Seda, et Talvik kunagi (1993) koguni teleseriaalis „Õnne 13“ kaasa tegi (Mare sõbrannana, kellele Kilgas külge lõi), ei mäleta ilmselt paljud. 2012. aastal pakkusid noored režissöörid Arun Tamm ja Andres Kõpper Merlele Valentina rolli „Nurjatutes tüdrukutes“.
"Tüdrukute“ võtted Porkunis ja muudes projektides kaasalöömine mõjusid väga tervendavalt,“ tunnistab Merle.

2014. aasta aprilli lõpus elas ta üle infarkti, aga tänu tõhusale ravile ja taastusravile saab taas tegutseda.

Käesoleval ajal mängib Merle Kanal 2 humoorikas janhoogsas sarjas "Naabriplika" Esna küla kirikuõpetaja majapidajannat Mihhailovat.

Merle Talvik,Tanja Mihhailova ja Andrus Eelmäe ehk majapidajanna, tema sugulane Tanja ja kirikuõpetaja "Naabriplika" võtetel. Foto Kanal 2.

2006. aastal oli Ain Prosa esimene, kes hakkas oma „Ohtlikus lennus“ kasutama neid näitlejaid, kes on olemas, aga kuidagi unustatud, püsitruppidest koondatud.

Äratundmisrõõmu pakuvad nad nii endistele kolleegidele kui kindlasti ka vaatajaile. „Me oleme veel täiesti olemas ja täitsa kõbusad, suudame tööd teha küll,“ naerab Merle.

Nii jõuame ühe huvitava detailini: nimelt pole Merlel arvutit ja ta ei oskagi sellega ümber käia. Tänapäeval aga ei tule keegi noor selle pealegi, et selliseid inimesi veel on ja et vahel võib ju ka lihtsalt helistada! Kõik tööpakkumised ja tekstid saadetakse e-posti kaudu ja kui sul seda ei ole, siis sind nagu polekski olemas.

Merle Talvik aga ei arva, et ta peaks ostma kalli arvuti ja maksma ühenduse eest pelgalt selles lootuses, et äkki tuleb kellelegi pähe talle e-mail saata. Vastupidi, naine usub, et kindlasti on peale tema veel neid vana kooli näitlejaid, kel puudub küll arvuti, aga kes sellele vaatamata oleks valmis mitmesugustes projektides kaasa lööma. Kui vaid pakutaks ...

Aga kas teatrisse läheksite tagasi, kui tehtaks ettepanek?

„Ei, täiskohaga ma teatris ennast kindlasti enam ei näe, ma lihtsalt ei jaksaks,“ tunnistab siiani väga heas vormis ja väljanägemisega näitlejanna. „Aga filmi läheks küll, jah.“

Samas on omaaegsel ja tänapäevasel filmitegemisel Merle sõnul väga suur vahe. „Kuna on kapitalism, siis aeg ja raha suruvad tempot peale. Omal ajal seda probleemi polnud. Tehti suurt kunsti ja vahel oodati ja löödi aega surnuks kaks nädalat, et ilm ilusaks läheks või et meespeaosaline oma ärajoodud näo jälle ekraanikõlbulikuks saaks. Lisaks toonane röökimine ja karjumine võtteplatsil – seda peeti normaalseks ja niimoodi röökimistehnikas tehtigi tööd.“ Merle selgitab, miks venelastele meeldis töötada Baltikumi näitlejatega: nad olid distsiplineeritud, kohusetundlikud, nad ei staaritsenud ja tegid professionaalselt oma tööd. Eks Merle Talvik nägi neid Vene staare ja nende käitumist ikka päris palju ja päris lähedalt ka.

Esimene suurem filmiosa oli Talvikul Mosfilmi filmis „Päike, jälle päike!“ (1974/1975). Lavaka esimesel kursusel (ja lisaks koorijuhtimise teisel kursusel!) õppinud Merlel tekkis koolis seetõttu üksjagu probleeme (vaat et taheti puudumiste pärast koolist välja visata), aga Mosfilmi tegelased hoidsid neiut Kertši poolsaarel sisuliselt kinni: mis kool ja diplom – kui sa juba Mosfilmis peaosa mängid, pole sul vaja mingit kooli!

Tallinnas ei tulnud selline suhtumine muidugi kõne allagi ja Merle rabeles kangelaslikult filmitöö, Viru varietee, kammerkoori, ansambli lindistuste ja kahe kursuse eksamite-arvestuste vahel. Lisaks tuli jõuda insuldihaige ema juurde haiglasse ja temaga taastusravisse. „Magada sain igal ööl ehk kolm tundi, aga tulin toime!“

Hingelt traagik


Pere ainsa lapsena oli Merlel kuldne lapsepõlv. Samas oli kasvatus range: töö ja korrektsus olid esikohal. Elektriinsenerist isa, kes ka laulis ja pillegi meisterdas, ning töötasu insenerina õmblusvabrikus Võit töötav ema kaasasid tüdruku kõigisse tegemistesse ja nii sai Merle juba varakult selgeks nii naela seinalöömise, saagimise kui söögitegemise.

Miks ikkagi meelsasti joonistanud ja voolinud, muusikakeskkoolis viiulit õppinud ja Tallinna Kammerkooris laulnud neiu hoopis näitlemise valis?

Merle tunnistab, et meeles mõlkus ka kunstiakadeemia ja arhitektuur, isegi TPI, aga et lavakogemust juba natuke oli (neiu oli olnud Kikerpuu ansamblis taustalaulja), siis mingi pisik kiskus ikka lavale ... Kuna aga 1973. aastal, kui Merle keskkooli lõpetas, lavakasse vastuvõttu ei olnud, viis ta paberid koorijuhtimise erialale ja asus dirigeerimist tudeerima.

Järgmisel kevadel lavakooli katsetel käis Merle siiski igaks juhuks ära. Et ei jääks kripeldama. Isale see mõte üldse ei meeldinud, aga kas see luges!
„Muidugi ma pabistasin, kogu kuulus 7. lend istus ja vaatas, pooli neist ma tundsin, Kerge töötas ju ka Viru varietees ... Kui küsisin, mis minust saab, vastati, et võtaks teid küll, aga teil on ju paberid teisel kursusel juba sees. No et tulge sügisel, siis vaatame!“ Sügisel öeldi, et kui ta kõik eksamid ära teeb, saab üle tulla. Merle tegi.

„Ega naisõppejõud minusse hästi suhtunud, eks mul oli ju see „varieteelinnukese“ kuulsus. Aga vana hea Kaarup ehk Karl Ader kangesti uskus minusse ja lasi mul teha tõsiseid asju ka ja siis naised ikka imestasid, et issand, ta suudab mõelda?!“ (Üldsegi vähem šokeeritud ei olnud kunagi hiljem abikaasa Margus Kappel, kui nägi Merlet lükatil ühe õmblustöö jaoks midagi välja arvutamas: minu filmistaarist naine ja oskab lükatiga arvutada?)

Pärast lavakooli siirdus vastdiplomeeritud näitlejanna 1978. aastal Vanemuisesse, uskudes, et sealses kombinaatteatris leiab ta kõige rohkem ja mitmekesisemat tööd. Paraku ei arvanud Ird sama ja andis noorele Talvikule vaid mõnesõnalisi osakesi, usaldamata talle ühtegi suuremat ja tõsisemat tööd.

Aasta pärast pani Merle lahkumisavalduse lauale. Nii polnud mõtet Tartus edasi olla.
„Minu suhtes olid igal pool tohutud eelarvamused. Just nagu ei usutud, et ma olen tõsine inimene – kuna olen töötanud varietees. See oli lausa košmaar, eriti „Karge mere“ ajal. Läksin Kruusemendiga lausa tülli, sest ta ei uskunud, et ma vikatiga niita oskan.“

Ent kuhu edasi? Noorsooteatris, kuhu teda lavakooli ajal kutsuti, enam kohta polnud. Nii võttis ta vastu Baskini kutse Vanalinnastuudiosse, sest Ülle Kaljuste jäi lapseootele. Vanalinnastuudio hingekirjas oli Talvik 20 aastat.

„Seal olin paraku küll rohkem nagu toolijalg, et kui oli vaja kedagi asendada, siis ikka mina. Koomilisi rolle muidugi oli, aga hingele see eriti midagi ei pakkunud. Ma olen ju hingelt traagik ... Tahtsin midagi tõsist ja traagilist teha, aga no ei tulnud neid rolle. Mängisin muudkui kergemeelseid neiukesi, aga hing ihkas muud. Kannatasin vaikselt ja ootasin oma aega. Eks siis kustub ka eneseusk ja siis tuli eraelus kriis ... Nii ma tammusin justkui ühe koha peal, sain ju aru, et mul arengut pole, aga ise ära minna ka ei julgenud.“

Lõpuks läks asi päris inetuks. Merlel tööd ei olnud, aga tööraamatut Vanalinnastuudiost talle kätte ei antud, kuigi koondamine oli toimunud, seega ei saanud ta ka töötu abiraha.

Auku kukkumine

„Töötu saab kursustel käia siis, kui on keegi, kes teda ülal peab. Pealegi oli arvutikursuste järjekord nii pikk, et ma oleks selleks ajaks nälga surnud.“
Seega kõlbas iga tööots. Merle oli lillepoes müüja, hoidis spordiklubis lapsi ja töötas aiamaal, et midagigi lauale panna oleks. Tagatipuks käisid kodus veel vargad.
Stress tõi kaasa lisakilod. „Ma ei käinud kuskil, ei tahtnud kedagi näha ...“ 12 aasta jooksul (1994–2006) ei olnud Merle Talvikul ühtki erialast tööd.
Niimoodi, nähtamatult ja kuidagimoodi, möödusid kuud ja aastad ...

Jalad jälle alla

Kindlasti ei ole Merle Talvik ainuke keskeas naine, kes ühtäkki tööandja poolt kasutuks osutub ja töötuks jääb. Kuidas sellest šokist, enesehaletsusest ja lootusetusest siiski üle saada ja välja tulla?

„Ega tol ajal ju ei olnud mingeid eneseabiõpikuid, aga eks ma siit-sealt jutukatkeist midagi ikka kuulsin. Ja siis ma hakkasin tasapisi mõtlema, et ei saa ju olla nii, et kõik on halvasti. Mul on pea otsas, kaks tervet kätt ja kaks jalga, mis mul häda on? Ma pean hakkama saama!“
Tuli mõistmine, et ta on ise liiga kapseldunud, liiga minevikus kinni. „Hakkasin proovima positiivsemalt mõtelda, lausa sundisin end selleks. On lihtsalt vaja uskuda heasse ja lähebki paremini!“

Päästerõngaks sai näputööoskus (täpsemalt õmblemine), millega Merle oli tegelenud plikaeast peale. Oli õmmelnud riideid nii endale, sõbrannadele kui teatrile ja varieteede truppidele. Ja siis juhtus helistama Helge Uuetoa, endine tele- ja teatrikunstnik, kes, kuuldes, et Merlel tööd ei ole, lubas aidata ning tutvustas Merlet Tähte Luigega, kostüümiäri omanikuga. Tähtele meeldisid Merle tööd ja nüüd ongi Merle Talvik tööl Kunderi tänava kostüümilaenutuses Must Luik.
„Ma olen siin tõesti väga rahul. Tuleb teha igasuguseid kostüüme, välja mõelda maskotte, kõikvõimalikke vigureid, konstrueerida ja nuputada.“

Nii et masenduseaugust aitasid välja kuldsed käed. Aga nende kõrval muidugi ka mõtteviisi muutus.
„Kõigepealt tuleb oma mõtlemine korda saada. Siis hakkavadki asjad paremini laabuma,“ usub Merle. „Tuleb igas päevas leida midagi head ja vähem muretseda asjade pärast, mis võib-olla kunagi tulevikus juhtuvad.“
Merle ei luba rääkida haigustest ja hädadest. „Kui väga raske oli, siis ma lihtsalt palvetasin. Usun jumalat, usun, et kuskil on kõigevägevam, kes alati aitab. Aga eelkõige on vaja ise endasse uskuda, sellest on väga palju abi.“

Ei saa siiski jätta küsimata lisakilode kohta – olete taas suurepärases vormis?
Merle tunnistab, et midagi ekstra ta küll teinud ei ole. „Aga kuna mul läheb vesi ka rasvaks, siis ma loomulikult pean vaatama, mida söön. Varieteeaegadel tegin ikka iga nädal keefiri- või mahlapäevi. Ma pistan endale suhu ainult kõige puhtamat ja paremat kraami, mingid krõpsud ja kiirtoit ei tule kõne allagi! Kõige parem on omakasvatatu, poes valin ka ikka eestimaist. Ma ei hakka suure murega toitu sisse ahmima, ma söön väga vähe, aga see peab hea olema!“

Merle räägib, et tal tuli ülekaal just stressist ja ka üleminekuaastatest. „Mina võtan murega juurde, aga kui kõik on hästi, siis kehakaal langeb. Kilod kadusid iseenesest, kui sain tööd, kui sain pidevast muretsemisest lahti. Hästi trafaretselt kõlab küll, aga mulle väga meeldib metsas ja ka mere ääres käia. Ma saan loodusest tohutult jõudu. Muidugi, vanadusega tulevad ikka ihuhädad. Aiatöödel kogen, et ei jaksa enam nii palju teha kui varem. Vaja kasta ja rohida, aga jaksu lihtsalt ei ole. Siis tunnen end ko-hu-ta-valt vanana,“ lagistab ta.

Merle, kes oskab parandada kõikvõimalikke asju , enda „parandamisel“ iluoperatsioonide abil mõtet ei näe. „Me kõik vananeme paratamatult. Mis selles halba on, et seda varjama või häbenema peaks?“

Kaunis naine ei tea kreemidest oma sõnul „mitte halligi“, puhastab nägu grimmist beebipiimaga ja kogu lugu. „Mulle on täiesti võõras see enesepoputamine, millest naisteajakirjad räägivad. Ma olen täiesti teist tüüpi, mul on mehelik mõtlemine ja ma olen alati kahe jalaga maa peal.“

Üks asi ei anna Merlele siiski asu: „Mu meelest oli väga õige, et Vene ajal said naised 55-aastaselt pensionile. Enamik on sel ajal juba vanaemad, nad saaksid lastelastega tegeleda. Aga nüüd käivad kõik tööl, vanavanemate roll jääb täitmata. Nende elukogemust ja -tarkust on lastele väga vaja. Muidugi, kes tahab, käigu 70- või 80-aastaseltki tööl, aga enamik seda lihtsalt ei jaksa.“
Olgu täpsustuseks öeldud, et Talvik veel vanaema ei ole, kuigi väga ootab juba seda aega.

Aga armastus?

Merle Talvik on olnud kaks korda abielus. Nooruspõlves käis väga põgusalt „korraks mehel ära“. Teine abielu muusik Margus Kappeliga kestis 14 aastat. Margusega on Merlel poeg Karl Olaf, kes elab omaette ja töötab arvutifirmas. „Ses mõttes on piinlik küll, et mina nii arvutikauge olen,“ lööb Merle silmad teatraalselt maha.

Merle elab Mustamäel ja suviti Muraste suvilas, kus kasvatab endise hooga kõikvõimlikke köögivilju, mida talveks sisse teha. „Omakasvatatud tomatid-kurgid- kartul aitasid ellu jääda siis, kui ikka üldse raha ei olnud,“ tunnistab Merle.

Abielu purunemise valust ülesaamine võttis Merlel aega 17 aastat. „Alles nüüd suudan rahulikult magada,“ ütleb ta mõtlikult. „Liiga kauaks jäin põdema, kuigi ega vanale valule uut suhet luua ka ei saa. Nüüdseks olen juba nii kaua üksi olnud, et enam ei kujutagi kellegagi kooselu ette.“
Omal ajal tuli Bribaltikumi kaunitarile kirju üle suure Nõukogudemaa, paljud vanglast, sest vangidele näidati kultuurse harimise eesmärgil tihti filme.

Tõsisemaks kiskus asi Lenfilmi kuulsa režissööri Jossif Heifitsi pojaga, kes lausa helistas Kappelile ja nõudis, et mees Merle vabaks annaks. „Rääkis, et tema armastab ainult mind. Lubas suurt karjääri ja minust suure tähe teha. Ma siis ütlesin, et ei, ma ei tule Eestist kuhugi, ma armastan oma meest.“

Kahetsete?
„Ei kahetse. Sellisel moel, sellise hinnaga karjääri ma ei oleks tahtnud. Aga fakt on see, et paljud läksid seda teed. Sest kui naisnäitleja tahtis kuulsaks saada, siis pidi tal olema oma nii-öelda ihurežissöör.“

Merle, milleta te elu ette ei kujuta?
„Ma ei loobuks iialgi oma kodumaast! Ma ei taha mitte kuhugi mujale. Ma ei ole rahul paljude asjadega meie vabariigis, ma tahaksin, et meie riigi eesotsas oleks helgemaid päid ja aatelisemaid inimesi, aga see ei tähenda, et ma tahaksin ära minna. Mina tõesti armastan oma kodumaad.“
Igas elus on vaja valikuid teha. „Jah,“ tunnistab Merle, „võib-olla ma ei ole alati õigeid valikuid teinud. Võib-olla oleksin pidanud ühe alaga sügavuti minema, olgu siis muusika või kunst või tants või midagi muud, aga mina rahmeldasin mitmel pool ... Aga ma ei kahetse midagi. Mul on olnud suurepärane, kirev ja põnev elu!“
Ilmselt just see ongi olnud ilusa ja andeka Merle õnn ja õnnetus ühtaegu. Vaid vähesed on vaevunud süvenema selle õrna blondi lillekese välise kesta taha, kus avaneb tegelikult üks uskumatult mitmekülgne, kahe jalaga maa peal seisev töökas ja ratsionaalne eesti naine.
Merle teab nüüd, et kõige tähtsam on alati näha asjade positiivset külge, sest vaid nii jaksab ka rasked ajad läbi ja üle elada. Ning ikka ja jälle püsti jääda.

Elukiri