Maailma rikkaim usbekk himustab endale Arsenali jalgpalliklubi

 (35)

Maailma rikkaim usbekk himustab endale Arsenali jalgpalliklubi
YouTube (ekraanitõmmis)

Usbekk Ališer Usmanov on aastaid olnud Venemaa rikkaim inimene või siis vähemalt esimeste hulgas. Sellisel tasandil on mingite aktsiakõikumiste või suurtehingute põhjal miljard dollarit vähem või rohkem normaalne varanduslik kõikumine. Enamikule inimkonnast on miljard dollarit nagunii hoomamatu suurus. USA majandusajakirja Forbes edetabelid, kus reastatakse maailma rikkamaid inimesi, on üldiselt usaldusväärsed, aga ega nemadki kõike tea. Kõigest hoolimata püüame välja tuua ühe usbeki mehe tee maailma rikkaimate hulka.

Venemaal pakutakse välja väga erinevaid numbreid, mitu miljonit Kesk-Aasia ebaseaduslikku, poolseaduslikku ja peaaegu seaduslikku immigranti neil seal tööd teeb. Jutt käib miljonitest ja kui asjatundjad räägivad Usbekistani, Tadžikistani või Kõrgõztani majandusest, rahvatulust, siis väga oluline osa sellest moodustab võõrtööliste põhiliselt Venemaalt saadetud rahalised saadetised kodumaale sugulastele. Sealsed sugulas- ja klannisuhted on endisaegselt tugevad. Ja keskealine (mees)eestlane peaks mäletama kas sõjaväest või mõnest muust üleliidulisest ettevõtmisest seda vana venelaste väljendit „tšurka“. Sellega tähistati üldiselt just neid Kesk-Aasia tüüpe. Venelased muidugi ei hoia naabrite suhtes kokku vürtsikate väljendite osas ja tihtipeale mitte eriti haritud kesk-aasialastesse suhtuti ja suhtutakse üldiselt põlglikult. Eks neid ole peedistatud ja peedistatakse Venemaal tänaseni. Kuid Ališer Usmanovist sai kõigest hoolimata kõige rikkam venemaalane. Seal taga on muidugi NSV Liidu lagunemine ja kogu see halastamatu hullus, millega suuresti maa peal ja sees olnud tohutud rikkused käputäie oligarhide osaks said. Kümne aastaga maailma rikkaimate hulka – see oli mõne mehe jaoks Nõukogude Liidu lagunemise järgne reaalsus.

Loe veel

Seotud lood:

Fergana prints

Ališer Usmanov sündis 9. septembril 1953. aastal Fergana orus Tšusti (Chust) linnakeses kõige esimesena neljast lapsest. Fergana org oli ja on Kesk-Aasia magus keskus, kus jagub vett ja kasvatatakse puuvilla, riisi, puuvilju, viinamarja. Leidub ka maavarasid.
Kes vaadanud vanu nõukogude easterneid, teab, et basmatšid olid ühed kurjad verejanulised Kesk-Aasia rahvakurnajad, kes bolševikke vihkasid, vaeseid pigistasid ja naisi haaremis hoidsid. Mulle küll lapsepõlves „Ergav kõrbepäike“ meeldis. Tänaseks on nii bolševikud kui tuhanded venelased Kesk-Aasiast kadunud ja basmatšid jälle võimul.

Bolševikud lähtusid omal ajal vanast heast imperialistlikust põhimõttest „jaga ja valitse“. Fergana org jagati kolme tollase liiduvabariigi, praeguse iseseisva riigi Usbekistani, Tadžikistani ja Kõrgõztani vahel. Kord saadi majja. Hiljem küll selgus, et see kord, nõukogude kord, osutus murenevaks emailiks iidsetel savipottidel. Rahva elu ei juhtinud enam emiir, vaid Kremli suuniste järgi Usbekistani KP I sekretär. Samamoodi nagu vennasvabariikides.

Kunagine „jaga ja valitse“ poliitika tähendab takkajärele seda, et Tadžikistanis elab üle miljoni usbeki ja vastupidi. Lisaks lõppematud piiritülid, nii et väike nagin ja tulevahetus Kesk-Aasia riikide vahel on pigem reegel kui erand. Kuna Euroopale jääb see kant liiga kaugeks ja ebahuvitavaks, siis Kesk-Aasia jõuab harva uudistesse.

Usbekid oli Nõukogude Liidu suurim mitteslaavi rahvas. Arvestades seda oli ja on Venemaa neile samasuguseks tõmbekeskuseks, nagu Prantsusmaa ja Suurbritannia on oma endiste asumaade kodanikele. Kusjuures mitte Tambov ega Vladivostok, vaid esmajoones ikka Moskva ja Peterburi meelitavad odavat Kesk-Aasia tööjõudu.

Kõrge lennu algus ja ootamatu vahepala

Ališeril oli sünniõnne, tema isast sai Usbeki NSV prokurör. Kõrgklassi värk. Väike Ališer aga käis Taškendis koolis ja läks vehklemise trenni. Dumas´ musketärilood peibutasid poisikesi ka kauges Usbekistanis. Poisina ta jõudis Usbekistani noortekoondisesse, mõningatel andmetel sai Nõukogude Liidu meistersportlaseks, aga seda peaks küll mõne vana Eesti vehkleja käest küsima, kuidas Usbeki NSVs meistersportlase tiitleid jagati. Kuid jõuka vana paksu mehena ronis Ališer tõeliselt vehklemise mäetippu. Spordihuvilistele, kes vehklemise vastu huvi tunnevad, tasub ära mainida, et Ališer Usmanov on alates 2008. aastast Rahvusvahelise Vehklemisföderatsiooni (FIE) president.

Hea küll, Ališer Usmanov, Usbekistani riigiprokuröri poeg, astus 1971. aastal Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituuti. See oli ja ilmselt on tänaseni üks Venemaa eliitkõrgkoole. Lähedased suhted KGB-ga, tasemel programmid, ees terendav luuraja või diplomaadi karjäär, kõik see andis nõukogude ajal kõrgkoolile erilise staatuse. Usmanov lõpetas selle ülikooli rahvusvahelise õiguse erialal. Läks edasi Usbekistani komsomoli keskkomiteesse ja siis juba eriti libedasse organisatsiooni, Nõukogude Rahukaitsekomiteesse. Peen propagandaorganisatsioon, mis töötas käsikäes KGB ja N Liidu välisministeeriumiga. Noore Ališeri elu tundus jooksvat ludinal nomenklatuuri tipu suunas. Kuid siis tuli vahele midagi täiesti ootamatut.

1980. aasta augustis mõisteti Ališer Usmanov 8 aastaks vangiväljapressimise, šantaaži ja altkäemaksu võtmise eest. Temaga koos ka tema hea kamraad, Usbekistani KGB eriti tähtsate asjade uurija Bahadõr Nasimov. See tähendas seda, et mitte ainult Ušmanovi prokurörist isa, vaid ka KGB kindralmajor, Usbekistani KGB ülema asetäitja isa-Nasimov lasti ametist vabaks. Noormeestega koos oli kohtu all ka Usbekistani põllumajandusministri poeg. Täiesti uskumatu, et sellise tasemega meeste pojad mõisteti Brežnevi ajastu tipus vangi. Kuid nii see juhtus.

Otsuse tegi Turkestani sõjaväeringkonna tribunal. See tähendas, et vennikesed olid šantažeerinud sõjaväeohvitsere. Lisaks on aastaid räägitud sellest, et süüdistatavad olid ka vägistamisega tegelenud. Kuid seda pole must-valgel suudetud tõestada. 2012. aastal mainis Süddeutsche Zeitung Usmnovi vägistamislugu, aga oli sunnitud hiljem vabandama, et solvas asjata ausat ärimeest. Sama lugu juhtus käesoleval aastal, kui Vene opositsionäär Navalnõi oma blogis nimetas Usmanovit vägistajaks. Temagi mõistis kohus auhaavamises süüdi.

Usmanov on visalt väitnud, et tegemist oli täielikult fabritseeritud süüasjaga, tema on puhas nagu prillikivi.

2000. aastal rehabiliteeris Usbekistani kõrgem kohus ta täielikult.

2012. aastal toimus Usmanovi minevikuga seoses järjekordne skandaal. Briti PR-firma RLM Finsbury puhastas ingliskeelses Wikipedias Usmanovi elulugu. Eemaldas miljardäri vanglasviibimise ja lisas, missugune vahva filantroop ta on. Britid pole usbekid ja said sellele kelmusele jaole. Firma muidugi eitas, et tegutses Usmanovi käsul. Samas on kunagine Suurbritannia suursaadik Usbekistanis Craig Murray 2007. aastal pärast ametist lahkumist avalikult kuulutanud, et Ališer Usmanov on endine gangster ja pätt. Saadikut ei kaevatud kohtusse.

Usbekistan kui korruptsioonipesa sai kuulsaks perestroikaajal, kui avaldati andmed tohututest pettustest ja altkäemaksudest, millega oli seotud Usbekistani kõrgeim (kompartei) juhtkond. Uurimist juhtinud uurijad Ivanov ja Gdljan said ajakirjanduslikeks staarideks (vt. lisa).

Ališer hakkab miljardäriks

1986. aasta kevadel sai Usmanov ennetähtaegselt vabaks. Tal oli hea ettevalmistus perestroikaga alanud ärikarjääriks: vanglakarastus ja sidemed mõningate allilma bossidega, KGB taust, kasulik diplom ja olulised tutvused Moskvas. Ta oli täis tohutut tahtmist haarata vanglas istutud aastate eest kompensatsiooni. Ta pääses tagasi tööle rahukaitsekomitee finantsosakonda ja siis algas juba perestroika otsustav etapp – üleminek röövkapitalismile.
Nii palju on teada, et Usmanovi esimene suurem äri oli kilekottide tootmine. Moskva oblastis asuva Ramenskoje plastmassitehase baasil rajas ta kooperatiivi «Агропласт». Nõukogude-aegsed inimesed mäletavad, milline väärtus oli omal ajal välismaisel kilekotil, mille peale oli trükitud mõne välisfirma nimi või värviline pilt. Seda hoiti nagu vana perekonnareliikviat. Polnud ime, et sihuke kaup läks imehästi.

Usmanov sekkus igasse ärisse, kuhu vähegi sai. On teada, et 1990-ndate aastate alguses kaubitses ta sigarettidega, aga mõne aja pärast loobus. Ta ise kinnitas ühes intervjuus, et lõpetas, sest suitsetamine on kajulik. Venekeelne Forbes uuris 2014. aastal asja ja avastas, et rubla devalveerimine muutis äri mõttetuks ja Usmanov oli oma tubakavahendusfirma pankrotti lasknud. Paralleelselt oli ärimees ühe esimese Venemaal asutatud erapanga direktorite nõukogus, sellest sai hiljem MAPO-Bank, mis likvideeriti seaduserikkumiste ja võlgnevuste tõttu 2000. aastal, aga selleks ajaks oli Usmanov sealt juba kadunud ja keskendunud metallurgiale. 1997. aastal lõpetas ta Venemaa valitsuse juures asuva finantsakadeemia panganduse erialal.

Usmanov juhtis ka aastatel 2000 kuni 2014 Gazprom Investholdingut ehk siis suurkorporatsiooni tütarfirmat, mis tegeleb investeeringute ja arengukavadega.
Riiklik hiidkorporatsioon Gazprom on putinliku režiimi ja Vene riigimajanduse üks alustugesid, ning Usmanov on pea algusest peale olnud selle firma juhtijate-tegijate ringis. Tema oli see, kelle abil 2004. aastal sõlmiti leping, et president Karimovi juhitud Usbekistani gaasivarud hakkasid läbi Gazpromi liikuma. Seda, et tal on geniaalset ärimehe taipu ja vaistu, seda on Ališer Usmanov tõestanud üle 20 aasta.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised