Pereterapeut Katrin Saali Saul: lapsed jäävad tihti vanemate sõjatandri keskpunkti

 (6)

Kirjanduskonkursi BestSeller aimekirjanduse kategooria võitja Katrin Saali Sauli teose "Eluterve kärgpere käsiraamat" esitlus
Katrin Saali Sauli teose "Eluterve kärgpere käsiraamat" esitlusFoto: Fred-Erik Kerner

„Eluterve kärgpere käsiraamatu“ kirjutanud Katrin Saali Saul soovis muuta kaht vananenud mõtteviisi. Esiteks: kui vanemate suhe puruneb, siis puruneb ka lapse perekond. Teiseks: oma eksi ja tema uue partneriga koostöö tegemine on väga raske.

Millised on peamised vead, mida paarid lahutades teevad? Kas need tulenevad teadmatusest, kuidas käituda, või pigem raske perioodiga kaasnevast emotsionaalsest tasakaalutusest?
Enne lahkumineku suurimate vigade analüüsi tasub teadvustada kooselu suurimaid vigasid. Ma võtaks selle üldiselt kokku järgmise mõttega – suhtes kõige suurem andmine on endast teada andmine. Kooselus teevad partnerid sageli selle vea, et nad kas liialdavad millegagi või teevad midagi liiga vähe. Enese väljendamine peab olema tasakaalus – me ei tohi oma partnerit kasutada kui prügikasti, kuhu me viskame välja kõik oma emotsioonid, kibeduse, viha, pahameele, lõputud rahulolematud nõudmised. Aga samas me peame endast siiski piisavalt palju teada andma. Põhiviga tulebki sellest, et inimesed võõranduvad kooselus üksteisest ning nad ei anna piisavalt varakult teada, et suhtes on midagi väga puudu – hoolimist, mõistmist, seksi, vabadust, rääkimist, tuge. Sageli antakse endast või oma rahuldamata vajadustest teada alles siis, kui emotsionaalne side partneriga on juba katkenud ja suhte päästmiseks pole enam midagi teha.
Lahkumineku üks suurimaid vigasid tulebki sellestsamast emotsionaalsest sidemest. See partner, kellel on side veel alles, on sageli nii vihane, et teise armastus otsa on saanud, et ta hakkab karistama või on nii kurb või stressis, et ta kaotab igasuguse pinna jalge alt ega suuda enam enese või lapse jaoks arukaid otsuseid teha. See, kellel side katkenud on, muutub sageli hoolimatuks ja julmaks. Lapsed jäävad tihti vanemate sõjatandri keskpunkti, kelle ees või – veel hullem – peal elatakse välja oma suhte lagunemisprotsessi vaevad.

Loe veel

Seotud lood:

Kas see raamat tekkis peaasjalikult praktilistest ja õnnestunud kogemustest või on see pigem teooriapõhine käsiraamat?
Meil on palju raamatuid suhetest, õnnelik olemisest, laste kasvatamisest, aga kärgperet puudutav temaatika oli siiamaani täiesti puutumata.
Mul on õnneks või õnnetuseks olemas isiklik kärgpere kogemus, olen olnud iga osapoole nahas – nii üksijääja, ise uude suhtesse siirduja, oma praegusele mehele uus partner, tema lastele see nn lisavanem, minu lapsed on kogenud kärgpere elu. Meie kärgperes ongi minu, sinu ja meie lapsed, kahe peale kokku on meil mehega kolm ekspartnerit ja viis last. See raamat koondab endas mu kahekümneaastase praksise ja mu isikliku elu kogemused – siit jaguks ainest mitmeks raamatuks.
Raamatus on teooriat ja praktilisi näpunäiteid vast enam-vähem pooleks. Ilma teooriata päris ei saa. Mulle tundub, et on oluline teoreetilisel tasandil teadvustada, et mehe ja naise vahel on kaks liitu – partnerite ja vanemate liit – ja isegi kui partnerite liit juhtub hävima, siis vanemlik liit peaks igal juhul säilima. Või et võimuvõitluses pusklevad vanemad peaksid endale teadvustama teoreetilisel tasandil, kuidas nendevaheline vaen mõjutab lapse psüühikat ja seeläbi ta hakkamasaamist koolis ja tulevases elus. Või mida tähendab teoreetiliselt lapse enesehinnangu jaoks lause „Sinu ema või isa ei armasta meid enam, ta jättis meid maha“.“
Aga kuna inimesed õpivad tavaliselt praktilistest juhtnööridest rohkem, on raamatus mõnikümmend reaalsest elust võetud juhtumit, mis küll kahjuks ikkagi ei kata kõiki variante, mis lahkuminemise ja kärgpere loomise protsessis juhtuda võivad, aga enamlevinud „ämbrid“ on siiski ära kirjeldatud.

Milline on olnud tagasiside sinu raamatule? Saad sa kirju, telefonikõnesid? On sul infot, et paljusid sa aidata oled suutnud?
Tagasiside on väga tunnustav. Olen saanud sadu kirju, väga palju on tulnud kirju meestelt, kes on suhtest lahkunud ja kellel pole koostöösuhet eksnaisega. On mehi, kes möönavad, et nad pole olnud naisele heaks partneriks, kuid nad tahavad olla head isad. Nad tahaksid rohkem oma laste elus osaleda, aga partnerite suhte lagunemise tõttu on need mehed ka isadena maha kriipsutatud.
Kirju on tulnud palju ka naistelt, kes tahaksid oma ekspartneriga paremat koostöösuhet, aga ei oska seda luua, sest mees või tema uus partner ei taha midagi kuulda eelmisest suhtest. Kirjutavad ka vanavanemad, kes on lahutuse tõttu oma lastelaste elust kõrvale jäänud.

Kes ja millal peaks sinu raamatut lugema?
Me teame ju, et pooled kooseludest lagunevad ja neist omakorda vähemalt pooled lähevad uuele ringile. Kui me läheme suhtesse, usume ju kõik, et meie suhe kuulub sellesse poolde, kes jääb kokku. Ent ometigi 50 protsendil see ei õnnestu. Ja mulle näib, et sellise kõrge riskiastmega investeeringusse nagu seda on paarisuhe ja lapsesaamine võiks minna teadmistega ka plaan B tarvis – mida siis ette võtta, kui osutun siiski selle teise 50% hulka. Selle loogika alusel võiks kärgpere raamat kuuluda noorpaari riskide läbimõtlemise plaani küll – kas me suudame garanteerida oma lapsele eluterve arengukeskkonna ka siis, kui me partneritena välja ei vea.
Elu näitab, et inimesed ei mõtle last saades, et plaan B võiks realiseeruda, seega võiks anda soovituse, et enne kui te hakkate kärgplaane pidama, võtke mõneks ajaks aeg maha, lugege see raamat läbi ja kui saate aru, et teil ei õnnestu omavahel elutervete lahendusteni jõuda, pange kohe aeg terapeudi juurde kinni. Eesti Pereteraapia Ühingus on tänasel päeval üle 170 spetsialisti, lisaks neile palju teisi häid psühholooge ja nõustajaid.

Mis oli sinu peamine eesmärk seda raamatut kirjutama asudes?
Ma tahtsin kärgpere raamatut kirjutades anda oma panust, et muuta kaht vananenud mõtteviisi:
1. Kui vanemate suhe puruneb, siis puruneb ka lapse perekond.
2. Oma eksiga (ja tema uue partneriga) koostöö tegemine on väga raske.
Lapse seisukohalt vaadates ei peaks ta tajuma, et ta perekond on purunenud, et tal on nüüd katkine pere. Kuigi lõpeb vanemate partnerlussuhe, ei lõpe ju nende vanemlik suhe. See oli, on ja jääb igaveseks ajaks püsima. Kui lapsel jääb pärast vanemate lahutust alles suhe mõlema vanemaga, kui ta saab vastavalt oma soovidele ja vajadustele mõlema vanemaga koos olla, kui vanemate suhe on pärast lahkuminekut üksteist austav ja hooliv, võiks see lapse jaoks tähendada, et tema perekond on ümber struktureerunud, aga mitte lagunenud. Ka eraldi elavad vanemad, kui nad mõlemad hoolivad oma lapse vajadustest, kaasavad ta oma uude ellu. Ja kui vanematele tekkinud uued partnerid selle lapse avatud hingega vastu võtavad, moodustavad nad selle lapse jaoks ju ikkagi pere. Vanemail võiks olla niipalju tarkust, head tahet ja avarat südant, et lahkumineku tagajärjel sellest lapsest hoolijate arv mitte ei väheneks ja lapse pere ei kahaneks, vaid vastupidi suureneks.

Kuidas sulle endale näib, kas sinu raamat on suunanud inimesi abi ja nõu otsima?
Raamatust tõuke saanud ekspartnerite arv, kes tahavad oma lapse stabiilse vaimse tervise nimel tööd teha nüüd, aastaid pärast emotsionaalset lahkuminekut, on viimase aasta jooksul minu praksises umbes kümnekordistunud. Vastuvõtule tulevad ka need noored vanemad, kes parasjagu on lahkuminemisprotsessis ning uurivad, kuidas minna lahku nii, et laps sellest võimalikult tervelt „läbi tuua“.
Näiteks võib tuua loo ühest paarist Evast ja Adamist, kus naine otsustas edasi liikuda uude suhtesse. Neil on kuueaastane poeg, kellesse mõlemad on väga kiindunud. Nende senine elu oli möödunud suuremate tülideta, lihtsalt elu ja rõõm olid sellest suhtest välja voolanud, kuigi kõike tehti justkui „kogu pere koos“. Mees oli küll väga löödud, kuid siiski huvitatud koostööst, otsides parimat lahendust nii poja kui iseenese jaoks. Nõustamisele tulid ema ja isa mõlemad. Parimaks lahenduseks peeti varianti, kus ema ja isa esialgu veel koos ühe katuse all elades hakkavad kumbki veetma aega pojaga eraldi, et lapsel tekiks uus harjumus, et ta on vaid ühe vanemaga ja teine vanem teeb sel ajal omi asju. Pärast mõnekuulist harjutamist liikus see pere uude faasi, kus ema kolis välja, kuid mitte veel oma uue mehe juurde, vaid esialgu tagasi oma vanematekoju, kus oli ka tuba lapsele. Kuigi vanemad kaalusid ja esimese kuu ka katsetasid seda varianti, et poeg ööbib alati oma isakodus ja kohtub emaga igapäevaselt, tunnetasid nad ära, et laps tahab veeta rohkem aega emaga, kui selline elukorraldus võimaldab – äsja lahku läinud partnerid ei soovinud aga enam ühe katuse all ööbida.
Kuna vanemad tegid lapse nimel tihedat koostööd, sättisid nad uue elukorralduse selliseks, kus poiss oli neli päeva isaga ja siis neli päeva emaga. Vanematele selline rütm sobis ja nende sõnul sobis see ka pojale. Poja lasteaed jäi samaks, see vanem, kelle aeg parasjagu oli, pühendus lapsele, ja teine elas samal ajal vaba inimese elu. Vanemad selgitasid pojale, et nüüd elavad nad eraldi. Nende suureks üllatuseks võttis laps asja suhteliselt rahulikult ja nentis lasteaias rõõmsalt, et temal on nüüd kaks kodu. Siit ongi oluline mõtestada elukorralduse fookus selliseks – see on lapse aeg vanemaga, mitte ainult vanema aeg lapsega.
Ning alles siis toodi pilti Eva uus partner Ivo. Kuna Adam oli väga huvitatud, kes on see mees, kes tulevikus nende lapsega palju aega koos veedab, kohtusid kolm täiskasvanut omavahel. See polnud Adamile kerge kohtumine, kuna hing ju ikka veel valutas ja eks egogi sai pihta, aga armastus oma lapse suhtes oli Adamil suurem kui omaenda egost sündinud vaev. Ivo osutus mõistlikuks meheks, kes oli väga lapsesõbralik. Adam ei kandnud oma suhte purunemisest tekkinud valu oma suhtumisesse sellesse mehesse üle. Ta sai aru, et Eva uus suhe oli nende suhte juba ammu vaikselt alanud lagunemise tagajärg, mitte selle lagunemise põhjustaja.
Adam ja Eva ütlesid pojale koos, et ema elus on nüüd uus mees, mis tähendab, et ka poja elus on nüüd üks inimene juures. Ja siis tegi Adam midagi sellist, mida saab teha vaid suure hingega mees – ta andis oma pojale õnnistuse, et ta poeg võiks ema uue partneri omaks võtta. Ühtlasi andis Adam ka uuele mehele justkui „loa“ hakata osalema oma poja elus.
Kuigi poeg küsis, kas tal on nüüd kaks issit, lepiti kokku, et isa ja ema on tal siiski üks, aga et Ivost saab ehk ajapikku tema sõber.
Selle pere lahutuse lugu sai alguse umbes üheksa kuud tagasi. Täna on Adam ikka veel üksi, aga sel ajal kui poeg ema ja Ivo juures on, käib ta juba kohtamas ja on enesega rahu teinud. Eva ja Ivo on rahul. Aga kõige tähtsam – nende poeg on hoitud ja armastatud mõlemal pool. Kuna vanemad teevad head koostööd, siis saab ta mõlema vanemaga piisavalt aega koos veeta. Adam ütleb, et nad pole Ivoga sõbrad ja õlut koos ei joo, aga nende suhe on sõbralik ja rahumeelne – nad on justkui üks tiim lapse nimel.
See laps ei räägi kindlasti, et ta pere on purunenud. Olen näinud selle lapse joonistatud perepilti – tema on seal keskel, ema ja Ivo ühel pool ja isa surfilauaga, mis on isa-poja ühine hobi, teisel pool teda.
Kas kõlab kui muinasjutt? Lugu on päris. Tavalise eesti pere eriline kärglugu. Eriline tänu kõigi kolme täiskasvanu suurele südamele ja koostööle.
Või teine näide.
Helen on Jaagupi uus naine. Jaagupil on suhtest Mariaga kaks tütart, seitsmeaastased kaksikud. Maria ja Jaagup on lahus juba kaks aastat, Heleni ja Jaagupi suhe on kestnud pool aastat. Kogu selle aja on tüdrukud elanud põhiliselt ema juures, isa juures käivad nad kahel päeval nädalas, aga see tekitab ikka veel vanemate vahel tülisid. Ühel tüdrukul on toiduallergia ja sellega seotud sagedased peavalud. Helenil on ka endal eelmisest suhtest viieaastane tütar. Ta armastab Jaagupit ja tahab, et Jaagupi ja Maria lapsed end nende juures hästi tunneksid. Paraku Helen ei tunne Mariat ja Jaagupi jaoks tundub imelik, kui need kaks naist omavahel suhtleks. Paar korda on naised laste tulemise ajal kohtunud, aga kuna Jaagup on neil kohtumistel alati ise pinges olnud, siis on need kohtumised olnud emotsionaalselt laetud.
Vastuvõtule pöördus Helen, et kas tal oleks võimalik turvalises teraapiakeskkonnas saada Mariaga tuttavaks ja arutada, kuidas teha Mariaga koostööd, et Maria hakkaks teda usaldama. Nii oleks ju tüdrukutel ja kõigil osapooltel parim.
Teisele kohtumisele kutsuski Helen Maria kaasa. Naised rääkisid omavahel mitu tundi. Marial oli oma eksmehele palju etteheiteid nii mehena kui isana, aga Helen suutis jääda rahulikuks, saades aru, et tema ja Jaagupi suhtedünaamika on hoopis teistsugune. Kuigi Maria hinges oli suhte purunemisest veel palju kibedust, sai ta aru, et Helen tahab olla ta liitlane, mitte vaenlane. Heleni südames oli vajalik suurus, mis võimaldas tal mõista Maria valu.
Kuigi kohtusid uus naine ja eelmine naine, muutis see kohtumine omapärasel moel ka Maria ja Jaagupi omavahelist suhet. Sinna tuli esmakordselt rahulik koostöö.
Kõlab jälle nagu oleks pliiatsist imetud? Seegi on päris teraapialugu.
Muidugi ei lähe kõik tööd nii hästi, aga need kordaläinud juhtumid, kus mul on olnud võimalus näha kõrvalt heatahtlikke ekspartnereid ja nende uusi partnereid, on andnud teadmise, et „Eluterve kärgpere käsiraamat“ on mõnede inimeste elus pannud koostöö seemne idanema. Raamatus kirjeldatud koostööjuhtumid on neid inimesi inspireerinud olema nii enda kui oma laste nimel suuremad oma valust. Kõik me igatseme meelerahu, kahjuks paljudele lahkuläinud vanematele ja läbi lahutusdraamade ka nende lastele on meelerahu veel kättesaamatu. Ometi tõestavad need inimesed, et meelerahu on võimalik. Meelerahu allikas asub koostöös.

Kui kaua sa oled tegelnud paari- ja pereteraapia nõustamisega?
Läksin psühholoogiat õppima 1994, nõustamisega alustasin 1996, paari- ja pereteraapiat praktiseerin aastast 2000. Seega juba 20 aastat on mul olnud võimalus teha seda tööd, mis mind väga intrigeerib. Tegelikult see polegi nagu töö, vaid pigem võimalus tegeleda igapäevaselt endale väga südamelähedase teemaga. Mu töö on parim eneseteostuse viis, mida oskan endale ette kujutada.

Kas ja kus Eestis on võimalik sellele erialale spetsialiseeruda?
Pereterapeute koolitab Eesti Pereteraapia Ühing, enamikel pereterapeutideks õppijatel on juba selja taga ülikooliõpingud või töö valdkonnas, kus abistatakse inimesi.

Raamatu kohta:

http://pilgrimbooks.ee/product/18684/

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised