Ratsasportlased Hitleri punkris: üks üritas tappa, teine päästis kogemata
Näidisvandenõulased
Pärast atentaati ütles jalaväe kindralleitnant (aukraadide nimetused on selles loos inglisekeelse maailma süsteemis, nagu see ka Eesti kaitseväes on) Wilhelm Burgdorf ratsaväe kolonelleitnant Philipp von Boeselagerile: „Pärast sõda puhastame armee katoliiklikest ohvitseridest, nagu puhastasime juutidest.“
Burgdorf oli see mees, kes Hitleri käsul saadeti vandenõuga seotud feldmarssal Rommeli juurde, et sundida teda enesetappu sooritama. Ta oli ka Hitleri viimane adjutant ja laskis end pärast Hitleri surma tunnistamist maha.
Philipp von Boeselager oli Rüütliristi kavaler, katoliiklane nagu von Stauffenbergki, ja osaline vandenõus, kuid jäi paljastamata ning suri alles 2008. a.
Boeselageri vanem vend, ratsaväe kolonel Georg von Boeselager oli üks sõjakamaid ohvitsere Saksa armees. Ta jõudis välja teenida kõik võimalikud autasud, oli üks 159st, kes sai Rüütliristi tammelehtede ja mõõkadega, ja kes oskas minna surma 29aastasena idarindel, enne kui oleks välja tulnud tema osalus vandenõus. Ta polevat olnud nõus tapma Hitlerit püstolilasuga, sest relvitut meest tulistada ei olnud tema vääriline. Selle asemel pakkus ta välja idee korraldada ratsasalga rünnak Hitleri peakorterile, mis teiste vandenõulaste arvates oleks tähendanud liiga paljude saksa sõdurite surma. Samas oli tema see, kes pakkus ta välja idee luua partisanivõitluse aladel meestevabad piirkonnad, kus meestel ja poistel on keelatud viibida ja keelu rikkujad lastakse kohapeal maha. Sellised olid need näidisvandenõulased.
Püha Saksamaa eest
Kui kindral Burgdorf oleks tahtnud järjekindel olla, oleks ta pidanud puhastama armee ka Rüütliristi kavaleridest, vanast aristokraatiast, ratsaväeohvitseridest. Kõiki neid oli vandenõulaste või sellest teadjate hulgas ebaproportsioonalselt palju. Rohkem või vähem avalikult olid nad mehed, kellele kohuse- ja autunne oli traditsiooniliselt kõrgem enda või teiste inimeste eludest, kes põlgasid natsionaalsotsialistlikku pööbliliikumist. Paljud neist olid enne sõda sõjaväest lahkunud, kuid sõja puhkedes tagasi kutsutud või end teenima pakkunud, sest sõda nad austasid. Neid taluti, sest nad olid valmis võitlema Saksamaa eest, ükskõik milline see oli, ükskõik kelle vastu, ja sõdida nad oskasid.
Stauffenbergi vandenõu polnud aga ainult üksikute aumeeste üritus midagi päästa. Hitleri kõrvaldamist olid arutanud sajad, kui mitte tuhanded sõjaväelased ja ametnikud, alates massimõrvaritest, nagu kriminaalpolitsei ülem Nebe, katoliku preestriteni, kindralfeldmarssalitest nagu von Kluge ja von Witzleben (mõlemad olnud Läänerinde juhatajad) kuni endise suursaadikuni Moskvas von Schulenburgi ja luureülem admiral Canariseni.
Huvitava ajalooga nimed hukatute hulgas on Liivimaa juurtega Nikolaus von Üxküll-Gyllenband (Stauffenbergi onu, kes kaasaski õepoja vandenõusse). Esindatud on sellised oma kaugete esivanematega kuulsad suguvõsad nagu von Plettenberg (16. saj Liivi Ordu ordumeister), von Bismarck (Saksa keisririigi looja Otto von Bismarck), von Moltke (Helmuth von Moltke oli Saksa kindralstaabi ülem Esimese maailmasõja ajal).
Üldse kahtlustati vandenõus osalemises või vähemalt sellest teadmises ca 5000 inimest, hukati 200, nende hulgas 2 feldmarssalit, 19 kindralit, 26 koloneli. Selgitati välja, et eelnevalt oli neil ette valmistatud ja ebaõnnestunud 42 atentaadikatset Hitlerile. Sellise arvu saamiseks võidi katseks lugeda ka ainult mõtlemist ja rääkimist, tegelikult jõuti millegi organiseerimiseni ehk vaid 15 korda, nagu väidab film „Valküür“.
Kindlameelne Stauffenberg
Ratsanike roll oli selles loos omapärane. Kõige otsusekindlam mees kogu vandenõus Claus von Stauffenberg (1907-1944) oli ka ise hea ratsanik. Väeteenistust alustas Bambergi ratsarügemendis, oli teeninud Hannoveri Ratsaväekoolis ülema adjutandina ning mitmed Saksa tippratsanikud olid ta head sõbrad.
Ühes elulookirjelduses on teda peetud isegi võimeliseks kandideerima Saksamaa olümpiakoondisesse. Ta valis aga varakult sõjaväelise karjääri, osales Hitleri vallutustes Sudeetide liitmisel (mida pooldas), Tšhehhoslovakkia okupeerimisel (mida ei pooldanud), Poola vallutamisel (pooldas!). Prantsusmaal sõdides teenis ta oma esimese Raudristi, seejärel oli ülemjuhatuse teenistuses, kus olevat seisnud pehmema okupatsioonirežiimi eest, et leida rohkem toetust kohalikus elanikkonnas ja tugevdada nn Idaleegione vabatahtlikega. Tema ohvitserikarjäär viis ta vahepeal Aafrikasse Rommeli armeesse, kus ta 1943. a aprillis kaotas ühe silma, parema käe ja vasaku käe kaks sõrme.
Eriti vastumeelne oli talle juutide hävitamine ja ta ei astunud kunagi parteisse ning jäi avalikult katoliiklaseks. Tema abikaasa, kes elas 92 aastaseks, kirjutas oma mälestustes, et Claus armastas olla „saatana advokaat“, alati enamusele vastu vaielda ning seetõttu pidasid konservatiivid teda fašistiks ja fašistid kahtlaseks konservatiiviks. Kellele mida öelda, oli sel ajal raske valik. Üks Stauffenbergi viiest lapsest, Bundeswehri kindralmajor Berthold von Stauffenberg on meenutanud, kuidas ta umbes isa surma ajal 10aastase poisina unistas, et saab kunagi marssida Hitleri ees ja kanda haakristilippu.
Olümpiavõitja saatuslik liigutus
Aga nüüd ratsanike juurde. 20. juulil 1944. a olid Hitleriga ümber suure laua koos ka kaks sõjaeelse aja maailma paremikku kuuulunud ratsasportlast.
Hermann Fegelein (1906-1945) oli Himmleri soosik, kindralleitnant ja SSi esindaja Hitleri peakorteris. Enne sõda ja sõja ajal oli ta teinud karjääri SSis, olnud selle ratsaväeosade üldjuht, võtnud juhtivalt osa 1936. a olümpiamängude ettevalmistustest ja ise võitnud 1937. a Hamburgi hüppederbi. Ajaloos teatakse teda aga rohkem kui Hitleri kälimeest - oli abielus Eva Brauni õega. Lõpetas ta nii, et lasti Hitleri käsul kaks päeva enne ta enda surma maha kui desertöör, sest tabati ametipostilt lahkununa erariides ja nii purjus, et ei püsinud kohtuski hästi püsti.
Otsustav roll Hitleri pääsemises oli aga teise tippratsaniku, 1936. a takistussõidu võistkondliku kulla võitnud Heinz Brandti ühel väikesel liigutusel sel päeval. Ta teenis kolonelina kindralstaabis ja oli Hitleri punkris kui kindralstaabi ajutise ülema kindralleitnant Heusingeri (1897-1982) abi. Muide, ka Heusingeri kahtlustati vandenõust teadmises, kuid tal õnnestus vanglast vabaneda ja pärast sõda sai temast Saksamaa Bundeswehri esimene peainspektor ning NATO sõjalise nõukogu liige.
Heinz Brandti puhul jääb aga see, kas ja mida ta teadis, üldse selgusetuks. Tema saatuslik tegu oli see, et ta tõstis Stauffenbergi poolt toodud ja Hitleri lähedusse laua alla jäetud pommiga portfelli jalust ära massiivse lauajala taha, ja see päästiski Hitleri. Brandt ise aga kaotas jala ja suri järgmisel päeval.
Algul ülendas Hitler ta kohe haiglas kindralmajoriks. Teise versiooni järgi ei antud päev hiljem isale, teenekale ratsaväekindralile poja surnukeha kätte, sest see olevat kui reeturi jäänused põletatud. Nimelt olevat Heinz Brandt surma eel soninud,kuidas võis Stauffenberg talle nii teha, ta pidi teadma, et ka tema on osaline.
Momm kukkus ikka sadulasse
Üks tippratsanik, kes ise vandenõus ei osalenud, aga ilmselt sellest midagi aimas ning sellele kaasa tundis ja seetõttu ka kannatas, oli Harald Momm (1899-1979), tegelikult ehk parim takistussõitja sõjaeelses maailmas, kes oma kompromissituse tõttu tegi elus läbi palju huvitavat. Momm sõdis väga noore ulaaniohvitserina Esimeses maailmasõjas Itaalias ja Prantsusmaal, veel sõja ajal 1917. a sai ta oma esimese võidu ratsavõistlustelt. Alates 1927. a oli ta teenistuses Hannoveri ratsaväekoolis ja temast sai Saksamaa võistkonna teenekaim liige ning sõjaeelse aja edukaim takistussõitja üldse, kes võitis 30 Rahvaste Auhinda (iirlane O’Dwyer võitis 27, itaallane Borsarelli 21).
1933. a võitis Momm oma isiklikul hobusel Baccarat (sündinud 1919. a Inglismaal) Hamburgi hüppederbi esimese puhta sõiduga selle võistluse ajaloos. Aga 1936. a olümpiamängudel ta ei osalenud, sest vallandati Hannoveri ratsaväekoolist, kui oli tülitsenud selle ülema kindralmajor Waldenfelsiga ja tolle oma hobusega pikali lükanud. Pärast olümpiamänge läks Waldenfels erru ja Momm kutsuti tagasi, alguses takistussõidu juhiks, hiljem, 1939. a sai temast ratsaväekooli komandör. Selleks ajaks oli kool viidud Hannoverist Krampnitzi. Mingi aja veetis Harald Momm rindel tankivägedes, sai 1943. a koloneli aukraadi ning 1944. a. oli tagasi Krampnitzis komandörina.
Pärast Stauffenbergi atentaati oli ta samal õhtul istunud ohvitseride kasiinos koos populaarse filminäitleja Willie Birgeriga (peaosatäitja filmis „Ta ratsutas Saksamaa eest“). Seal oli ta atentaadi ebaõnnestumisest teadmata öelnud kelnerile: „Šampanjat! Siga on surnud!“ Oli ka teada, et Stauffenbergiga olid nad sõbrad, ja Momm oli oma kooli kursandid samal päeval tänavale viinud, justkui riigipööret toetama. Aga läks õnneks.
Esimese hooga Momm arreteeriti ja degradeeriti reameheks. Kuid tal oli mõjukaid toetajaid. Tankivägede kuulus komandör Guderian seisis oma endise alluva eest. Mommi tuttav oli ka feldmarssal Keitel, kelle käsundusohvitser ta oli sõja alguses olnud, ja isegi Himmler pidas Mommi endale vajalikuks. Läks nii, et Mommi auastmeks jäi rittmeister (kapten) ja ta saadeti Slovakkiasse kurikuulsasse Dirlewangeri üksusesse partisane likvideerima. Karistuseks pandi karistajaks.
Aastad 1945-1949 veetis Harald Momm Venemaal vangilaagris, kus oli jälle kasu ta kuulsusest ratsasportlasena. Laagriülemal oli noor hobune ja ta võttis Mommi seda hooldama, see tähendas tuberkuloosi haigestunud mehe pääsemist tööst kaevanduses.
Tagasi Saksamaal tuli Mommil tõestada, et ta polnud karistusüksuses sõjakurjategija. Ta oli üks väga vähestest, kes Dirlewangeri üksusest täielikult rehabiliteeriti. Millised mehed seal teenisid, selle kohta ütleb midagi see, et komandör Dirlewanger oli kaks korda karistatud kriminaalkurjategija.
Pärast rehabiliteerimist oli Momm Saksa takistussõitjate võistkonna juht 1951. a kuni 1956. a olümpiamängudeni, kus saadi nii võistkondlik kui individuaalne kuld. Tervise tõttu loobus ta aktiivsest tegevusest spordis, aga jõudis veel kirjutada ja avaldada kaks mäletusteraamatut lisaks 1941. a ilmunud koos Werner Brauniga kirjutatud teosele „Saksa ratsanikega kahes maailmajaos“.
Allikas: ajakiri Oma Hobu. Avaldatud toimetuse loal.
