Omal ajal arvustati Sulev Nõmmiku telefilme ja saateid, et need on lamedad. Selle kohta ütles Nõmmik, et mida nõmedam, seda parem.



Omal ajal arvustati Sulev Nõmmiku telefilme ja saateid, et need on lamedad. Selle kohta ütles Nõmmik, et mida nõmedam, seda parem.
Sulev Nõmmik oma 60. sünnipäeval.Eesti Teadeteagentuur/Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiiv

Legendaarse lavastaja, telerezhissööri Sulev Nõmmiku lahkumisest möödub 25 aastat. Tavaliselt öeldakse, et legendid jäävad igavesti elama. Mis see on? Sõnad, sõnad, sõnad...Mälestus või mälestuste mälestus elab neis, kes näitleja särast on ise osa saanud. Aga säragi tuhmub, kui pole kinopilti. Sulev Nõmmiku telekujud jooksevad ekraanil aastaid.

Sulev Nõmmik esineb teleekraanil nii näitlejana kui ka "Mehed ei nuta", "Siin me oleme" lavastajana. Omal ajal arvustati Sulev Nõmmiku telefilme ja saateid, et need on lamedad. Selle kohta ütles Nõmmik, et mida nõmedam, seda parem. Mis on ka tõsi. Sest pärast lahkumist meie hulgast, on Sulev Nõmmik tunnustatud huumoriklassik ja tema filmid kultusfilmid. Kahju, et need ilusad sõnad, mis tema kohta nüüd on öeldud, öeldakse ikka pärast, hiljem...

Kunagi ütles tuntud telelavastaja Virve Aruoja, et tal on tuliselt kahju sellest, et Kalju Karask oma suurepärase hääle ja lauluosade pärast läks karakternäitlejana kaduma. "Jah, aga näe, telefilmis "Mehed ei nuta" tänu Sulevile, Karask ujus ja laulis ära ka Cavaradossi aaria. Sulev Nõmmikul oli kombeks näitlejalt "mitu nahka võtta". Sulev ju teadis, et Kalju on kõigeks võimeline.”

Kui Estonia teater külalisetendustega Bulgaariasse sõitis, pettis Karask rongis piirivalvureid-haukus nagu koer ja piirivalve ei saanudki aru, küsisid, et kellel koer kaasas on? Karaskist räägiti legende, et endine poksija ja meisterujuja hakkas ameerika lauljannale, Theresa Stratasele, kellega Estonias"Bohemi" laulis, mööda merd Met'i poole järgi ujuma. Sulev Nõmmik sai sellest jutust idee ja kasutas filmis "Mehed ei nuta" ära. Karask mängib lauljat, kes ujub algul laevale ja pärast ühest rannast teise. " Kuidas-ja-mida veel, küsis Kalju seda kuuldes: "Ma armastan küll ujuda, aga seda nalja, et Stratasele järele ujusin, kuulen küll esimest korda, ah, ah,-haaa! Aga noh, eks Nõmmikul oli ju peas igasuguseid veidraid mõtteid." Ja suur julgustükk tavaliselt sallidesse mähitud tenor merevoogudesse visata ja ujuma sundida? Aga tenori salli polevat Karask küll kunagi kandnud.

Loe veel

"Eks see kõik oli jälle Nõmmiku fantaasia. "Mehed ei nuta" polnud tal veel plaaniski, kui ühel ringreisil ujumistrikke näitasin. Nõmmik oli kaldal ja naeris. Talle need trikid meeldisid! Ja hiljem kasutas ära. Ega ma ei ujunud liblikat, koera ega konna, vaid tõmbasin end kahe käega sügavale vee alla ja siis jälle vee peale. Georg Ots oli päris võistlusujuja, mina trikitasin niisama. Filmi võtete ajal olid vetelpääste mehed igaks juhuks kaasas, pidid ees ujuma juhuks, kui minuga midagi juhtub... Aga ei juhtunud! Filmis oli küll nii, et kui tenor randa ujub, tuleb ta kinni võtta. Aga tuli välja nii, et mina ujusin kiiremini ja jõudsin enne neid Pärnu randa. Helmut Vaag mängis rannavalvet. Tal oli vägev nina, jooksis ja jooksis, et mind kinni võtta ja kui järsku maha lendas, jäi ninast liiva sisse suur vagu."

Ideid nagu küllusesarvest.

Nõmmiku naljades polnud grammigi valet, leidis Kalju Karask: „Need on võetud elust endast. Ta kummalisse kokteili mahtus kõik. Aga millest on vähem räägitud on see, et Nõmmik tegi palju koostööd operaatoritega. Üks nendest oli teleoperaator Kalju Jõekalda, kellega nad pidevalt koos arutasid. Tavaliselt käib telefilmi alguses suur tseremoonia, kuhu kaamera panna jne. Nõmmikul pikka juttu ei olnud, sest kõik oli Jõekaldaga ammu selgeks räägitud. Ka näiteks "Mehed ei nuta" stsenaarium oli meil ammu koos läbi võetud ja kõik paigas. Sõitsime võtteplatsile, Lauter, Pärn, Normet ja kõik, kes seal kaastegevad olid. Ja äkki ütleb Nõmmik hoopis midagi muud, mida stsenaariumis üldse polnud. Ta ei rääkinud, miks ta seda teeb, aga ma taipasin, et tol ajal väga tähtis Glavlit (tsensuur nõukogude ajal) oli ju oma templi meie loetud stsenaariumile peale löönud ja Nõmmik pidi improviseerima."

Ja ega Nõmmik ei rääkinud ka muud, kui et mida loomulikum, seda parem. "Näiteks Endel Pärn pidi filmis sööma. Nõmmik küsis, mida Pärn kõige parema meelega sööb, mis talle maitseb? Pärnale maitsesid kotletid ja Nõmmik lasi kohe kotlette tuua. Pärnal oli suu kogu aeg kotlette täis. Nõmmikul oli peas igasuguseid veidraid mõtteid."

Emakeel oli huumor

"Mehed ei nuta" ja "Siin me oleme" on saanud kultusfilmideks. Aga rahva mälust pole kusagile kadunud ka Värdi või Uduvere Ärni või siis Ervin Abeliga mängitud sketshid. Sulev Nõmmik on rahvale tuntud kui naljamees.

Karikaturisti Hugo Hiibuse sõnul pruukis niisugustel meestel nagu Baskin, Järvet, Abel või Nõmmik, ainult lavale tulla, kui publik juba naeris. Sest eeltöö oli juba tehtud. Naljameestel pole midagi selle vastu, kui vaataja lahkub kontserdilt või etenduselt hea tujuga.

Sulev Nõmmmik oli näitleja, rezhisöör ja lavastaja ja tuntud kukulane. Sulev elas niisugust elu. Nägi vaeva, mõtles, kirjutas, seda Nõmmikut nägime vähem. Enamus nägi Nõmmikut, kes Kuku voi siis telekohvikus kahe-kolme tikuga laual mängides, teisi naerutas, vahel konjaki klaasi kõrval ka suitsukarbile oma märkmeid tegi. Vähem teati ka lavastaja Nõmmikut, kes proovis surmtõsise näoga ikka küsis-miks, miks, miks. Muusikaliste numbrite ajal jalg ukse vahel, käsi uksest väljas suitsu pahvis...

Nõmmikuid oli mitu: see, mis välja paistis üks asi ja seesmine teine. Aga see seesmine väärtus ongi. See tegi proovid huvitavaks, teatri-ja filmimaailma põnevaks. Räägiti, et Nõmmik on oma ande selle tolategemisega peenrahaks vahetanud. Aga selle „tolategemisega” kuulsaks saigi. Naljamehed on sageli oma talendi ohvrid. Sellega nagu katavad oma seesmist.

Sulev Nõmmik oli teatri üks muretsevamaid lavastajaid , kes näitlejate töösaamise õnne eest hoolt kandis. Katsetas noori ja rakendas teatrinäitlejaid ka oma telelavastustes. Kas te tunnete inimesi, küsiti Nõmmiku käest? "Loomulikult ei tunne ma neid. Kuid minu elukutse, näitejuht, on tunda inimesi, "

Helgi Sallo arvates oli Sulev Nõmmik lavastaja, kellega oli kerge ja raske: "Ta andis sulle suuna kätte ja saatis su teeotsani, andis ruumi ja lasi ise edasi teha. Ta ei siblinud niisama nina all, et tee nii ja nii...
1971 aastal, kui Nõmmik "Mees La Manchast" lavastas, olid nad Georg Otsaga nii erinevad?
„Sulev seda ei peljanud. Ots võinuks ju Nõmmikut mitte kuulata ja teha oma rolli ise valmis. Aga ta kuulas! Ma nägin, kuidas Nõmmik laskus piltlikult põlvedele, rääkis suurmeistriga nagu lapsega. Ja kuidas Ots lavastajat tähelepanelikult kuulas."

Ka Estonia endine koloratuursopran Anu Kaal on kogenud Sulev Nõmmiku lavastaja kätt: "Sulevil oli ideid ja alati oma nägemus, aga ta ei surunud ennast peale. Nõmmik oli napsi ja naljamees ja seejuures ka väga haavatav inimene, kui kriitika tema suhtes ei olnud abistav, vaid materdas, nagu see tihti kipub olema. Sulev Nõmmik tegi kõike südamega ja püüdis ikka kõige paremat ja kuulas ära ka kriitika tema suhtes. Aga oli ka enesekriitiline.”

Sulev Nõmmik oli haiget saanud inimene, aga tal oli oskust, tahet, jõudu end jälle ja jälle üles „kerida”. Imselt saigi määravaks enesekriitika, milleta teist Sulev Nõmmikut poleks eesti kultuuris olnud. Ja s e e Sulev Nõmmik oleks jäänud olemata.

Võib olla tegid Sulev Nõmmiku näitlejaisiksused: Georg Ots, Kalju Karask, Helgi Sallo? Ka võib olla. Aga Sulev Nõmmikut huvitas ju kogu aeg see, mis näitlejas sünnib. Helgi Sallo ütluste järgi ei andnud Sulev enne järgi, kui Helgi Pipis lüürilise poole kätte sai. „Mäletan, kui tegime Nõmmikuga „Mees La Manchast” ja „Pipi Pikksukka”-ei kujuta, et keegi oleks sel hetkel neid veel põnevamalt lavastanud kui Sulev Nõmmik.

Peatükk, millel ei saa peatumata

Kuna tollal poisse nappis, tirinud balletipedagood ja tantsija Kalju Saareke Sulev Nõmmiku poolvägisi balletikooli: „Sulevil puudusid ju tantsija eeldused-lühikesed jalad, käed...Aasta oli siis 1948, Estonias mängiti „Kalevipoega”. Esimene vaatus: lava on balletiartiste täis tuubitud, üks tuntum kui teine, aga publik vaatab ainult ühte-Nõmmikut-kandlemängijat, kes istub kivi peal...Järelikult oli tegemist isiksusega.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised