Kliiniku hingehoidja: vahel on teada, et inimene on lahkumisele üsna lähedal



Kliiniku hingehoidja: vahel on teada, et inimene on lahkumisele üsna lähedal
Hingehoidja Rutti Proosa.Foto: Ida-Tallinna keskhaigla

Teate ju seda tunnet, kui näete inimest ja enne, kui temaga tuttavaks saate, või veel enne, kui olete mõne sõna vahetanud, saate aru, et tegemist on äärmiselt toreda ja heasüdamliku inimesega. Just nii juhtus minuga, kui läksin Ida-Tallinna Keskhaigla hingehoidja Rutti Proosa tööga tutvuma.

Ilmselt ei ole paljud kursiski, et ITK õendus- ja hooldusabikliiniku koosseisus töötab ka hingehoidja. Hingehoidja, kelle ametinimigi juba üht-teist ütleb, kuid kelle tähtsaim tööülesanne on olla kliiniku patsientide jaoks olemas – kuulata, rääkida, usaldada.

Rutti Proosal on kõrgem teoloogiline haridus – ta lõpetas bakalaureuseõppe 2008. aastal ning omandas magistrikraadi kolm aastat hiljem. Nagu ta ise ütleb, on see elukestev õpe. Üks osa teoloogiaõpingutest sisaldas ka hingehoidu ning elukogemused ja õpitu tõidki Rutti sellele ametile. „Ütleme nii, et kui sa lähed usuteadust õppima, siis mõtled ikka enesetäiendamise peale, kuid paratamatult ka sellele, mis selle väljundid võiksid olla. Mõistsin, et ka väljaspool kirikut saab inimesi aidata, näiteks hingehoidja tööd tehes,“ kirjeldab Rutti. Lisaks on ta läbinud Euroopa Liidu toetatava kaplanite koolituse, mis on aidanud selleks tööks paremini ette valmistada.

Loe veel

Seotud lood:

Tegevusjuhendajast hingehoidjaks

Enne 2017. aasta märtsis Ida-Tallinna Keskhaiglasse tööleasumist töötas Rutti Valkla Kodu hooldekodus tegevusjuhendajana.. „See oli väga mitmekesine töö ja ütleksin, et kõige muu kõrvalt pidin nende jaoks ka hingehoidja olema, neid ära kuulama,“ lisab ta.
Ruttile oli aga teada, et on võimalus töötadagi sellise spetsiifilisema koha peal nagu hingehoidja, ning südames oli olemas soov seda ka teha. „Kui kliinikust helistati ja kutsuti mind siia hingehoidjaks, olin selleks valmis. Tundsin juba õpingute ajal, et hingehoidja töö oleks piisavalt spetsiifiline ja südamelähedane,“ kirjeldab ta.

Kui pakkumine tuli, ei vajanud Rutti mõtlemisaega, vaid südames oli otsus juba tehtud. Erinevalt Valkla Kodust on siin Rutti sõnul teistmoodi spetsiifika – eakad ja suures osas voodihaiged inimesed, kellele valmistab suurt rõõmu ainuüksi seegi, kui sa nendega lihtsalt vestled. Ja seda Rutti teebki – tema tööpäevad mööduvad patsientidega vesteldes.
„See nõuab tegelikult nii vähe, et neile rõõmu valmistada ja nende eluolu siin natukenegi kergendada. See ei nõua mingeid suuri tegusid. Oluline on, et sa nende jaoks olemas oled, nendega räägid, neid kuulad, see teeb sageli nende päeva paremaks.,“ põhjendab Rutti, miks talle hingehoidja amet südamelähedane on.

Teemad seinast seina

Rutti tööriietuseks on valge kittel, mistõttu teda sageli arstiks peetakse. „Kuna minu töö on ikkagi käia patsientide juures, mitte patsiendid ei käi minu juures, siis valge kitli tõttu peetakse mind tihti arstiks. Siis mul tuleb selgitada, et ma pole arst, vaid hingehoidja. Seepeale kiputakse vahel ka kohkuma ja ütlema, et mina kirikus ei käi, minuga pole vaja rääkida,“ naerab Rutti, lisades, et tervishoiuasutuse kontekstis ei tähenda hingehoidja amet sugugi vaimulikku tööd. Räägitakse just neist teemadest, millest tahetakse – kui tahetakse, siis usust, kui tahetakse, siis poliitikast, ning kui üldse ei taheta, ega siis ei räägitagi.

„Tavaliselt inimene vaikselt avaneb ja hakkab lõpuks ise rääkima. Vahel ütleb kohe, et oi kui tore, et te tulite, hingehoidjat on mul väga vaja!“ kirjeldab Rutti. Mehed kipuvad tema sõnul vähemalt alguses skeptilisemad olema ja ikka põigeldakse kõrvale, kuid lõpuks leitakse end rääkimas spordist, poliitikast või majandusest – kõigest, mis parasjagu aktuaalne.

Naistega on Rutti sõnul sageli lihtsam, võtad käest kinni, kuulad ja räägid. „Mehed aga võivad ära ehmatada ja seepeale küsida, mis see nüüd siis tähendab, kas ma hakkan ära surema või?“ naerab ta. Näiteks hiljuti oli kliinikus üks patsient, kellega Rutti rääkis väga pikalt vene kirjandusest. „Ükskõik, mis suunas meie jutt ka jooksis, lõpuks leidsime end ikka uuesti vene kirjandusest ja filmidest vestlemas. Mina vaatasin vahepeal telefoniga Google’ist mingeid aastaarve ja nii me aina vestlesimegi,“ kirjeldab ta.

Kokkuvõttes nõuab see töö kannatlikku meelt, vahel ootamist, sageli otsimist ja proovimist, et leida inimesega õige kontakt. Alati ei taha patsiendid rääkida ja ega ei peagi, kuid näiteks hiljuti oli üks raskes seisundis patsient, kelle juurde arstid palusid Ruttil minna. „Ta oli väga depressiivne patsient, läksin ja istusin siis seal, proovisin ühtpidi ja teistpidi, ei midagi. Lõpuks ta küsis, mis te minust tahate, ja selgitasin, et kui meile on antud keel, sõnad ja võime rääkida, siis kõigel on mingi mõte. Ei läinud palju aega mööda, kui tuli välja, et ta on olnud majandusanalüütik ja lõpuks rääkisimegi pikalt-laialt majandusest,“ toob Rutti näite.

Nõuab aega

Rutti tööpäevad kestavad iga päev kell 8-16. Selle aja jooksul alati kogu kliinikule ringi peale teha ei jõua, kuna patsiente on palju ja erinevaid. On patsiente, kes on haiglas juba kaua olnud ning kellele Rutti on juba „vana tuttav“, kuid on ka uusi, kellega tuleb algusest peale hakata. „Iga päev mõistagi kõigi juurde ei jõua ja alati ei ole vajagi. Teinekord piisab, kui lihtsalt möödaminnes lehvitada. Aga käia iga päev lihtsalt küsimas, kuidas sul läheb, on natuke pealiskaudne. Pigem võtta see aeg ja olla iga mingi aja tagant nii kaua kui vaja tema jaoks olemas,“ selgitab hingehoidja.

Alati pole see nii kerge. Õendus- ja hooldusabikliinikus on palju inimesi, kes ongi jõudnud oma elutee lõppu, paljudega neist on haiglasoleku jooksul tugev side tekkinud. „Vahel on teada, et inimene on lahkumisele üsna lähedal. Lähen osakonda ja loodan, et jõuan veel, aga siis selgub, et ta on just läinud… Sellised olukorrad võivad teinekord ootamatult ja raskelt mõjuda,“ räägib Rutti.
Kõik päevad pole aga sugugi nii rasked ning rohkem jääb meelde ikka patsiendi rõõmus nägu, kui palatiuksest sisse astun, samuti on Rutti kuulnud nalju ja toredaid elulugusid. „Eks iga haigus ole halb asi ja raske taluda, aga hästi on meelde jäänud, kuidas üks 90-aastane naine ütles mulle, et vanadust ja haigust korraga on raske taluda – selleks, et haige olla, peaks olema ikka noor, et suudaksid selle haiguse üle elada,“ meenutab Rutti muiates.

Samuti meenub Ruttile olukord, kus haiglas oli üks proua, kes taastus jalaluumurrust ning tal polnud mingisugust kroonilist haigust. Rutti käis prouaga rääkimas ja kõik oli kena, kuniks järgmisel päeval osakonna õde rääkis talle, et proua oli hakanud muretsema. „Ta hakkas mõtlema, miks hingehoidja tema juurde saadeti, ja kartis, et ilmselt on mõni hirmus haigus ka kallal. Tavalises aktiivravis ju ei ole hingehoidjat ning inimesele tuli minu külaskäik ootamatult,“ kirjeldab ta.

Kõigi abiline

Rutti arvates peaks hingehoidja olema rahulik, empaatiline, südamlik ja hea kuulaja. Kindlasti peab ta olema hea suhtleja ning ta südames peab olema soov inimesi aidata. „See, mida räägitakse hingehoidjale, see jääbki hingehoidjale. Vahel kurdetakse millegi üle, siis ma küsin, kas tahate, et ma räägin sellest arstidele või õdedele, aga ei, nad ei taha. Tahavadki lihtsalt, et keegi neid kuulaks.“
Hingehoidja ei tee vahet, millised on inimese veendumused, uskumused või mitteuskumused. Ta on abiks kõigile, kes seda vajavad, ja just nii, kuidas vaja. Kui küsida, kas Rutti näeb end hingehoidjana ka 2-3 aasta pärast, vastab ta pikemalt mõtlemata „jah“. „Need on ikkagi need väikesed asjad, et sa lähed ja lihtne vestlus võib inimese nii õnnelikuks teha ja ta tänab sind, et sa tulid. Kui inimene ikkagi ütleb, et tal on nii hea meel, et ma tulin, või küll on hea, et ma ikka olemas olen, siis sellised asjad teevad südame soojaks,“ lisab Rutti lõpetuseks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised