Korvpallilegend Aleksei Tammiste: Eks neile, kes tippu jõuavad, peab jumala poolt midagi antud olema
Seda, kes on Tamma, teab mitte ainult iga kunagine korvpallisõber, vaid ilmselt iga tollal Eestis elanud inimene. Kuldaja Kalevit ja eriti selle tippmängijaid, kelle hulka Aleksei Tammiste vaieldamatult kuulus, teadis iga eestlane. Ja Tammistet tundsid kõik Tammana.
„Ega mind eesnime järgi Eestis ei tuntagi, keegi ei ütle Aleksei,“ nendib Tamma. Aga kes just ja millal täpselt hakkas Tammistet Tammaks kutsuma, seda nime kandja enam ei mäleta. See toimus kunagi ajal, kui Tammiste hakkas Kalevis korvitrennis käima. Nimi „Tamma“ juurdus kiiresti ja kindlalt.
Kui firma nimi on Tamma Spordi OÜ, siis vähemalt neil, kes mäletavad niinimetatud kuldaja Kalevit – 1960.–1970. aastate Eesti korvpalli esindusmeeskonda –, tekib mõte, et see firma peab küll Aleksei Tammistega ehk Tammaga seotud olema. Nii ongi. Kunagine Eesti tippkorvpallur on ikka spordi juures, nüüd tegeleb ta spordivarustuse impordiga.
Tamma Spordi OÜ tegutseb alates 1995. aastast. Tegevusalaks on erinevate sporditarvete müük, põhiklientideks koolid ja vallad. Partnerfirma ja ladugi asuvad Soomes, mis teeb asja lihtsamaks: ei pea suures koguses kaupa varuks ostma ja selle alla raha seisma panema.
Viis aastat Soomes
Enne Tamma Spordi loomist olid Aleksei ja Tiina Tammiste viis aastat Soomes, Aleksei töötas samas firmas, kes nüüd partneriks on. Soome sattusid Tammisted Aleksei sõbra kaudu, kes oli mänginud Soome korvpallikoondises. Sõbra tuttava autoosadega tegelevasse firmasse vajati 1990. aastal abitöölist. Kui aga Tammisted Soome jõudsid, otsiti Tamma kohe üles kui korvpallur ja pakuti talle ka lastetreeneri kohta.
Tiinagi leidis Soomes endale erialast tööd kohvikutes ja restoranides. „Meil polnud plaani sinna jääda,“ räägib Tammiste. „Oleks võinud ehk kauem olla – kui oleks kümme aastat ära olnud, oleks pensioni välja teeninud ja saaks siin olla rikas poiss, pension on neil ju vähemalt 1000 eurot kuus.“
Eesti-igatsust polnud, sest pere oli ju koos, poegki sündis seal. Ka oli Tammal Soomes palju tuttavaid korvpallimängimise ajast.
Eestis treenerikohta ei pakutud
„Ei, seda muret Eestis pole, et siis sind veel vajatakse, kui sa midagi lõpetanud oled,“ nendib Tammiste. „Ma pole treeneriks ka õppinud ja ma polnud ka väga huvitatud sellest.“ Siiski, Raimo Kägo kutsel oli ta paar aastat Pirital TOP-is poiste treeneriks, aga kui Tammisted 2001. aastal maale kolisid, loobus Tamma sellest, sest õhtustelt treeningutelt oleks liiga hilja koju jõudnud.
Pärast tippspordist loobumist ja enne Soome minekut töötas Tammiste Tallinna toitlustuskoondises spordimetoodikuna. See tähendas nii spordivõistluste organiseerimist kui töötajate treeningute juhendamist. Toitlustuskoondises tutvus Aleksei ka Tiinaga, kes samuti käis Tamma juures korvitrennis. Korvpalli oli naine mänginud varemgi.
Tiina ja Aleksei poeg Oskar sündis 1992. aastal. Aga kokku on Tammal kolm last. Esimesest abielust sündis 1967. aastal poeg Alger ja 1971. aastal tütar Sören. Korvpalli mängib Tamma lastest vaid Oskar. Teised lapsed spordiga ei tegele.
Sport oli veres
Enda kohta tõdeb Tamma, et küllap oli sport tal ikka veres. Tartus üles kasvanud Aleksei mäletab lapsepõlvest, et kogu aeg sai mingit palli mängitud või muud sporti tehtud. „Ema suurt kodus polnud, hea, et ma kuhugi tänavale ei sattunud,“ ütleb ta. Tunnid algasid pärast lõunat, aga poisid läksid juba hommikul võimlasse. Kehalise kasvatuse õpetaja Endel Arand lubas alati seal käia palli mängimas, kui ka tundi polnud. „Käisin seal kergejõustiku, võrkpalli ja korvpalli treeningurühmas, aga korvpall jäi kõige rohkem külge, tuli hästi välja ka, tehnika õppimine polnud vaevanõudev, tuli kergelt,“ ütleb ta.
Kuidas temast NII hea mängija sai?
„Ma ei oska öelda. Eks neile, kes tippu jõuavad, peab jumala poolt midagi antud olema, neil peab SEE olemas olema, SEDA ei treeni. Treenida saab ennast mingile keskpärasele tasemele, aga mitte rohkem,“ arutleb Eesti korvpallikuulsuste halli liige.
Tammistet on nimetatud kuldaja Kalevi üheks põhitegijaks, publiku magnetiks, korvpallilegendiks, Eesti kõigi aegade parimate korvpallurite hulka kuulujaks ja nii edasi.
Milline tiitel neist Tammale kõige rohkem on meeldinud?
„See polnud üldse tähtis. Tähtis oli see, et seeläbi tekkis sõpru, näiteks Mikk Mikiver oli suur fänn ja käis meid palju vaatamas, saime kokku ja rääkisime palju, sama ka Lembit Ulfsaki ja Tõnu Mikiveriga. Kuidas mind kutsuti, polnud tähtis, alati läksin hästi mängima ja võitma,“ kinnitab ta.
Kas kuulsus pähe ka lõi? „Eks kindlasti lõi, sai ka lollusi tehtud. Väikses Eestis olin ju väga populaarne, eks see mingil määral ikka lõi pähe,“ oletab ta.
Korvpallisõbrad mäletavad Tamma võimsaid emotsioone. „Emotsionaalne olin platsi peal. Seal olin hoopis teine inimene kui eraelus. Platsil mul sõpru polnud. Alati läksin võitma, oli hirmus andmine. Eraelus olen hoopis teistsugune, palju rahulikum. Minu kirg vallandus korvpallis,“ arvab ta. Tammiste usub, et kõigile ta meeskonnakaaslastele meeldis korvpall, kõik ei elanud seda aga niimoodi välja, näiteks Tomson oli vägagi rahulik.
Kas jalgpall teeb korvpallile ära?
„Korvpall oli ikka tohutult popp tol ajal, vaieldamatult spordiala number üks Eestis, lausa rahvussport. Kalevi hall oli alati puupüsti täis, tuli juba varakult kohal olla, et üldse istekohta saada,“ meenutab omaaegne publikumagnet.
Kas korvpall hakkab oma populaarsust nüüd jalgpallile kaotama? Tamma seda siiski ei usu: „Pohlak teeb küll hirmsasti tööd ja harrastajaid on. Jalgpallil on ka rahvusvahelise jalgpalliliidu raha taga. Aga vaadake, kui palju on publikut siis, kui on Eesti meistrivõitlused jalgpallis, ja siis, kui on sama korvpallis. See on näitaja.“ Samas ütleb ta Pohlaku fanatismi kohta: „Müts maha, ta teeb väga kõva tööd.“ Ka Tammistele meeldib jalgpall: „Väga pikkadele see mäng ei sobi, aga alustamiseks on igati hea: nõuab jooksmist ja füüsilist pinget. Me ka laagris mängisime palju jalgpalli,“ räägib ta.
Tammiste on tähele pannud, et kui Eesti publik läheb jalgpalli vaatama, siis minnakse sageli vaatama kuulsate meeskondade kuulsaid mängijaid, minnakse vaatama vastasvõistkondi. Kui on vähem kuulus meeskond, siis on vähem publikut. Korvpalli vaatama minnakse aga tulemuse pärast, võidu ootuses. „Rahvale loeb tagajärg. Kui tulevad võidud, siis tuleb ka rahvas saali, kui aga kaotused, siis kaob rahvas kohe ära,“ lausub ta.
Mis juhtus Eesti korvpalliga, et tase hakkas 1990. aastatel allamäge minema?
Tammiste hinnangul on üheks põhjuseks see, et elu on paremaks läinud, ja teiseks see, et noortetöö on väga vilets. Treenerite palgad on naeruväärsed, lastetreeneri palgaga ei pea peret ülal.
Elu paremaks minek on „süüdi“ ses mõttes, et tol ajal, kui Tamma mängis, polnudki muud maailma nägemise võimalust kui sport. Siis pääses spordi kaudu välismaale, aga nüüd, kui raha on, ostad pileti ja sõidad, kuhu tahad. Noortel pole motivatsiooni, spordis tippu jõudmine pole ju kerge: kõva trenn, vigastused, režiim. Arvuti taga istuda on lihtsam.
Ei oska ka Tammiste öelda, mis võiks olla see võluvits, mille abil noored arvuti tagant trenni saada, aga ta lisab, et eks nad ikka käivad ka. Kes tahab sporti teha, see ka teeb.
Unustamatu Eesti:USA 88:82
1946. aastal sündinud Tammiste võeti Kaleviga – meie esindusmeeskonnaga – esimest korda võistlustele kaasa 1965. aastal, Kalevi trennis oli ta hakanud käima paar aastat varem. Eesti koondises mängis ta 1978. aastani, Nõukogude Liidu koondises vaheaegadega 1968–1974.
Miks sedavõrd kõva mängija koondises nii vähe mängis? Tagantjärele arvab Tamma: „See oli enda lollus, tahtsin NL-i koondises mängida samamoodi nagu Kalevis, aga seal polnud seda vaja, taheti, et oleksin tagamängija, play-maker, punkte mu käest ei oodatud.“ Ta möönab, et oli ka teravaid ütlemisi. „Kui oled aastas 200 päeva kodunt ära – laagrites näiteks –, siis see hakkab ajudele,“ tõdeb ta.
Kõrgeim Tammiste tiitel on Euroopa meister 1971. aastal. Olümpiast ja maailmameistrivõistlustest kõrvalejäämine oli kurb nii talle kui fännidele. „Olin maailmameistrivõistluste nimekirjaski. Aga NL-i koondise treener Vladimir Kondrašin oli Leningradi Spartaki treener, võttis oma poisi, kes oli ilmselgelt minust viletsam. Veri on paksem kui vesi,“ meenutab ta, lisab aga, et mine tea, kuidas oleks läinud, kui ta ise oleks kuidagi teistmoodi käitunud. Ometi lisab: „Pugeja tüüpi ma polnud. Mul oli alati ju ütlemist. Ega ma polnud heas kirjas ka Eesti spordiringkondades.“
Milline võit on eriti magus olnud või milline kaotus eriti valus? Kõige magusamaks peab Tammiste 1967. aasta nõukogude rahvaste spartakiaadil saavutatud teist kohta. Tähtsaks peab ta seejuures, et sel turniiril võitsid eestlased Moskva koondist, kus mängis kuus värsket maailmameistrit. Võitudest on väga hästi meeles ka 1970. aastal toimunud Eesti mäng USA-ga, mille Eesti võitis.
Ühepunktikaotusi juhtus ka, need olid rasked ja valusad. Aga samuti on Tamma korduvalt oma meeskonna ära päästnud, kui on viimasel sekundil võidupunkti visanud. Üks selline mäng oli Kalevil kord Leedus, üks alagrupimäng Kiievi ASK-ga NL-i meistrivõistlustel. Mäng oli olnud tasavägine, Kalev oli ühega taga ja võttis enne lõppu aja maha. Arutati kombinatsioonid läbi, pidi mängitama Tomsoni peale. Teda võttis vastane aga kahe mehega, nii et kokkulepitud kombinatsiooni ei saanud teha. „Pall tuli minu kätte, seal polnud midagi mõelda, pidin viskama ja viskasin sisse, võitsime,“ meenutab Tamma.
Kui Tamma 32-aastaselt tippkorvpallist lahkus, olid üheks põhjuseks rohked vigastused. Ta on omal nahal kogenud, et tippsport ei mõju tervisele hästi. Ometi soovitab ta andekatel noortel sellega tegeleda. Praegustel sportlastel on sellevõrra lihtsam, et varustus on tervist säästvam – võrrelge näiteks tolleaegseid Põhjala ketse ja tänapäevaseid spordijalatseid! – ning meditsiin, sealhulgas taastusravi, on hoopis paremal tasemel.
Liigesevalud meenutavad praegu Tammistele kunagisi sporditraumasid. Aga ta arvab, et tal on vähemalt nii palju vedanud, et pole tulnud ühtegi liigest välja vahetada. Enamikul ta meeskonnakaaslastest ja noorematelgi sportlastel on puusa- või põlveliigesed kunstliigeste vastu välja vahetatud. Aga Tammistegi tunneb, et on liikudes jäigem kui tahaks, jalad ei liigu enam nii kiiresti kui tahaks, nii et see segab isegi tennisemängu, millega ta on pärast korvpallist loobumist tegelenud. Kui põlved ka tennist mängida ei luba, siis käib Aleksei koertega jalutamas.
Kas Eesti korvpalliringkondades on nõu küsitud?
„Ei taha keegi midagi teada, meil on kõik ise targad, aga ega ma ei oska nõu anda ka. Minu ideaaltreener on olnud Ilmar Kullam. Kui tema loobus treeneritööst, pole olnud kedagi teist ligilähedastki. Ka see anne peab olema jumalast antud. Väga harva on selliseid, kes on olnud kõvad mängumehed ja siis saavad neist ka head treenerid. Kullam oli nii NL-i kui Euroopa tasemel väga kõva tegija. Ta elas korvpallis, ta andis kogu oma hinge korvpallile, täiendas ennast pidevalt. Kullam lõpetas treeneritöö, sest see hakkas tervisele. Pingil istumine on hullem kui platsil jooksmine. Kui ta veel elas, ei käinud aga keegi ta käest midagi küsimas, kuigi Kullam käis Tartus kõiki mänge vaatamas. Vaid üks poiss käis talt kogu aeg nõu küsimas – Tartu treener Teet Laur. Kahjuks ei ole korvpalliliit ka seda organiseerinud, et saadaks treenereid õppima mõne meeskonna juurde välismaale.“
Noortele, kes tippu tahavad jõuda, soovitab Tamma: „Ainult trennis käimisest ei piisa. Kõva taseme saavutamiseks peab rohkem vaeva nägema, palju pingutama.“
Elukiri, veebruar 2013
