Lydia Koidula luges oma esimesi luuletusi ette juba 13aastaselt, aga tema tütred ei osanud eesti keelt

 (1)

Lydia Koidula luges oma esimesi luuletusi ette juba 13aastaselt, aga tema tütred ei osanud eesti keelt
Lydia Koidula näitusFoto: TERJE LEPP

Meie esipoetessist Lydia Koidulast on aegade jooksul kirjutatud ohtrasti, aga et California Ülikooli õppejõud Madli Puhvel võtab 1995. aastal Koidula teema põhjalikult käsile, poleks oodanud. Kuid just sellise kingituse ta meile tegi. Tuli küll 20 aastat oodata, et Puhveli inglise keeles kirjutatud “Symbol of Dawn” (“Koidu sümbol”) ka eesti keeles ilmuks. Raamat sai pealkirjaks “Lydia Koidula elu ja aeg”.

Mäng vääris küünlaid, nii saamegi teada hulganisti üksikasju, millele varasemates kirjutistes vastuseid ei leidu. Lisaks ka põhjaliku ülevaate tollasest elust ja ajast, nagu raamatu alapealkiri lubabki. Saksa keelt kodukeelena perfektselt valdav (eesti keelt vähe kohmakamalt) noor Lydia Emilie Florentine luges oma esimesi luuletusi klassiõde Lilli Suburgile ette juba 13aastaselt, mis näitab, et käbi kännust sugugi kaugele polnud kukkunud.

Tollest “kännustki” on raamatus pikalt juttu. On ju tegu nn Koidula-eelse eesti kultuuri suurkuju Johann Voldemar Jannseniga. Rahva seas postipapana tuntud ja meie ajakirjanduse isaks arvatud mehe käekäik polnud tütre omaga võrreldes sugugi vähem dramaatiline. Muu hulgas on ära toodud ka vana Jannseni kuulus ja kibeirooniline kommentaar oma vastastele, kes talle eluaeg liigset truualamlikkust ette heitsid.
Et see ütlus ka järgmised paarsada aastat meie “kulturträgeritele” hoiatavaks eeskujuks oli, toome selle siinkohal muutmata kirjaviisis esile: “Kui mõnni mees teaks, kuidas mõnni mees mõnnes asjas peab munnade peal käia, siis saaks mõnni mees mõnda meest wähhem mõnitama.”
Nii see mees eluaeg munade peal käis, lastes häbematult ja üha tihedamini oma nime all ka tütre tärkavat kirjaoskust paista. Tasuta pealegi. Ei teata vist täpselt siiani, kelle sulest ja milline neist tuhandetest kirjutistest Pärnu Postimehes ja hilisemas Eesti Postimehes isalt või tütrelt pärit on.

Loe veel

Seotud lood:

Lydiale jäigi see ajakirjanduslik anonüümsuse kompleks lõpuni omaseks. Nagu papa Jannsen, nii on peatükiti pikalt välja toodud ka teised Koidula suured kaasaegsed, eelkõige muidugi Kreutzwald ja Jakobson, aga ka Lydia tolleaegne salaarmastus soomlane Antti Almberg, ja muidugi mees, kes määras Koidula elu nukravõitu teise poole – tema hilisem abikaasa, läti soost sakslane Eduard Michelson.

Vabatahtlikusse pagendusse

Lauluisa ja koidulauliku aastakümneid kestev kaugsuhe on Eesti teatrilooski mõne näitemängu najal elustatud, tänu eelkõige nende kirjavahetusele, millest suur osa õnneks säilinud. Algas see kõik Kreutzwaldi “tindipiiga” ja “kirjaneitsi” taolistest torgetest ning kuhtus tohtrihärra ühepoolse solvava (või solvunud) vaikimisega, mida siis juba Kroonlinnas elav luuletajanna sügavalt läbi elas.

Kindlasti mõjus suhtele nii vanusevahe (40 aastat) kui ka lauluisa sakslannast armukadeda naise reaktsioon, mille tõttu kord Koidula ka Võrust Kreutzwaldi kodust pettununa lahkus. Ehk võis majaproual pisuke õiguski olla, kui hoolikamalt süüvida kahe kirjutaja kirjavahetusse.

Carl Robert Jakobsoniga ei olnud läbisaamine teab mis ladus. Andnud küll poetessile luulelise varjunime – Koidula – ja lisanud enda välja antavasse koolilugemise raamatusse ka kaksteist tema luuletust, kust laulik üldse tuntuks saigi, hääbus tutvus pikapeale.

Taas ei saa seda Koidula süüks lugeda, polnud ju käremeelne Jakobson enam ammu nõus Jannseni-papa saksameelsusega, ja peatselt ilmuma hakkav Sakala lõi esimese suure lõhe kahte mõttelaadi. Teadagi, kes kahe tule vahele jäi…

Kõigest hoolimata mahub Kroonlinnas elatud kolmeteist aasta sisse üsna palju vaheldust: rohked käigud Eestisse (Tartu, Tallinn, Kuressaare) ja ka kaugemale (tänu Michelsoni stipendiumile pikk välismaareis – Bresslau, Strasbourg, Freiburg jm).

Lisaks elas Kroonlinnas pikalt ka Lydia õde ja hiljem vendki, korduvalt käisid seal külas poetessi ema ja teised lähedased. Muidugi ei vähendanud see kõik võõrsil kogetud stressi, millele lisas hagu veel ka pisipoja surm. Tagatipuks elu lõpuaastail kurnav vähihaigus, mille valude leevendamiseks ei jäänud armastaval kaasal muud üle, kui manustada oma vaevatud naisele üha enam narkootikume.

Kui meditsiiniliselt täpne olla, kujutas Koidula elu lõpuperiood endast tavapärast sõltlaseks olemist, mis muidugi ei päästnud teda fataalsest lõpust 1886. aasta augustis. Laulik oli sellest teadlik, paar päeva enne surma leidis ta veel jaksu luuletuse kirjutada, millest killuke ka raamatus ära toodud:

Hinge pisaratest Sulle

Püüdsin pärga kududa:

Hõlmad lahti hoia mulle,

Hinge ilus – Eestimaa!

Edasine jääb ajaloo ja selle ümberkirjutajate hooleks. Õnneks ei lõpe raamat Koidula surmaga. Tema elu ja aeg tahavad ka edasist uurimist. Lõppes ju Koidula elu enam-vähem koos tolleaegse ärkamisajaga.

Paljud asjad jäidki nägemata

Koidula kogutud teosed ilmusid alles 1957. aastal, seega nõukogude aja “viljastavates” tingimustes. Tema tütred Hedda ja Anna ei osanud oma elu lõpuni eesti keelt. Anna pidas end rahvuselt venelaseks, püüdis küll Tartus hakkama saada, aga lõpetas elu Firenzes. Hedda sai südameataki Leningradi blokaadi ajal.

Nõukogude perioodil, kui kogu rahval tuli “munade” peal käia, oli tema luuletusele kirjutatud laul “Mu isamaa” lausa teiseks hümniks, mida isegi “seltsimehed” ei suutnud ära keelata.
Ja lõpuks, ärme unustame meie kõige ilusamat ja kallist rahatähte – sajakroonist. Teadagi, kes sealt vastu vaatab, vabandust, vaatas. Hulga rohkem ja põnevamalt saame edasi lugeda Madli Puhveli raamatust “Lydia Koidula elu ja aeg”.

Raamat ilmub sarjas "Eestile elatud elud"

Raamatusarja saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised