur igatsus kodumaa toidu järele.
Jaapani omakeelene nimi Nippon või Nihon tähendab tõlkes „kohta, kust päike pärit on“. Läänemaailmas on rohkem levinud väljend „tõusva päikese maa“.
Midagi neil jaapanlastel selle päikesega igal juhul on, sest Yumi ütleb, et kõige rohkem tunneb ta Eestis puudust Jaapani suurest päikesest.
