Kuulus lastekirjanik Astrid Lindgren oli väga üksildane

 (15)

Kuulus lastekirjanik Astrid Lindgren oli väga üksildane
Vikipedia

17aastane Astrid Ericsson pääses andeka kirjutajana praktiseerima ajalehte Wimmerby Tidning. Lehe peatoimetaja Reinhold Blomberg armus kolmkümmend aastat nooremasse naisesse ja kogenematu Astrid jäi peagi rasedaks. See ja teised suure kirjaniku Astrid Lindgreni eraelu tõigad jõudsid tema elulooraamatus avalikkuse ette esimest korda. 14. novembril oli Lindgreni 110. sünniaastapäev.

Taani kirjandusteadlane ja toimetaja Jens Andersen kirjutas Astrid Lindgrenist raamatu „Denna dagen, ett liv“. "Tahtsin kirjutada üksildusest Astrid Lindgreni elus ja üksildusest tema raamatutes,“ ütles Andersen pärast raamatu ilmumist. Tänavu ilmus raamat "Astrid Lindgren. Päev nagu üks elu" ka eesti keeles.

Sotsiaalne Lindgren

1978. aastal oli maailma kuulsaim lastekirjanik Astrid Lindgren 71aastane ja teadis üha kindlamini, mida ta tahab maailmale öelda.
Seda tundsid omal nahal ka Lääne-Saksa kirjastajad, kes otsustasid anda Lindgrenile rahupreemia, mille varem olid saanud teiste seas Albert Schweitzer ja Hermann Hesse.
Nad olid saanud eelnevalt lugeda Rootsi kirjaniku pikka tänukõnet ja saatsid selle tagasi palvega, et kirjanik lihtsalt tänaks preemia eest lühidalt, "kurz und gut".
Lindgren solvus ja vastas, et kui ta ei või tervet kõnet pidada, siis tema jääks parem koju ja las keegi Rootsi saatkonnast tuleb kiidab "kurz und gut".
Frankfurdi toon muutus kohe. 1978. aasta oktoobris pidas Astrid Lindgren niisuguse kõne, nagu oli soovinud ja see kanti otse üle nii televisioonis kui raadios.
Kõne mõte oli see, et maailma saatus otsustatakse lastetubades, sest seal luuakse püsiva rahu alus. Desarmeerimine on mõttetu, kui me ei suuda taltsutada perekondade türanne.
Aga raamatust. Andersen kirjutab Pipi Pikksuka, Vahtramäe Emili, Röövlitütar Ronja ja väga paljude teiste unustamatute tegelaste loojast Astrid Lindgrenist (sündinud Ericsson, 1907–2002) väga isiklikke asju.

Loe veel

Seotud lood:

Kaks Astridit


Rootsi televisiooni SVT üleeelmiste jõulude ajal näidatud kolmeosaline dokumentaal „Astrid“ kogus rekordilised 1,4 miljonit vaatajat. Kevadel ilmusid Rootsis Lindgreni sõjaaegsed päevikud (1939–1945). Rootslased ja kogu maailm saab Lindgreni kohta üha rohkem teada. Eelmine elulooraamat temast ilmus kaua aega tagasi – 1977. aastal. Selle kirjutas kirjaniku hea sõbranna Margareta Strömstedt ja seal jäi palju rääkimata.

Jens Anderseni raamat räägib naisest, kel oli õnnelik ja isegi idülliline lapsepõlv, aga kes kogu ülejäänud elu võitles üksildustundega. Päevikutes ja kirjades korduvad mõtisklused, mis mõtet elul üldse on, ja seal leidub isegi süngeid enesehävituslikke mõtteid.
See pilt on täiesti vastupidine Lindgreni avalikule kuvandile. Avalikkuse ees oli ta alati humoorikas ja teravmeelne, aga pidas kinni põhimõttest, et omi asju kodust välja ei kanta.
Oligi kaks Astridit, räägivad raamatus teda tundnud inimesed. Avalik Astrid tundis kohustust öelda välja oma seisukoht, kui ta midagi tähtsaks pidas. Eraklik Astrid oleks aga tahtnud olla „vaid väike metsaelanik“, nagu ta tihti mainis ühele oma raamatute tõlkijale.
Pere oli kirjanikule väga tähtis. Lapsed ja lapselapsed kogunesid Lindgreni koju Dalagatan 46 majja igal laupäeval kell 17 lõunasöögile. Aastakümneid.

19aastasena sünnitas poja

Lindgreni ellu tuli üks oluline pööre juba siis, kui ta polnud veel 20. Jens Anderseni raamatu 432 leheküljest on ligi sada pühendatud Astrid Ericssoni esiklapse Larsi ehk Lasse saatusele ja selle mõjust kirjaniku karjäärile. See mõju oli pöördeline.

17aastane Astrid Ericsson pääses andeka kirjutajana praktiseerima ajalehte Wimmerby Tidning. Lehe peatoimetaja Reinhold Blomberg (1877–1947) armus kolmkümmend aastat nooremasse naisesse ja kogenematu Astrid jäi rasedaks.
„Ma ei teadnud mitte midagi rasestumisvastastest vahenditest ja seetõttu ei saanud üldse aru, kui kohutavalt vastutustundetult sa minuga käitusid,“ kirjutas Astrid Lindgren Blombergile saadetud kirjas veel 1943. aastalgi, paarkümmend aastat hiljem.
Rasestumisvastased vahendid olid 1920. aastate Rootsis lubatud, aga nende reklaamimine oli määratletud kuriteona.

Rasedus muserdas noort naist: ta jättis töökoha, kodu ja pere ning kolis Stockholmi. Ta sai kaela avaliku häbi, sest Reinhold Blomberg oli abielus, kuigi tal oli pooleli abielulahutus. Blomberg kihlus salaja Astridiga, et tagada lapsele seaduslik elatusraha.
„Mitte kusagil ei ole räägitud nii palju kuulujutte nii tühistest asjadest kui Vimmerbys,“ on Astrid Lindgren kirjutanud. "Selline märklauaks olemine tekitas tunde, nagu lamaks ussipesas, ja ma tahtsin jätta selle nii kiiresti kui suudan.“

Astrid sünnitas Larsi Kopenhaagenis 1926. aasta detsembris 19aastaseks saanuna. Sealne haigla Rigshospitalet oli Põhjamaades ainus koht, kus tagati anonüümsus nii emale kui isale, mis oli Blombergile väga tähtis käimas oleva lahutusprotsessi tõttu. Kopenhaageni haiglat soovitas Astridile viimasel hetkel Rootsi esimene naisadvokaat Eva Andén.

Astrid jättis vastsündinud poja Kopenhaagenisse asenduskodusse. See oli hea kodu ja asendusema Marie Stevens oli väga hooliv. Astrid pidas ühendust nii tihti kui võimalik. Aastail 1927–30 käis ta Kopenhaagenis neli-viis korda aastas, vahel oli kaasas ka lapse isa.
Kui Marie haigestus, oli Astrid sunnitud Lasse viima teise asenduskodusse. Pilt vaikselt nutta tihkuvast lapsest jäi noorele emale meelde elu lõpuni. „See nutt on kogu aeg minus ja ilmselt püsib seal niikaua, kuni ma elan,“ tunnistas Astrid 1970. aastatel. „Võib-olla just selle nutu pärast olen kogu aeg jõuliselt olnud erinevates olukordades laste poolel.“

1930. aasta jaanuaris saabus Lasse Stockholmi ema juurde, aga kulus veel 16 kuud, enne kui nad said püsivalt koos elama asuda. Ühise kodu said nad siis, kui Astrid oli 1931. aastal abiellunud Sture Lindgreniga (1898–1952).
Kolmeaastasele Lassele, kes rääkis ainult taani keelt, oli see jälle üks endise elu hülgamine.

Vaprad tüdrukud ja üksildased poisid

Oma esiklapsest eemalolek ja üksi Stockholmis elamine tegid Astrid Lindgrenist niisuguse kirjaniku, keda tunneb maailm. Pole juhus, et paljudes tema raamatutes on vaprate tüdrukute kõrval üksildased poisid nagu Rasmus või Karlsson Katuselt.

Lasse isa õige nimi sai Rootsis teatavaks alles 2007. aastal, viis aastat pärast Astrid Lindgreni surma. Margareta Strömstedti kirjutatud elulooraamatus ütleb Lindgren nii: „Ma teadsin, mida tahan ja mida ei taha. Tahtsin last, aga isa ei tahtnud.“

Otsus oli tagantjärele vaadates õige. Blomberg oli omamishimuline mees, kelle meelest näiteks Stockholmis üksi elanud Astrid käis liiga sageli kinos. Kui Astrid oleks naasnud Vimmerbysse, oleks temast saanud ka Blombergi seitsme lapse võõrasema. Oma kolmandas abielus sai Blomberg hiljem veel viis last.

Kirjandushuvilise kontorijuhi Sture Lindgreniga sai Astrid 1934. aastal tütre Karini. Just Karini haigevoodi ääres istudes mõtles Astrid Lindgren välja loo punapäisest tüdrukust, kellele nime Pipi Pikksukk pani tütar. Astridi tütar mõtles välja ka Segasumma suvila. Ta ütles emale, et raamat võiks olla üksikust tüdrukust, kes on tugev ja leiab endale kaks parimat sõpra ning selleks, et raamatu alguses igav poleks, võiks Pipil olla kaks looma, ahv ja hobune.
Astrid oli kodune ja tegi lisatööd kontoris või kirjutades. Fotode peal paistab ta õnnelik. Samas on ta öelnud, et pole kunagi elus armunud olnud.

Segasumma suvila Ojamaal. Foto Christian Choel/Wikipedia

Sõja ajal palkas luure Lindgreni kirjade salajaseks läbivaatajaks. Samal ajal hakkas ta pidama sõjapäevikut, kus on ajaleheväljalõikeid ja isiklikke tähelepanekuid. Juutide karm saatus sai talle selgeks palju varem kui teistele. Ta tundis süütunnet oma hea rootsipärase elu pärast, samal ajal kui juute viidi gaasikambritesse ja ka naaberriikides läks olukord aina hullemaks.
Samal ajal kui Lindgren kirjutas oma läbilöögiteost „Pipi Pikksukk“ (1945), oli tema eraelus abikaasa truudusetuse tõttu tõsine kriis.

Aastast 1947 kuni aastani 1970, kui tema kuulsus iga aastaga kasvas, töötas Astrid Lindgren poole kohaga kirjastuses Rabén & Sjögren ja pühendas õhtud teiste lastekirjanike käsikirjade lugemisele ja arvustamisele.

Oma raamatuid kirjutas Lindgren alati hommikuti ja seejärel püüdis toime tulla üha kasvava kirjade tulvaga ning vastata austajatele ja abipalujatele.
Lindgrenil oli hea ärivaist. Varakult hoolitses ta tõlgete ja raamatute kõrvaltoodete eest.
Sture Lindgren suri 54aastasena 1952. aastal alkoholi liigtarvitamise tõttu. Teist korda Astrid Lindgren ei abiellunud.

Astridil oli hiljem pikk kirjavahetus Saksa muusiku ja Goethe austaja Louise Hartungiga (1905–1965), kes armus kirjanikku, kuid Astrid ei vastanud tema tunnetele.
„Igasugusel armastusel on eluõigus. Aga kuna olen absoluutselt heteroseksuaalne ja isegi mitte kõige vähemal määral biseksuaalne, siis ma ei saa armuda samast soost inimesse,“ kirjutas Astrid Louise´ile 1957. aastal.

Feminist, kes seda sõna ei kasutanud


Astrid Lindgren 1970. aastal.

Mida vanemaks kirjanik sai, seda rohkem pühendas ta tähelepanu sotsiaalsetele teemadele.
Maailmas levis uudis, et sotsiaaldemokraatlikus Rootsis maksab Astrid Lindgren 102 protsenti tulumaksu. Samal ajal Ingmar Bergman põgenes kõrgete maksude pärast Rootsist.
Lindgren nõudis põllumajandusministrilt koduloomade korralikumat kohtlemist. Lindgren oli rohelise mõtteviisiga ja tuumaelektrijaamade vastane enne, kui sündis roheliste partei.
Lindgren toetas naiste õigust töötada kirikuõpetajana. Ta oli sündinud feminist, kuigi ta seesugust terminit kunagi ei kasutanud. Teda puudutas ka pagulaste saatus. Ta maksis kinni ühe kurdi rahvusest tüdruku arstiõpingud ülikoolis.

Jens Andersen kirjutas raamatut kaks aastat, kaevudes hiiglaslikku Lindgreni arhiivi Stockholmi kuninglikus raamatukogus ja suheldes tihedalt kirjaniku 80aastase tütre Karin Nymaniga.
Astrid Lindgreni raamatuid on tõlgitud 90 keelde. Ta kirjutas kõik oma raamatud kiirkirjas, milles ka toimetas valmis tekste. Ta ütles selle kohta: „Ma olen teatavasti Põhjamaade kõige laisem kirjanik. Laman selili voodis ja kirjutan.“
Seejärel kirjutas ta tekstid masinal puhtalt ja kiiresti ümber.
Lindgren oli veendunud, et igal lapsel peab olema lähedane suhe täiskasvanud inimesega ja see inimene ei pea olema tingimata ema või isa. „Lapsed ei karda surma. Nad kardavad, et neid jäetakse üksi,“ ütles ta.

Kõige õnnelikum oli kirjanik oma suvemajas Furusundis Stockholmi saarestikus. Looduse keskel ja metsas. Tõsi, Furusundi rahu oli vahel suhteline. Kui lapselapsi tuli juurde, ostis Astrid maad juurde ja lasi ehitada uusi hooneid, et saaks veidi rahu ja kirjutamiseks aega. Lapselapsed olid tema esimesed ja truud testlugejad, nagu oma lapsed aastakümneid varem.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised