Inimesed lasevad ju lõigata juukseid, et need paremini kasvaks. Kui pügavad, kasvatan piltlikult öeldes ju villa, ju siis on ka, mida lõigata.

Teisalt oled Jäär ja ohjad kogu aeg sinu käes - väga energiline tüüp?

Kusagilt lugesin, et Jäär on nagu teesahk, tal on eesmärk, suur vägi ja tema seljataha koguneneb märkamatult suur hulk inimesi – ta muutub juhiks. Kui mina siia ilma sündisin, käis sõda ja rong sõitis kogu aeg edasi. Ema oli sõdurisinelis ja ootas minu sündi. Kui käis pauk, käsutati kõik pikali, ka lapseootel ema, kes aga ei saanud pikali heita, vaid seisis, jalad harkis. Mina sündisin Uljanovskis ja võitlesin tervelt 10 päeva kõhutüüfusega elu ja surma vahel, et pääseda tõvest, millest pääsesid vaid üksikud. Arstimeid ei olnud, haiglat ei olnud, oli mingi laatsaret, kus haigeid hoiti. Tulin siia ilma jumala armust, eelduste ja kohustusega elus hakkama saada, kingitud elu lunastada.

Ja sellel ei ole enesehaletsusega ega ka selle teesaha-efektiga mingit pistmist?

Ega mul pole elus olnud ka ühtegi eestkostjat, kes mind oleks tuttipidi tõstnud, et tõuseksin. Kukud, lööd jala ära, tõused ise püsti ja lähed edasi. Aga mul on olnud elus neid häid inimesi, päästeingleid, kes just õigel ajal on lihtsalt tulnud aitama ja hiljem mu elust kadunud.

Elus juhtub ka nii nagu ei kunagi varem. Mõnikord juhtub, et halb olukord võib olla vahel ehk kõige parem olukord, mis aitab edasi minna?

Jah, ja elul on kalduvus vahel ise laheneda. Kui ma Soomest tagasi tulin ja koju pensionile jäin, öeldi, et mine Soome tagasi, persekukkunud Pelgulinna ööbik! Just nii öeldigi. Nüüd olen juba "meie tänava diiva". Muutused on ainus kindel asi siin ilmas. Aga ma ei ole mingi diiva ega ole seda kunagi olnud. Kui ma elus riske võtan, mida iga esinemine on, on see iseenda väärtustamine, mitte diivatsemine.

Aga ütle üks laulja või näitleja, kes poleks kontserdi eell mõelnud - oleks ma lillemüüja või lihtsalt muru. Aga näe, võtab selle riski ja läheb lavale publiku ette.

Artisti loomus on niisugune. Tahab lavale. Sellest ei saa kunagi üle ega küllat. Ja kui kontsert läheb hästi, ütlen endale - tubli tüdruk! Tol ajal, kui sai juba sõita ja ma laevaga edasi-tagasi Soome ja Eesti vahet sõitsin, tervitas mind laeva kapten, et oi, meie laevas sõidab-Heidy Tamme. Koristaja aga vaatas altkulmu ja ja justkui imestas, et miks ma tal risti-põiki jalus olen.
Töötasid laulja ja pedagoogina Eestis ja alates 1983. aastast mitukümmend aastat Soomes.

Miks sa üldse meie keskelt Soome ära läksid? Kas Nõukogude Eestist heaoluriiki?

Mind lihtsalt visati endi keskelt välja: igasugused disklahvid ja nii edasi. Lubati, et teeme sinu plaadi, pärast jälle, et enne teeme selle ja selle ja selle, siis sina. Mina olin kogu aeg see hea ootaja. Aga see käib igaühe õiglustunde pihta. Rabad, mõtled, et teed nagu suudad, aga sind nullitakse, tehakse lihtsalt olematuks.

Kui palju teiste suhtumine, sind ümbritsev miljöö mõju avaldab ja mis sellest oleneb?

Kui tunned sõbralikku suhtumist, on hea miljöö, mis annab sõiduhoogu juurde. Hea publikuga on hea laulda, sest heaga minnakse kaasa. Kui keegi on sulle midagi pahasti öelnud, aga laval osutub ta heaks partneriks, siis lähed temaga kaasa, annad muud asjad andeks, unustad varasema vaenu. Ütleme nii, et see tülislepp jääb lava taha. Aga kui nõrgem välise abiga sulle kuklasse hingab, hakkab see igal juhul õiglustunde peale.

Aga millal see äraminek algas?

See oli minu mure ja valu, mis kogunes aegapidi tilk tilga haaval. Ega teagi, millal mingi niidikeneminus katkes, kadus huvi ja ärkas soov ära minna. Kindlasti ei olnud see pelgalt sotsiaalse heaolu pärast. Ma olen alati eitanud seda, et majanduse arenemisega või majandusliku heaoluga areneb ka kunst või laulja minus. Ega ikka ei arene küll! Kunst ei tähenda täis kõhtu. Vastupidi, kunstnik peab olema alati natuke näljane. Sellepärast meeldib mulle ühes Vene saates kõlanud ütlus „kunstinälja terviseks!“.

Mis on teisel maal elades peamine?

Soomes ei taotlenud ma Soome kodakondsust. See polnud tähtis. Ma sooritasin keeleeksami, sest ilma soome keele oskuseta poleks saanud tööd teha. See on ju igal pool nii endastmõistetav, et pead osakama selle maa keelt, kus sa leiba teenid. Öeldakse ju, et kelle leiba sööd, selle laulu laulad. Ja ka kultuuri austad.

Eesti Raadio endise muusikasaadete toimetaja Helve Võsamäe arvates olid need meie muusikaelu mahavisatud aastad, kui raadios keelati pärast emigreerimist 1980.aastal ära Neeme Järvi ja Arvo Pärt ning 1983. aastast pärast Soome minekut ka Heidy Tamme.
"Neeme Järvi lindistas ooperimuusika ja sümfooniate kõrval sarjade kaupa kammermuusikat. Raadios neid ei mängitud või kui mängiti, siis "juhatas" seda keegi teise nimega dirigent. Heidy Tamme esitatud laule ei tohtinud meie raadios üldse kasutada. Heidy Tamme nimi lihtsalt unustati, kuna uus põlvkond noori lauljaid kasvas peale. Ja kui Heidy Soomest tagasi tuli, oli kasvanud peale ka uus kuulajate põlvkond.“