Jüri Aarma: Lennart Meri oli mängur, lemmikpartiiks ehk just diplomaatiline pokker



Jüri Aarma: Lennart Meri oli mängur, lemmikpartiiks ehk just diplomaatiline pokker
Ekspressmeedia

“Ilus. Kuid kahjuks ei puhu teie vestibüülis tuul,” ütles president Lennart Meri USA välisministri James Bakeri ütluse peale, et ministeeriumis on kõik need aastad olnud ka Eesti lipp. Maaleht hakkab avaldama raamatusraja „Eestile elatud elud“, mille avaraamatuna ilmub 4. mail Kulle Raigi „Vikerkaare värvid. Lennart Meri elu sõprade pilgu läbi“. Jüri Aarma luges raamatu läbi ja jagab muljeid.

Kulle Raig on oma raamatus “Vikerkaare värvid” selle tuntud taimemoodustise spektrid kenasti paika pannud. Vaat et juurdegi värvinud. Ega teistmoodi vast saanukski, kui tahta kirjutada raamatut Lennart Merist.

Justkui tagaselja kirjutatud, aga julge pealehakkamisega, mis pidavatki poolt võitu tähendama. Pealegi sisaldab Maalehe kirjastatud trükiversioon esimest korda ka peategelase enda reaktsiooni kirjutatu kohta. Toon sealt ühe välja: “Oled kirjutanud raamatu, mida mul oli uskumatult põnev lugeda. Ma kahetsen, armas Kulle, et ma sind raamatu koostamisel ei abistanud, aga vahest on sellest raamatu väärtus kogunisti tõusnud.”

Allakirjutanu on raamatukese hoolega ja mitu korda läbi rehitsenud ning avastanud taas, et enim lihvitud pärlid seal ongi Meri enda ühmatused, jahmatused, lausa ehmatused ja see lugemise lahedaks teebki. Jäängi peamiselt nende nn lennartismide väljatoomisele pidama, sest on, millest pidada. Kas või kaater, millega tollane peaminister Edgar Savisaar putšijärgsesse Eestisse Soomest tagasi pidi sõitma. See olla olnud “ajaloo tarvis ahastamapanevalt väike”.

Loe veel

Seotud lood:

Kõik “lennartismid” ei olegi raamatus sõnadeks rüütatud. Suur hulk neist formeerus ka tegudeks. Kas või uhke renditud limusiin, millega Eesti välisminister Meri oma Soome ametivennale tunnustamise palve kätte viis, pidi sõitma kõigest paarsada meetrit. Uhke ikkagi! Bensiinigi kulus vähe. Ja kohale jõudes püüdis tollane Soome välisminister Paavo Väyrynen isegi vaimutseda, öeldes: “Vaata aga vaata, sealt tuleb jälle meie sõber Lennart ja sedakorda paistab tal isegi mingi kirjatükk kaasas olevat”. Ja meie mehe vastus: “Seda küll, ja kui sina, Paavo, juhtud teadma või mäletama, et ma olen peale kõige muu ka kirjanik, siis on see ju igati loomulik, et mingid tekstid on mul alati kaasas.”

Diplomaatiline pingpong sellega veel ei lõpe. Ajakirjaniku küsimuse peale, kas Meri oskas ette kujutada, et on kunagi koos Väyryneniga sellises olukorras, vastab Meri: “Olin selles kindel, et nii juhtub, aga et too teine on Väyrynen, seda ei osanud ma ette näha.”

Raamatust õhkub arusaam, et Meri on mängur, lemmikpartiiks ehk just diplomaatiline pokker. Omal ajal ilmunud ENEgi kohta, mida praegu euro kaupa saada on ning mis täis vananenud tõdesid ja valesid, oskas mängur ennekõike rõhutada sarja muljetavaldavat trükiarvu, lisades: “Möödunud sajandi keskel olid kirjaoskuse poolest Euroopas esikohal šotlased, eestlased ja soomlased.”

Vahemärkusena muide saame teada ka, miks meie esimese presidendi (noh, hea küll, teise) eesnimi just selline on. Nimelt oli Lennarti ema põline rannarootslane, kellele sealne aktsent ka eesti keelt rääkides elu lõpuni alles jäi.

Raamatu põhjal jääb üle ainult heameelt tunda, et praegusel kremlimeelsel trollibandel ei ole fotomaterjali, kus väike Lennart Hitleri-aegses Berliinis sama väikese haakristilipuga marsib (tõsi, isa Georg olla hiljem selle lausa katki murdnud). Oi kui palju sellest tühjast tüli oleks sündinud.
Raamatust saame teada ka siiani veritseva teema, n-ö hääletu alistamise Lennart Meri isikliku arvamuse (lk 42).

“Vikerkaare värvid” peaks kurioossete faktidega paeluma ka mälumängijaid. Kas või see, et Eesti iseseisvuse kaotamise viimase sõnavalangu luges 1940. aasta 6. augustil ette seltsimees Otto V. Kuusinen just soome keeles. Kui see poleks kurb, oleks see naljakas. Aga ei ole, nagu ka Kulle Raigi kirjutatud raamatu edasine sisu on pigem täis groteske, üllatusi ja vaata et vallatusigi.
Näiteks peeti Lennartit pärast Venemaa aastaid Eestisse naasnuna kiilaks aetud pea ja rõugearmide tõttu tüüpiliseks Venemaa eestlaseks. Seda arvamust süvendas tema vene aktsendiga eesti keel … ja sellise mehe valisime oma presidendiks.

Samas oli meie president suur lubaja, teatud põhjusel otsustas ta pärast järjekordset välismaale sõidu keeldu, et enne ta sinna ei lähe, kui nõukogude ametnikud paluvad tal seda teha. Muide, see tõotus läkski täide, 20 aastat hiljem, aga äge ikkagi.

Retsensiooni formaat ei võimalda kõigest laiutavalt kirjutada, seega toon ära vaid paar “lennartismi”, jäägu muud lugeja isiklikku avastamist ootama. Uskuge, need on esiletoomist väärt.

“Eestlased on terves Nõukogude Liidus ainuke rahvas, kes teadis, et Lech Wałęsal on vuntsid.” (Vihje Soome TV levile Eestis.)

“Ilus. Kuid kahjuks ei puhu teie vestibüülis tuul.” (Vastuhammustus USA välisministrile James Bakerile, kes teavitas Merit, et ministeeriumis on kõik need aastad olnud ka Eesti lipp.)

Raamat on neid pärleid täis. Meri öeldud või Meri puhul ja kohta. Täiesti kosutav ja kasulik lugemine.

Lugu ilmus Maalehes 27. aprillil

Eestile elatud elud

Eesti on erakordselt rikas. Eestile elatud elud on erakordselt rikkad. Meil on ürgandekaid loojaid, nimekaid teadlasi, väärikaid riigimehi, ühiskonna oskuslikke suunajaid, mehi ja naisi, kellele oleme ja võib-olla jäämegi võlgu. Me kõik teame nende suuri tegusid, aga me ei tea nende tegude hinda.

Tänavu sügisel 30. sünnipäeva tähistav Maaleht on välja valinud 30 teost Eesti esinduslikest suurkujudest, kes on teinud meid uhkeks meie maa ja rahva üle. Need on elud, mis on elatud just meile. Need on elud, mis haaravad teisi kaasa elama. Need on Eestile elatud elud.

Alates 4. maist 2017 ilmub 30 nädala jooksul koos Maalehega mastaapne raamatusari, mis koondab läbi elulooraamatute, päevikute, kirjavahetuste ja mälestuste endasse lood suurtest eestlastest, kes on Eestist teinud ime. See Eestis trükitud soliidsete, kõvakaaneliste köidetena ilmuv väärikas raamatukollektsioon on pühendus ja austusavaldus kõigile neile, kelle jaoks on Eestimaal oma südames vankumatu koht või keda huvitab ühe pisikese ning andeka riigi suureks saamise lugu.

Sarja avaraamatuks on Eesti suurima riigimehe Lennart Meri lugu, kirja pandud tema lähedase kaasvõitleja, ajakirjaniku ja kirjaniku Kulle Raigi poolt – „Vikerkaare värvid. Lennart Meri elu sõprade pilgu läbi“. Sarja esimese raamatuna maksab see poes 0,99 eurot. Edasi on iga raamatu hinnaks 5,99 eurot. Igal neljapäeval alates 4. maist ilmub koos Maalehega uus sarja raamat ja püsib müügil vaid nädal aega, kui enne otsa ei saa.

Esimene raamat ilmub 4. mail koos Maalehega poodidesse, aga kui seni ei kannata oodata, võib vaadata http://raamatud.maaleht.ee ja sealt raamatu tasuta koju küsida.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised