Mart Mikk Kultuurse Motobande 10 aastast: 40 000 eurot, 5000 helkurvesti ja meeletu kogus muljeid



Mart Mikk Kultuurse Motobande 10 aastast: 40 000 eurot, 5000 helkurvesti ja meeletu kogus muljeid
Kultuurne Motobande enne starti. Erakogu

Tänavu suvel teeb Kultuurne Motobande oma kümnenda ja ühtlasi viimase heategevusliku motorännaku. Kokku saab kümme aastat motomatku ja kümme aastat heategevust. Hooaja start on 26. mail kell 14 Rahvusooper Estonia eest, reis ise toimub aga pärast jaanipäeva Prantsusmaa Alpides. Sellest, mis on Kultuurne Motobande ja kuidas tekib mootorrattaga sõites raha heategevuseks, räägib „bande“ ellukutsuja ja Estonia Seltsi juhataja Mart Mikk.

Mart Mikk heategevusega kogutud summa üleandjana ja MTÜ Väinamere Uisk juhatuse liige Andres Noor vastuvõtjana.

Kuhu te Estonia-esiselt platsilt sõidate, kui reis ise toimub alles pärast jaanipäeva?
Tegemist ongi hooaja avamisega enne pikemat sõitu. Esiteks on igati nutikas tuletada meelde grupisõidu reegleid veidi kergemates tingimustes ja teiseks on talve jooksul tekkinud paras annus igatsust näha taas kõiki neid värvikaid kujusid! Esimestel aastatel sõitsime ühest Olerexi tanklast teise ja jaotasime koolide, kohalike omavalitsuste ning meedia abiga kokku kutsutud lastele helkurveste koos autogrammidega. Siis lisandusid väiksed põiked naaberriikidesse, kuni ühel hetkel tundus, et kõik Eesti teed on läbi traageldatud. Seepeale pakkus Lauri Laubre välja uue mudeli: anname igal aastal mõne linna keskväljakul tasuta kontserdi ja jagame need helkurvestid sealsamas korraga välja. See sobis suurepäraselt ka plaanidega kaugemaid riike külastada: avaakord oli Rakveres, samal öösel sõitsime Tallinkiga Soome ja edasi Ahvenamaale. Siis kontsert Viljandis ja laevaga Rootsi kaudu Norramaale, järgmisel aastal tegime pärast kontserti Võrus pika ringi mööda Lätit ja Leedut. Eks ajaga kasvas isu üha uusi kõrgusi vallutada, samal ajal ei veni naljalt kellegi puhkus nii pikaks, et maad mööda sõites kuigi kaugele jõuaks. Nii algas kolmas etapp, kus tsiklid toimetati DSV Transpordiga mõnesse kaugemasse kohta ning ise sõitsime lennukiga järele. Sel kombel oleme käinud Itaalias, Austrias, Šveitsis ja Iirimaal ja sama ootab ka sel aastal. Tegelik start ja finiš toimub hoopis Milano DSV terminalis. Aga kontserdid jätkusid, olnuks suisa patt jätta Kuressaares või Viljandis esinemata, kui lavale samaaegselt musitseerima panna oli niivõrd põnev koosseis: Jaagup Kreem ja Roland Puusepp Terminaatorist, Danel Pandre The Sunist, kunagine termika kitarrist Elmar Liitmaa, pärimusmuusikud Triinu Taul, Marju Varblane ja Siim Rikker, basskitarrist Kait Lukka, klahvpillimängija Rain Rämmal, saksofonist Ülari Kirispuu, Kristjan Mäeots ja Mihkel Peäske ERSOst, rääkimata hulgast tublidest laulumeestest: Marko Matvere, Tõnu Kark, Ago Anderson, Tiit Sukk, Sepo Seeman, mustlastantsija Larianna Holm ja paljud-paljud teised.
Vastates lühidalt küsimusele, kuhu sõidame Estonia eest, siis läheme kõik koos Saaremaale, täpsemalt Mändjala kämpingusse, kus Danel Pandre korraldab festivali „Mootorid, maitsed ja muusika“. Soovijaile autogramme ning lastele helkurveste jagame 26. mail kell 14 Estonia ees ning 27. mail kell 17 Mändjalas.

Loe veel

Tsiklimehed Tõnu Kark ja Ago Anderson 2014. aastal Võrus.

Kas oled mõelnud, et paar hullu mootorratturit on oma käitumisega lausa palunud kultuurse motobande lavale astumist?
Oh, aimasin, et see küsimus tuleb. Proovin vastata lühidalt. „Ühe protsendi reegel“ kehtib ilmselt kõikides eluvaldkondades, kuhu kuuluvad nii autojuhid, mootorratturid kui ka bussijuhid. Ma nimelt ei tee neil mingit vahet, sest erinevatel päevadel võivad need rollid omavahel põimuda ja põimuvadki. Liiklusõnnetuste arv on murettekitav ja selle olukorra reaalseks parandamiseks on vaja pöörata pilgud järelkasvu suunas. Tippsport algab laste spordikoolist ja see ei ole mingi sõnakõlks. Täiskasvanutelt ootan rohkem hoolivust, tasakaalu ning tähelepanelikkust. Pealtnäha lihtsad asjad.

Kas teie omad ka kihutavad?
Kolmekümnest mootorrattast koosnev kolonn kollektiivselt kiirust ületamas oleks vist päris koomiline vaatepilt!? Tegelikkuses seisneb eduka grupisõidu võti võimalikult sujuvas kulgemises ja kohati detailideni paikapandud reeglite järgimises. Olulised korraldused levivad käemärkide abil loetud sekundite jooksul peast sabani ja vastupidi ning kuuluvad viivitamatult täitmisele. Viimastel aastatel on selliste viibete sagedus järjest vähenenud – grupisõidu kogemused, olukordade ning üksteise tunnetus on peensusteni omandatud. Itaalia Alpides meiega kaheks päevaks liitunud elupõline mootorrattur ja testsõitja Saksamaalt ei suutnud ära imestada, kuidas on üldse võimalik nii suure seltskonnaga mööda serpentiine rännata nii, et sellest samal ajal ka rõõmu tuntakse!

Mul on hästi meeles küll, et igal aastal läheb seltskond teele, jagab veste, korraldab kontserte. Aga milline on selle ettevõtmise mehhanism seestpoolt? Kuidas ja mis ajast tekib heategevus?
Süsteem on tagasihoidlikult väljendudes geniaalne ja mind on sellel teemal kutsutud korduvalt loenguid pidama isegi väljapoole Eestit. Hollandis ei suudetud ära imestada, kuidas on üle riigi tuntud lauljad ja näitlejad nõus koos teiste sama tuntud tegelastega ja veel oma kuludega nädalaks reisile minema! Seevastu brittide hulgas on suuresti tänu Ewan McGregorile ja Charley Boormanile mõte heategevusest mootorratastel sõites vägagi normaalne, isegi mõlemad printsid on tsiklitega Aafrikas matkates raha kogunud. Meie puhul on mehhanism lihtne: sõitjad maksavad kõik oma kulud tsiklite transpordist kuni bensiini ja majutuseni ise, sponsorite raha läheb täies mahus erinevate kultuuriobjektide toetuseks.

Helkurvestide jagamine Kuressaares. Esiplaanil on Tiit Sukk.

Kas osavõtjad ise ka annetavad heategevuseks?
Muidugi, kusjuures lausa kahel erineval moel. Esiteks on enamus sõlminud püsikorralduse Estonia Seltsi Fondi arveldusarvele, annetades igakuiselt kindla summa. See ei ole mingi võidusõit, iga euro on tähtis. Teiseks on nad usaldanud Estonia Seltsi kätte voli enda nimesid ja nägusid Kultuurse Motobandega seoses piiramatus koguses meedias ekspluateerida – selle väärtus on hindamatu.

Miks peab reisima selleks, et annetusi teha?
Küsid tagamõttega, et kas ei oleks lihtsam annetada raha otse abivajajaile, siis jääks hulka bensiini kulutamata?

Nojah.
Küsin vastu: miks ei võiks heategevuslikke õhtusööke pidamata jätta ja selle asemel kogu toit otse puudustkannatavate lasteni toimetada? Milleks korraldada heategevuslikke kunstioksjoneid või kontserte? Lõppkokkuvõttes võidavad absoluutselt kõik: abivajajad saavad aidatud, toetajad täita oma vastutustundlikku rolli ühiskonnas ning ka meedia, kes saab tänuväärset materjali, mida avalikkusele edastada, kas pole nii? Kui kõik eestimaalased sõlmiksid püsikorralduse Estonia Seltsi Fondi arveldusarvele kasvõi ühe euro peale kuus ja edumeelselt mõtlevad ettevõtted teeksid sedasama näiteks 10 euro ulatuses, võiks tõepoolest hakata reiside korraldamise asemel mõtlema üksnes sellele, kuidas kõige otstarbekamalt sel kombel kogunenud raha kulutada meie rahvuskultuuri säilitamiseks ja edendamiseks. Julgen öelda, et tänaseks on sellise mõtteviisini jõudnud DSV Transport, United Motors, Euronics, Cru Hotell ja Restoran, Saku Õlletehas ja Fifaa. Just tänu neile on saanud Peterburi Jaani kirik endale sepisväravad, Väinamere uisk "Moonland" grootpurje, Gustav Ernesaksa mälestustuba haruldasi eksponaate, renoveeritud on eesti kunstnike teosed Underi ja Tuglase kollektsioonis, Võru linna vanim uks ning Rudolf Tobiase sünnikodu aknad Hiiumaal. Mullu kogutud 4000 euro eest kingiti valguspark Viljandi Noortekeskusele.

Kas pole kaunis? Motobande eelmisel suvel Iirimaal.

Millal hakatakse prominentseid reisikaaslasi otsima?
Otsida ei ole kedagi vaja. Pigem on mure, et töökohustuste tõttu ei ole võimalik kõikidel soovijatel alati kaasa lüüa! Juubelituuri eel on paslik tuua välja hulga tuntud nimesid, kes aastate jooksul Kultuurse Motobandega maanteid mõõtnud on, alustades Koit Toomest, kes on suurepärane mootorrattur ning võrratu reisiseltsiline. Edasi saksofonistid Raivo Tafenau ja Timo Vendt, maalikunstnik Jaak Arro, disainerid Margus Triibmann, Ionel Lehari, Andres Uibomäe ja Kaarel Kivikangur, uudisteankur ja riigikogulane Tanel Talve, sümfoonikud Tõnis Traksmann ja Kaspar Eisel, flöödimängija Tauno Valdna, teleoperaator Aare Varik, helirežissöör Romet Pott, külalisesinejatena ooperilaulja Sauli Tiilikainen ja legendaarne Markku Aro Soomest. Lisaks on meie hulgas päris mitu inimest, kelle „pilliks“ ongi mootorratas – pean silmas ringrajasõitjat Hanno Velti ja motopolitseinikku Mirjam Männamaad.

Kui suur seltskond on igal aastal sama?
Enamus. Sõltuvalt suviste kontsertide ja teatrietenduste graafikutest igal aastal koosseis siiski veidi muutub.

Millal lepitakse kokku reisiplaan ja toetuse saaja?
Üldiselt on järgmise aasta reisisiht paigas juba eelmisel suvel, paljudest asjaoludest sõltuvalt täpsustub see hiljemalt novembriks, detsembriks on lennupiletid taskus. Toetuse saaja osas on head ettepanekud vägagi teretulnud, kõlab naljakalt, aga kõiki inimesi puudutavaid kultuuriobjekte ei ole sugugi nii lihtne leida! Lisaks peab see ju korda minema ka sponsoritele ning sõitjatele endile. Mingeid avaldusi sihtasutus vastu ei võta, viimane sõna jääb vajadusel nõukogule.

Külmas Norra udus, 2013.

Väike peatus Alpides. Grossglockner, Austria 2015.

Miks jääb see aasta viimaseks?
Olen püüdnud seda nii enda kui ka oma mõttekaaslaste jaoks korduvalt ja arusaadavalt formuleerida. Kultuurse Motobande eelkäija, Kuningas Arthuri Gala oli kõige pikemalt toiminud järjepidev klassikalise muusika heategevuskontsert Eestis. Kümme kontserti oli märkimisväärne saavutus ja ehkki saan aru, et traditsioone on lihtsam katkestada kui elus hoida, tuli otsus lõpetada lihtsalt, rahuliku südamega, mitte midagi kripeldama jättes. Täpselt samuti on lood motorännakutega, üks suur ring on saanud täis. Kümne aastaga on korda saadetud väga palju head. See meeletult tore sõpruskond hoiab väga ühte, oleme käinud koos isegi Läti Rahvusooperis esietendust vaatamas! Ja samal ajal on motomatkamine palju mõistlikum ning stressivabam hoopis väiksema grupiga kasvõi ööbimiskohti silmas pidades. Oleme abikaasaga kahekesi külastanud mootorrattal 20 riiki ja haruharva on tulnud majutust eelnevalt broneerida. Kui päike hakkab loojuma või jaks saab otsa, ongi õige aeg peatuda. Nii tekib vaba graafik ja kulgemine, mis on ääretult veetlev. Kui kunagi Kultuurne Motobande alustas, polnud nii mõnigi osalejaist saanud kaugemale Tallinna või Eesti piirist. Nüüdseks on tegemist kogenud ning tähelepanelike tegijatega, kelle jaoks on avastamiseks valla kõik maailma teed. Kindlasti toimub tulevikus toredaid reise koos armsaks saanud seltsiliste ja ühiste naljadega, selles ma ei kahtle. Tõenäoliselt pannakse selga needsamad oranžid sponsorlogodega helkurvestid, sest erksast värvist on eriti linnasid läbides palju praktilist kasu.

Oleme kümne aasta jooksul kogunud erinevate kultuuriobjektide toetuseks ligi 40 000 eurot ja jaganud lastele 5000 helkurvesti. See on olnud reaalne tegevus liiklusohutuse parandamiseks ja laste märgatavuse tõstmiseks, lisaks oleme andnud ise eeskuju helkurvestides liigeldes ja jalgrattavõistlustel turvajatena abiks olles.

Sel aastal sõidab 39 inimest pärast jaanipäeva Euroopa kõige kõrgematele asfaldiga kaetud teedele Prantsusmaa Alpides. Toetajate abiga valmib raamat Estonia Seltsi väärikast ajaloost.
Loomulikult ei paista alati päike ja aastate jooksul on ette tulnud piisav annus dramaatikat. Kuid eelkõige on süübinud mällu meeletu kogus muljeid Ahvenamaalt, Kuramaalt, Karjalast ja Ida-Savost, miilitsaeskordi saatel sõit Talvepalee ette Peterburis, üles-alla ronimine mööda Norra kuulsat Trolliredelit, käänulised serpentiinid Itaalias, Austrias ja Šveitsis, eestikeelne laul pubides ja värviliseks võõbatud lambad Iirimaa vihmastel teedel ...

Aastatega kokku kasvanud seltskond kuulsas Gallarus Oratorys Iirimaal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised