Konstantin Koniku reis Soome seoses Jüri Vilmsi surmaga

 (2)

Konstantin Koniku reis Soome seoses Jüri Vilmsi surmaga
Konstantin Konik 1918. aastal. Wikipedia

Konstantin Konik on Eesti riigi välja kuulutanud kolmikust Konstantin Pätsi ja Jüri Vilmsi kõrval kõige vähem tuntud, aga just see tunnustatud arst oli üks kolmest Eestimaa Päästmise Komitee liikmest. Hiljem oli ta oli üle 10 aasta TÜ arstiteaduskonna dekaan. 1920. aasta detsembris kuulus ta aga delegatsiooni, mis käis Helsingis kodumaale toomas Jüri Vilmsi ja tema kaaslaste surnukehasid. Küllo Arjakas kirjutab sellest raamatus „Konstantin Konik – unustatud suurmees“, mis nüüd Maalehe raamatusarjas taas ilmub.

10. septembril 1920 kinnitas haridusminister Tartu ülikooli ajutise nõukogu ettepanekul dr Koniku arstiteaduskonna dekaaniks, sest dr Schulzenberg astus omal soovil ametist tagasi. Nii võttis Konstantin Konik Tartus üle ülikooli arstiteaduskonna juhtimise, mille traditsioonid ja rahvusvaheline tuntus pani talle vastutusrikka koorma ja kohustuse seda tööd vääriliselt jätkata. Dekaanina töötas Konik järjest terve kümnendi, aastatel 1920–1931, sest vastavalt 1925. aasta ülikooli seadusele valiti ta veel kahel korral kolmeks aastaks ametisse tagasi.

Tartus sai Konik hoolitseda oma vana isa eest. 5. mail 1921 suri dr Koniku isa Peeter 76. eluaastal. Tal oli õnne, sest ta jõudis ära näha Eesti Vabariigi sünni ja kindlustumise – jääb küll teadmata, kui palju rasket töömehepõlve näinud elatanud mees poliitikast aru sai. Aga küllap ta mõistis, et just tema ainus poeg, kes omal ajal lõpetas isa rõõmuks Tartu suurkooli, on nüüd sellessamas ülikoolis üks juhtivaid mehi. Politseitunnistus kinnitab, et poeg toitis isa, kel polnud sissetulekut.

Loe veel

Ülikooli põhikiri nägi arstiteaduskonnale ette 17 professuuri ja viis dotsentuuri. 1920. aastate keskel töötas aga juba 23 professuuri, viis dotsentuuri, kaks prosektuuri ja neli kohta anti erialaainete õpetajatele. Ülikoolil oli kaks haavakliinikut: I kirurgiakliinik Toomemäel (praegu asub seal Eesti Vabariigi Riigikohus), mida Konik samuti juhatas, ning II kirurgiakliinik (endine hospidaalkliinik) linna servas Maarjamõisas. Keiserlikult Tartu ülikoolilt saadi pärandiks kliinikuhooned Toomemäel. Mõni hoone oli vananenud, mõne sisseseade Esimese maailmasõja ajal osalt Venemaale veetud.

Nii algas Konstantin Konikul pikki aastaid väldanud õppetöö Tartu ülikoolis, eestikeelse ja eestimeelse arstide põlvkonna kasvatamine ja arstiteaduse edendamine. Samuti alustas ta igapäevast tööd ülikooli haavakliinikus ja õppetööd haavahaiguste õppetoolis.

Igapäevase dekaani- ja tegevkirurgi töö kõrvalt tuli Konikul 1920. aasta detsembris ette võtta tema jaoks kindlasti emotsionaalselt raske reis. Nimelt kuulus ta delegatsiooni, kes sõitis Helsingisse, et tuua kodumaale Jüri Vilmsi ja tema kaaslaste surnukehad.

Eesti riigiasutused olid otsinud kaduma jäänud Vilmsi ja ta kaaslaste jälgi üle aasta küll omal jõul, küll Soome kolleegide abiga. 1920. aasta lõpus laekusid usaldusväärsed andmed, et Vilms tapeti Helsingi lähedal 1918. aasta aprillis ning maeti koos mitmekümne hukatud Soome punakaartlasega ühishauda.

Suure hulga hukatute säilmed kaevati ühishauast välja juba 9.–10. detsembril 1920. Ükski väljakaevatud eestlane polnud näost äratuntav, neid eristati vaid riiete järgi ja andmete põhjal, mis olid otsijatele varem antud. „Kolmas laip, eelmistest suurem, leiti samast kohast kust kaks eelmist. Lahkunul oli näha kubemesong. Leiukoht, laiba eelmistest suurem suurus ja see, et arstid Juhan Vilms, Konstantin Konik ja Mait Püümann olid tunnistanud, et Vilmsil oli tõesti kubemesong, veensid komisjoni selles, et laip kuulus Vilmsile. (---) Surnuid oli tulistatud pähe, sest peakoljudes olid kuuliaugud, teatas protokoll.” Hauast väljatõstetud surnukehad asetati puust kirstudesse ja viidi Huopalahti politseijaoskonda, kus need suleti tsingiga vooderdatud puusärkidesse, mis joodeti kinni.

15. detsembri hommikul sõitis sõjalaev Lennuk Helsingisse, pardal välisminister Strandman, kindralmajor Larka, dr Konik ja teisi tähtsamaid isikuid ning ajakirjanikke, ohvitsere, kadette.
Lõuna paiku tõid mustjad hobused Vilmsi ja ta kaaslaste mustad puusärgid laeva juurde ja kadettide spaleeri vahelt kanti need laevale.

Tagasi Tallinnas oldi õhtu hakul, sadamas ootas tulijaid suure rahvahulga seas ka pea- ja sõjaminister Ants Piip.

Arvatavad Jüri Vilmsi säilmed sängitati 20. detsembril Viljandimaale Pilistvere kirikuaeda. Tema haua juures kõneles ka Konstantin Konik. Hiljem on nii mõnedki oma mälestustes meenutanud just Koniku hääletooni selle järelehüüde ajal. 1926. Aasta 25. juuli pärastlõunal avati Pilistvere surnuaial Vilmsile mälestusmärk, mis nõukogude ajal pääses imekombel purustamisest.

Mälestusmärgi avamisel pidasid kõne riigivanem Jaan Tõnisson, riigikogu esimees Karl Einbund (Kaarel Eenpalu), dr Konik ning välisminister Julius Seljamaa.

Konik ise – nagu ka Eesti avalikkus – oli ilmselt veendunud, et Pilistveres leidsid viimse puhkepaiga just Jüri Vilmsi säilmed. Helsingis haudade avamisest on säilinud mitmeid mälestusi ja 10. detsembril 1920 allkirjastatud protokoll. Alles hilisemal uurimisel selgus, et nii Soome politseivõimude kui ka hauakaevajate kirjeldustes leidus palju ebamäärasust ja vasturääkivusi ning et kogu ettevõtmist juhtisid mõned rahaahned seiklejad.

Tagantjärele on mõistagi kahju, et dr Konik ei osalenud säilmete väljakaevamisel ning et kirste ei võetud hiljem lahti – suure tõenäosusega võinuks just kogenud kirurgi Konstantin Koniku professionaalne pilk täheldada mõndagi kaheldavat. Võimalik, et üks Eesti uuema ajaloo salapärasemaid müsteeriume oleks siis ehk leidnud teistsuguse lahenduse. Nüüdseks on Soome ajalooprofessor SeppoZetterberg veenvalt tõendanud, et Eestis pidulikult mahamaetute säilmed ei kuulunud Vilmsile ega tema kaaslastele.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised