Kuulsaima Vene Sherlocki Vassili Livanovi eraelu on olnud skandaalirikas

 (41)

Kuulsaima Vene Sherlocki Vassili Livanovi eraelu on olnud skandaalirikas
arthur-conan-doyle.com

Moskvas Suurbritannia saatkonna lähedal jõe ääres asub mälestussammas Sherlock Holmesile ja doktor Watsonile. See topeltskulptuur on pühendatud venelaste filmidele kuulsast Briti raamatudetektiivist ja eriti kahele peaosalisele: Holmesi kehastanud Vassili Livanovile ning doktor Watsonile ehk Vitali Solominile.

Kirjanik Conan-Doyle´i klassikaks saanud detektiiv Sherlock Holmes on nende lugude peakangelane. Tubli Watson on ikkagi vaid natuke lihtsameelne peegel, kuhu vaadates geniaalne kuritegude uurija salakavalaid kuritegude puntraid lahendab. Sellepärast ärgu pangu pahaks need lugejad, kes hindavad Solominit näitlejana kõrgemalt, aga me alustame ikkagi Sherlockiga ehk siis Vassili Livanoviga.

Venelased kinnitavad, et inglased on tunnistanud Livanovi maailma parimaks filmi-Sherlockiks. Inglased ise on veidi tagasihoidlikumad, sest seda legendaarset rolli on kinos ja telesarjades, teatrilavadest rääkimata, esitanud paljud kuulsad näitlejad.

Esimene (tumm)film Sherlock Holmesist tehti juba 1911. aastal. Tuntumad nimed, kes geniaalset detektiivi ekraanil kehastanud, on Christopher Plummer, Roger Moore, Charlton Heston, Michael Caine, hulk häid näitlejaid erinevates filmides ning lühemates ja pikemates sarjades lisaks. Värskemad staarid, kes Sherlock Holmesi moodsamal ajal mänginud, on Robert Downey juunior ja Benedict Cumberbatch. Sellisest hulgast on võimatu valida üht ja parimat.

Seotud lood:

Kõrvalepõikena meenutame, et ka Eesti teatrilaval on üles astunud oma Sherlock Holmes ja doktor Watson. 20. veebruaril 1998 esietendus Tallinna Linnateatris Ago-Endrik Kerge lavastus, krimiloo „Etüüd punases“ alusel, „Sherlock Holmes ja doktor Watson“, peaosades Marko Matvere Holmesina ja Raivo E. Tamm doktor Watsonina, väsimatu Helene Vannari mängis missis Hudsonit.

Loe veel

Vassili Livanovi puhul mängis muidugi rolli see, et ta sarnaneb selle Holmesiga, keda autor Conan-Doyle suuresti läbi Watsoni sõnade kirjeldab. Fakt jääb faktiks: kuninganna Elizabeth II andis 2006. aastal väärika Briti impeeriumi teenetemärgi (MBE, Memeber of the Order of British Empire) kolmele välismaalasele – Elizabeth Taylorile, Steven Spielbergile ja vene Holmesile, Vassili Livanovile.
Holmesi rollis Livanovi portree ripub Londonis suurele detektiivile pühendatud muuseumis Baker Streetil.

Napilt läks õnneks

Ei saa öelda, et Sherlock Holmesi kuulsusrikas saaga nõukogude kinos oleks algusest peale hästi planeeritult ja sujuvalt suureks edulooks kujunenud. Režissöör Igor Maslennikovile pakuti Lenfilmist juba valmisstsenaariumi Holmesist. Polnud Maslennikov sellest alguses vaimustatud, ta ei olnud eriline krimifänn, aga võttis siis pika mokaga vastu, sest töö on töö. Pealegi üsna mugav töö, suurem osa võtetest toimus Lenfilmi Leningradi paviljonis ja välisvõtted Baltikumis, suhteliselt kultuurses „nõukogude läänes“.
Venelastel oli kombeks maailmaklassikat ise, omamoodi teha. Kõik pidi olema oma, nõukogude-vene, nii leidus põhjendus ka kapitalistliku härrasdetektiivi Sherlock Holmesi ekraanile toomiseks.
Algselt kaaluti Sherlocki rolli näitleja Aleksander Kaidanovskit („Stalker“), aga režissöör Maslennikov oli veendunud, et parim kandidaat oleks ikkagi Livanov. Venelased võisid olla klassikaga tegeldes tõsised pedandid ja kangesti taheti anda ka sellele filmile inglispärast vurhvi. Nii otsiti välja Conan-Doyle´i esimeste ilmunud romaanide illustraatori Sidney Pageti joonistused geniaalsest detektiivist. Nendel ongi Sherlock sale, aga sitke terava etteulatuva nina ja tungiva pilguga mees. Livanov sobis välimuselt üle-eelmise sajandi kuulsa inglise härrasmehe rolli nagu valatult.

Üsna lähedal oli ka see, et Livanovist polekski saanud populaarseimat vene Sherlockit. Tagantjärele on välja tulnud, et Vassili Livanov jäi nibin-nabin oma kõige kuulsamasse rolli pidama. Juba „Sherlock Holmesi“ esimestel võttepäevadel oli ta tipsutanud. Kuid see oli normaalne, et pärast pikka kurnavat võttepäeva sisustati õhtu kerge napsiga. Võivad ka eesti näitlejad sellest nii mõndagi pajatada. Hollywoodi kuldkõridest aga võiks kirjutada mitmeid köiteid. Kuid igal pool ja igal ajal on kehtinud filmivõtetel reegel: „Võta pits ja pea aru!“. Livanov aga kadus üldse ära. Režissöör Maslennikov ei saanud teda kätte, vihastas ning hakkas otsima endale uut peaosalist. Leidiski, selleks sai Boriss Kljujev. Ta on palju mänginud filmides aristokraate ja kindraleid, natuke isegi Livanovi moodi oma terava nina ja härraslike maneeridega. Aga päris see, keda Maslennikov kujutas ette Holmesina, ta ikkagi polnud. Kuid siis ilmus uuesti välja kadunud Livanov, kahetses pattu ja palus jumalakeeli andeks, lubas mitte kunagi enam vääratada. Maslennikov vajas teda, seega sai näitleja uue võimaluse. Kljujev tõsteti ümber Sherlocki venna Mycrofti rolli ja Livanov alustas tõsiselt filmivõtetega. Rohkem Vassili Livanov enam alkoholikuradile sõrme ei andnud.
1971. aastal linastus nõukogude televisioonis kaheseerialine „Baskerville´ide koer“, mida nimetatakse küll telefilmiks, aga sisuliselt tegemist siiski ülesvõetud telelavastusega. Seal mängis Sherlock Holmesi ka üsna tuntud vene näitleja Nikolai Volkov, aga tükk jäi realavastuseks. Telelavastus sai kuluaarides kuulsaks hoopis seeläbi, et doktor Watsoni osatäitja Lev Kruglõi emigreerus 1979. aastal Läände ning hakkas veel kõigele krooniks raadiojaama Свобода diktoriks. See „Baskerville´ide koer“ kadus jäädavalt nõukogude ekraanidelt ja arvati isegi, et kõik koopiad hävitati, aga 2003. aastal leiti arhiivinurgast siiski üks allesjäänud eksemplar, restaureeriti ja näidati uuesti vene teles. Polnud suurem asi teos, pidid ka sõltumatud kriitikud tunnistama.
Kümme aastat hiljem teleekraanidele jõudnud „Baskerville´ide koer“, kus Holmesi mängis juba Livanov ja doktor Watsonit Solomin, vallutas publiku jäägitult.

Jauniela tänav Riias, kus toimusid võtted ja mida Nõukogude seriaalis filmiti Baker Streetina. Wikipedia

Lenfilmis aastatel 1979-1986 vändatud sari „Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused“, kokku viis filmi ehk täpsemalt 11 seeriat, sai tohutult populaarseks. Tegelikult jätkati pärast esimese kaheosalise filmi „Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused“ valmimist suuresti sellepärast, et nõukogude publik oli pöördes ja ujutas filmistuudio palvekirjadega üle. Et tehke ikka veel. See tuntus kestab endise Nõukogude Liidu aladel tänapäevani, ulatudes kaugemalegi.

Kolmandat põlve näitleja

1935. aastal sündinud Vassili Livanov kuulub näitlejate dünastiasse. Ta pärineb tuntud näitlejate suguvõsast. Juba tema vanaisa Nikolai mängis algul provintsiteatrites, hiljem jõudis välja Moskva lavadele. Esines kaua Nikolai Izvolski esinejanime all. Isa Boriss Livanov oli aga juba väga tuntud vene näitleja, kes mängis pikalt Moskva Kunstiteatris (МХАТ) ja tegi kinos üle 30 rolli. Intelligentse inimesena sõbrustas ta paljude oma aja Vene kultuuri tippudega. Dovženko, Katšalov, Pasternak, Kontšalovski ja paljud teised tuntud inimesed olid tavalised külalised Vasja Livanovi vanematekodus.

Kindlasti peaks ära märkima ka ema, kauni poola päritolu Jevgenja Kazimirovna, kes mõjutas kunstnikuna poja kunstihuvi. Poeg lõpetaski kunstikooli ja hakkas tegema sisseastumiseksameid Surikovi-nimelisse kunstiinstituuti. Viimasel hetkel otsustas ta siiski näitlemise kasuks ja pöördus Štšukini-nimelisse teatrikooli. Eks seegi näitab tema andekust, et võis valida , hoolimata mõlema läve ees pulbitsevast konkurentsist, kas minna kunstiinstituuti või lavakasse.
Pärast teatrikooli lõpetamist sai noor näitleja suunamise väärikasse Vahtangovi-nimelisse teatrisse, kuid aasta jooksul ei jõudnud kordagi lavale ja lahkus seejärel kõrgelt hinnatud teatrist. Erinevalt paljudest vene filmilegendidest, kes särasid ja säravad edukalt ka teatrilaval, Livanov ei tundnud ennast laval eriti hästi. Ta jätkas Moskvas filminäitlejate teatris, aga teatrilava teda ei tõmmanud. Kino ja multifilm said tema tõeliseks loominguliseks keskkonnaks.

Ekraanil lõi kohe läbi

Vassili Livanov debüteeris 1959. aastal Mihhail Kalatozovi filmis „Ärasaatmata kiri“. Talvised filmivõtted tehti neljakümnekraadises külmas, näitlejad karjusid, et oleks tugevas tuules midagi kuulda ja Livanovil läks hääl täiesti ära. Õnneks tuli tal hääl küll mõne päeva pärast tagasi, aga täiesti uue, veidi kähiseva tämbriga. Selle järgi võib teda ka multikatele pealeloetud tekstidest ära tunda. Õnnetus lõppes õnnelikult, kahjustatud häälest sai firmamärk.

Livanov võeti kohe avasüli filmi vastu, osi pakuti riburada, noor näitleja sai üle Liidu tuntuks. 1963. aastal mängis Livanov Lev Kulidžanovi filmis „Sinine vihik“ esimest esitšekisti Feliks Dzeržinskit. Näitleja mängis oma rolli nii ehtsalt, et veel mitu korda kutsuti teda erinevatesse filmidesse Feliks Edmundovitši kehastama, aga Livanov ei võtnud pakkumisi vastu. Vaevalt et noore nõukogude näitleja eituse taga oli mingeid põhimõtteid, pigem kihk uue ja huvitava järele. 1964 läks ta kõrgematele režiikursustele, need lõpetas ta kaks aastat hiljem kiitusega.

Näitlejate palgaleht "Baskerville´ide koera" proovivõtete ja fotosessioonide eest. Solomin kõige ees.

30-aastasena jõudis Livanov oma järgmise armastuseni. Ta tegi diplomitööks multifilmi „Kõige-kõige-kõige“. Omal ajal kahestumist tekitanud kihk kujutava kunsti ja tung näitlemise ning filmi järele said siin kokku. Rahule pidid nüüd jääma nii näitlejast isa kui ka kunstnikust ema. Kõigele lisaks töötas multiplikaatorina Livanovi naine ja poegade ema. Multifilm jäi saatma Livanovit läbi elu. Ta tegi sellised mälestusväärsed multifilmid nagu „Sinilind“ (Maurice Maeterlincki järgi), „Bremeni moosekandid“ ning selle järjed. Kui aga meenutada neid multifilmirolle, mida Livanov sisse luges, siis see hääl peaks meenuma ka kõigile keskealistele eestlastele, kes lapsena multikaid vaatasid. Krokodill Gena, venelaste Karlsson, röövel Barmalei ja Udav „38 papagois“ on vaid mõned kõige meeldejäävamad. Mitmekülgsel näitlejal jäigi 1970-ndatel väga vähe aega üle, et mängida ise filmis. Ta ju kirjutas oma multikatele stsenaariumid, hiljem hakkas kirjutama novelle ja jutustusi, avaldama raamatuid, sai veel ka 1979. aastal Nõukogude Liidu kirjanike liidu liikmeks. Hinnatud loomeinimene on Vassili Livanov, aga särava isiksuse paraadportree taga peitub ka selliseid iseloomujooni ja tegusid, millest ametlik biograafia vaikib. Sinna me veel jõuame.
Livanovi nii härrasmehelik ja spetsiifiline välimus torkas muidugi silma, ta mängis näiteks kaugetel aegadel ühes filmis ka tsaar Nikolai I. Režissöör Igor Maslennikov võttis ta 1978 mängima oma filmi „Jaroslavna – Prantsusmaa kuninganna“ rüütel Benedictust. Sel koostööl oli tulevikku silmas pidades suur tähendus, sest just Maslennikov valis režissöörina hiljem Livanovi Sherlock Holmesi rolli.

Kaks vastandlikku abielu

Tegelikult on Livanovi praegune naine Jelena tema teine seaduslik abikaasa. Esimest korda abiellus ta Alina Engelhardtiga, akadeemiku tütrega. Vladimir Engelhardt oli silmapaistev biokeemik, akadeemik ja professor, kes oma ala teadlaste hulgas hästi tuntud ja hinnatud korüfee. Alina ja Vassili said küll tütre Anastassia, aga läksid pärast seda ka lahku. Sellest kõigest ei ole kuulus näitleja kunagi avalikkusele pajatanud, solvunud naine aga lõpetas igasuguse läbikäimise mehega. 2012. aastal andis 79-aastane Alina põhjaliku intervjuu ajakirjale Sobessednik, kus ta ütleb Livanovi kui inimese kohta ikka päris halvasti. Alina Engelhardt: „Ma sõbrustasin aastaid tema õe Natašaga. Viiendast klassist tean ka Vasjat, meie vanemad elasid lähestikku, hiljem ehitasid suvilad Nikolinoi Gore kanti.“ Pärast kooli läks kummalgi elu omasoodu, Alina abiellus kiiresti noore soliidse füüsiku Vladimiriga, sai lapsed Olja ja Mitja. Kuid, nagu tagantjärele tunnistab, abielu läks igavaks. Aga silmapiiril virvendas endiselt teatrikoolis õppiv Vasja Livanov, kes noore ema suhtes sugugi ükskõikne ponud. Nii läkski, et Alina lahutas, käis natuke Livanoviga ja peatselt nad abiellusid. Vasja lubas ka Alina eelmiste laste eest hoolitseda nagu lihane isa. Elama asuti professor Engelhardti suurde korterisse, kuid seal elas juba peale nende 13 inimest. Livanov, kes sellest ajajärgust pigem vaikinud, on kusagil siiski mokaotsast maininud, et teadlaste pere eesotsas patriarhi ja korüfee akadeemik Vladimir Engelhardtiga suhtus temasse halvastivarjatud põlgusega. Näitleja oli nende jaoks mingi tühine narr. Ja nagu Alina rõhutab, kui Livanov tuli vintispäi koju, siis kippus tüli kiskuma. Alina poeg Mitja koliti igal juhul isa poole, kus kasvaski üles.

„Ma kannatasin kõik välja kümme aastat lootuses, et ta muutub, kui me saame oma kodu,“ meenutab Alina Engelhardt. „Livanovite suures korteris me elada ei saanud, seal valitses tema isa näitleja Boriss Livanovi kultus. Tema muidugi ka jõi, aga mitte nii, nagu Vasja. Miilitsani asi kunagi ei läinud.“ Engelhardtide patriarh, auväärt professor, ei joonud, aga määras oma põlgliku suhtumisega väimees Livanovisse kogu klanni negatiivsed hoiakud.
Kuuekümnendate lõpus sai abielupaar lõpuks oma korteri, kuid Livanovi purjutamised ja skandaalid ei lõppenud. „Ta hakkas minu vastu kätt tõstma,“ meenutab esimene abikaasa. Nende teed läksid lõplikult lahku. Aga eks see näitab ka muidugi inimese olemust, kui sa pea 80-aastasena kobid kõmulehte poole sajandi tagust suhet klaarima ning valad viimase jõuga kunagisele abikaasale ämbriga soppa kaela. Kusjuures Vassili Livanov leidis endale uue naise Jelena, multiplikaatori, kellega aastast 1974 abielus tänaseni. Naine pole avalikkuse ees mehe üle kurtnud.

Kuri kaaslane alkohol

Vassili isa Boriss Livanov oli üks kuulsa Kunstiteatri põhinäitlejaid. Teda peeti mingil ajal ka kandidaadiks peanäitejuhi kohale, aga koha sai siiski Oleg Jefremov. Ajakiri Argumentõ i Faktõ põhjendab seda tagantjärele vanahärra liigse napsilembusega, mis omakorda muutis ta väga ägedaks. Elus juhtub, aga näitleja ja lavastajana töötas ta üle 40 aasta edukalt nii teatris kui ka kinos.

Pojaga läks mõnes mõttes sarnaselt. Temalegi meeldis napsitada.
Süüdistab kunagine naise Vassili Livanovit milles iganes, aga tema mitukümmend filmirolli ja suur töö multifilmidega näitavad mehe töökust ja annet. Tavalisel lakkekrantsil ei tule see välja.
Saatusel võib alati olla ka kõige tublimatele selliseid lööke, mida sa ei ole kuidagi ära teeninud. 2009. aastat võeti Venemaal vastu nagu ikka uut aastat. Head ja õnnelikku uut soovisid teineteisele öösel kell 12 ka Vassili ja Jelena Livanovid. Oli olnud probleeme nii tervise kui pojaga, kuid nüüd pidi tulema parem aasta. Tegelikult algas košmaar, mis saadab soliidses eas abielupaari tänaseni. Uusaastaöösel pidu pidanud poeg Boriss tappis purjuspäi ühe „sobutõlniku“, lõi talle lihtsalt kirvega pähe. Pojast sai mõrvar, soliidsetest vanematest mõrtsuka ema ja isa. Oli ometi nii kena pere, kuulus tark isa ja kena intelligentne ema, mis viga pojakestel kasvada ja areneda.
Tagantjärele on kirjutatud, et vanemad justkui polnudki eriti üllatunud. Vassili Livanov oli mõni kuu enne tapatööd kurtnud ühes intervjuus, et ta isegi kardab juba oma poega. Pere hea tuttav kunstnik Nikas Safronov ütles hiljem, et poeg olevat juba varem emale kallale läinud ja vanemaid Boriss ei austanud ega armastanud. Kuigi need andsid talle kõik andeks ja ikka lootsid kõige paremat. Sa teed kõik oma parima äratundmise ja armastuse järgi, aga su pojast saab ikkagi jõhker joodik ja mõrtsukas.

Üle-eelmisel aastal anti Boriss Livanovile pärast nelja ja poolt aastat vangis istumist amnestia ja ta vabanes ennetähtaegselt. Kuulu järgi elab nüüd väga tagasitõmbunult. Isa ütles eelmisel suvel oma juubeli puhul intervjuud andes: „Ma tean, et mu poeg on väga andekas inimene – tal on näitlejaeeldusi, ta joonistab, kuigi võrreldes noorema vennaga ei oma kunstiharidust. Ma väga loodan tema peale.“
Pärast poja mõrvatööd jõudis Vassili Livanov jälle kõmulehtede külgedele, kui hakkas minialt lapselaps Evat ära võtma. Vanaisa oli küll Evast hoolinud ja tema eest hoolitsenud algusest peale, ajas kurdina sündinud tüdrukukesele välja parimad arstid ja maksis operatsiooni eest, mis kuulmise tagasi andis. Miniat aga süüdistas selles, et see jõi koos tema pojaga ega kõlba joodikuna last kasvatama. Tema prestiiž ja kuulsus mõjusid. Venemaal suhtuti sellesse kaasusesse mitmeti, paljud panid pahaks, et tüdruk võeti lõpuks ema juurest ära ja anti vanavanemate kasvatada. „Ta on juba 13-aastane, elab meie ja isaga meie majas,“ ütles Livanov eelmisel suvel antud intervjuus. „Tegeleb spordiga, ta on juba looduse poolt väga sportlik.“
Vassili Livanov viimastel aastatel enam ekraanile pole jõudnud, aastad teevad oma töö, kuid elab ja askeldab.

Esimese naise Alina õel kommentaar: „Kusjuures vanade sõpradega on nüüd tõesti nii, et kellel infarkt, kellel insult, keegi kannatab mälulünkade all. Ainult Vasjal, kes on terve elu joonud ja ringi tõmmanud, on üllatuslikult suurepärane tervis.“ Möödunud suvel tähistas Vassili Livanov suhteliselt tagasihoidlikult oma 80. juubelit.
1990. aastatel sai Venemaal filmides ja seriaalides populaarseks veel üks Livanov, 1953. aastal Kiievis sündinud Igor Livanov, aga tema Vassiliga teadaolevalt sugulane pole.
Venelased tegid veel korra katset kuulus Sherlock sarjarongi ette rakendada, 2013. aastal linastunud seriaali nimiosalist mängis Igor Petrenko („Veera autojuht“, „Hunditapja“) ja doktor Watsonit tänaseks surnud Andrei Panin. Aga nagu mitmete teiste tuntud nõukogudeaegsete hittidega, uus asi jäi lahjemaks. Livanovi ja Solomini vari osutus liiga suureks, uued tegijad ei suutnud sellest üle hüpata, sari piirdus ühe hooajaga. Parim vene Holmes oli, on ja tõenäoliselt jääbki olema Vassili Livanov. Elementaarne, mu armas Watson!

PS! Kui juhtute Londonisse, siis astuge läbi ka sellest muuseumist: http://www.sherlock-holmes.co.uk/

PS2! Üks väike vihje neile, kes Läti pealinna lähevad. Riia vanalinnas asub väikene tänav Jauniela, mis on igaveseks jäädvustatud Nõukogude filmiajalukku, sest Sherlock Holmesi sarjas asub just sellel tänaval 221B Baker Street, Holmesi kodu, ja teises kultusseriaalis „Seitseteist kevadist hetke“ kehastub see kena Riia tänav ümber Bernis asuvaks Blümenstrasseks, kus sõlmuvad spiooniloo olulised sündmused. Ka vähemtuntud filmides on seda tänavat kasutatud kui läänelikku dekoratsiooni.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare