Rolan Bõkov, kes rääkis "Viimses reliikvias" nagu Jüri Järvet

 (16)

Rolan Bõkov, kes rääkis "Viimses reliikvias" nagu Jüri Järvet
Rolan Bõkov "Viimses reliikvias". Riigiarhiivi Filmiarhiiv

„... siis ehk jumal annab teile andeks, et te kõik olete joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, tainapead!“ ütles vend Johannes Jüri Järveti häälega Eesti populaarseimas filmis „Viimne reliikvia“, saates mungad hea elu pealt maailma karmidesse tormituultesse. Nii jäi kuulus Vene näitleja Rolan Bõkov suhteliselt väikese rolliga igaveseks Eesti filmilukku.

Eesti kinoloolane Õie Orav on öelnud nii: „Olen mitu korda läinud kinno vaatama keskpärast filmi ainult sellepärast, et selles mängib Rolan Bõkov. Ta on näitleja, kelle pärast ei pea kunagi ebamugavust tundes pilku ekraanilt või lavalt ära pöörama.“. Eesti filmisõber teabki Rolan Bõkovit eeskätt tänu filmile „Viimne reliikvia“.

Rolan Bõkovil on segadust nii sünniaja, eesnime kui ka isanimega. Ta ise seletas seda oma elu jooksul ilmselt kümneid, kui mitte sadu kordi. Kogu jama sai alguse sellest, kui ta läks miilitsajaoskonda endale esimest passi tegema. „Purjus ment tegi mu isa Antonist Anatoliks! Kes veel oleks võinud meetrikasse kirjutada Rolan Antonovitši asemele Roland Anatoljevitš? Ja sünni päevi on mul sellepärast kaks – üks tegelik, teine – passi järgi.“ Purjus miilits võis ükskõik mida blanketi peale koos tindiplekkidega kokku soperdada, aga pärast seda kogu jama ümber muuta oli täielik põrgu. Elukogenumad lugejad teavad ise, mida tähendab vene-nõukogude bürokraatia. Bõkovil läks aga nii, et isegi teatmeteostesse ja artiklitesse imbusid omal ajal just need valeandmed. Kuid arvestades ta päritolu, elu ja loomingut tundub igasugune segadus olevat tema puhul loomulik. Ja kõik see, mida tavapäraselt peetakse loomulikuks, oli tema puhul erand.

Seotud lood:

Lapsest peale igatses esineda

Loe veel

Rolan Bõkov sattus varakult teatri lummusesse. Ta ise on meenutanud seda umbes nii, et kui ta oli nelja-aastane, siis üks vanem podruga kutsus ta kaasa kohalikku teatrisse (või oli see pigem kultuurimaja), kus registreeriti uusi taidlejaid. Talle olevat lubatud, et kõik, kes seal ennast kirja panevad, saavad tasuta kinos käia nii palju kui tahavad. „Me tulime teatrisse, seal pandi kirja soovijaid isetegevusse. Mingi naine küsis minu käest: „Mida sa oskad teha?“. Mina ütlesin: „Midagi ei oska, tahan vaadata tasuta kino nii palju kui kulub.“ Mind veeti ikkagi lavale luuletusi lugema.“ Mis luuletus see oli, seda Bõkov enam ei mäleta, aga seda kinnitab, et luuletusest aru eriti ei saanud, ajas kõik segamini ning kukkus metsikult vehklema ja kätega näitama, kuidas see segane luuletusevärk tema arvates on. Kogu selle temperamentse esinemise tagajärjeks oli see, et rahvas naeris ja plaksutas. „Üldiselt, pärast seda sain hüüdnime Artist. Mind hakkasid kõik korteris enda poole kutsuma: „No, astu sisse, Artist, esine, laula!“. Me elasime ju ühiskorteris, mis koosnes neljakümne kolmest toast ja ühest köögist. Nii et mul tekkis korraga nelikümmend kolm lava.“
Kuigi Bõkov armastas nii elus kui kunstis utreerida, oli selline ühiskorter, „kommunalka“, noores nõukogude riigis igapäevane reaalsus. Vladimir Võssotskigi laulab lapsepõlve kodust, kus oli 38 toakest ühe käimlaga.
Olgu kuidas oli selle Rolan Bõkovi lapsartisti looga, aga varakult hakkas ta mängima pioneeride maja näiteringis ja kihk esineda ei jätnud teda elu lõpuni. Ehk elu viimased kümmekond aastat tõmbas muutustest tiine ühiskondlik hiigelteater teda päristeatrist ja filmistki rohkem. Tervis, süda olid ka läbi kulunud.

Väike pätipoiss

Venelased, täpsemalt moskvalased, teavad seda Zatsepski turgu, kus lähedal Bõkov oma lapsepõlve veetis. Turu ümbrus polnud kõige akadeemilisem koht. Rahutu Rolan kaapis esimesel võimalusel õue ja võeti tänu oma artistlikusele, aga ka innukusele kampa vastu. Tema roll oligi olla „малышка“. See on pättikampades, kohalikes gängides ammu väljajoonistatud roll. Oma tänavale, oma kvartalisse tulevad mingid võõrad kutid. Välja saadetakse kõige väiksem. Rolan oli alguses kõige noorem ja kõige väiksem, hiljem kõige väiksem. Täiskasvanuna oli Rolan Bõkovi pikkus 1.58.

PISIKE ROLAN SAADETI VÄLJA TÜLI NORIMA


Kuid mis juhtus Pekarnõi tänava hoovis? Pisike Rolan saadeti välja tüli norima. Mingid kusagilt tulnud kuttide käest küsis ta raha või õiendas niisama, need saatsid poisinolgi, kas teadagi kuhu, või tõmbasid üle küüru, aga siis valgus kohale tõeline suurte kamp, möirgas, et mida teete väiksemale, anti tulnukatele või ka kogemata möödakäinud poistele korralik ketukas ja oldi rahul. Bõkov: „ Kui aus olla, siis oli hirmus, aga kui sa mängid rolli, et hirmus pole hirmus, siis lähed ja tead, et midagi ei tohi valesti teha ega karta, see ongi meie rolliosa elus. Sealt tuli mu ellu see, et mitte karta peksa saada, minna esimesena, iga hinna eest.“ Tal läks õnneks, temast ei saanud kriminaali, kes veedab elu Venemaa mitte eriti kenades vanglates ja laagrites, ta tahtis saada näitlejaks. Saigi.

Sõda ja kaardid

Kui Saksamaa armee lähenes 1941. aastal võidukalt Moskvale, siis linnast evakueeriti suur osa elanikkonnast. Isa Bõkov läks vabatahtlikult armeesse, vanaema ja ema koos kahe väikese pojaga saadeti tagalasse Marimaa pealinna Joškar-Olasse. Sõda, nälg, viletsus taanduvad Bõkovi meenutustes järgmiseks naljakaks looks, mida tema elu- ja loomelugu on täis. Õigem oleks tema elu kohta küll öelda tragikomöödia.
„Ma nägin, kuidas pani kaarte mu vanaema, ja, kui ta ükskord haigestus, siis tuli naabrinaine vana kokkuleppe pealt ennustajanaise juurde. Vanaema lubas mul kaardipaki ära segada ja välja jagada, aga hoiatas, et kaartide järgi loeb tema otsuse.“ Väike patsaan Rolan aga otsustas, et ta teab juba isegi piisavalt, kuidas kaarte panna, „neli kuut tähendavad teekonda“, oli ta ju näinud vanaema tegemisi ja kuulutaski naabrinaisele, et tema mees tuleb kolme päeva pärast koju. „Vanaema nimetas ikka numbrit kolm, kui rääkis millestki väga lähedasest ja olulisest. Naine kuulas mind, puhkes nutma ja lahkus, aga mina sain vanaemalt vastu vahtimist. Kuid kolme päeva pärast tuli naise mees koju. Vot see oli värk!“ Kuuldus poisikesest, kes ennustab täpselt saatust, levis üle linna. Bõkov ise viskas hiljem nalja, et hoolimata sellest, et üks ennustus läks täkke ja ilmselt ülejäänud üheksa vastu taevast, uskusid inimesed ikka, et ta on eriline ennustajapoiss. Ema tegi skandaali, sest poiss ei käinud enam koolis, vaid posis kaartide kohal, aga teisalt, ka raskel sõjaajal tuldi ennustaja juurde ikkagi raha või kompsukesega, teismeline Rolan sai pere põhiliseks toitjaks.

Ikkagi teater

Bõkovid tulid millegipärast Moskvasse tagasi juba 1943. aastal, siis, kui üldiselt evakueerituid veel tagasi ei toodud. Ta ise on süüdistanud oma kaardimoori staatust, et tekkisid närviatakid, mis viisid ta Moskvas Kaštšenkosse. „Kaštšenko“ on Moskvas sama tähendusega asutus, mis Tallinnas „Seevald“. Kas kõige taga ei olnud Rolan Bõkovi iseenesestpulbitsev temperament, seda me ei saagi enam kunagi teada, aga peatselt lubati ta hullarist välja, poiss lõpetas kooli ning astus 1947. aastal korraga kolme kõige kuulsamasse teatrikooli. „Kui ma lõpetasin kooli, andsin dokumendid sisseastumiseks kõikidesse teatrikoolidesse ja kukkusin igal pool läbi – Kunstiteatri stuudios (MHAT), Üleliidulises Riiklikus Kinematograafia Instituudis (VGIK) ja GITIS-es. Ma nutsin ja tahtsin oma elule otsa peale teha, aga siis meenus, et oli jäänud veel Štšukini-nimeline teatrikool. Ja tuli välja, et just seal peitus minu õnn.“ Samase õppeasutusse astus hiljem näiteks Andrei Mironov.

ANDSIN DOKUMENDID SISSEASTUMISEKS KÕIKIDESSE TEATRIKOOLIDESSE JA KUKKUSIN IGAL POOL LÄBI


Rolan Bõkov töötas pööraselt, mängis juba ülikooli ajal ligi 50 rolli ja ainus, kes olevat temast veel tublim olnud, oli teine tulevane vene teatri- ja filmikorüfee Mihhail Uljanov. 1951. aastal lõpetas ta teatrikooli ja suunati Moskva Noorsooteatrisse. Ühest küljest küllap mõjutas see varane suunamine Bõkovi kogu elu kestnud näitleja ja eriti lavastajakarjäärile, kus oli väga olulisel kohal olid just noorte- ja lasteetendused ning filmid. Režissöörina ta ju praktiliselt täiskasvanute filme ei teinudki. Teisalt aga oli kindlasti see ka Bõkovi fantaasiarikas ja siiras lapselik entusiasm, mis saatis teda kogu elu.
„Iga laps on kunstnik, sest kunsti aluseks on mäng,“ on Rolan Bõkov ise seletanud. „Ja mulle tundub, et mitmekülgsus, mille paljud täiskasvanuks saades kaotavad, säilib ainult väga harmooniliste, nn huvitavate inimeste juures.“

Siksakiline karjäär

Aastaid Moskva Noorsooteatris peab Bõkov suureks vedamiseks. Algusest peale jagus noorele näitlejale rolle ja tööd, koolivaheaegadel mängiti mitu etendust päevas. Energiapomm Bõkovile sobis selline pöörane rabamine väga hästi. Vaja jänest mängida – aga palun! Näärivana peab laste ette jõudma – kus on suur valge habe? Hilisemad aastad näitasid, et tema jaoks olid sunnitud pausid või bürokraatlikud tagasilöögid hoopis valusamad ja raskemate tagajärgedega kui lõputu töörabamine.
Lisaks kutsusid Moskva ülikooli näitehuvilised noormehed ta ülikooli tudengiteatrisse lavastama. Ta läks kohale ja võttis pakkumise vastu.
Taidlejatena mängisid üliõpilasteatris kaasa ka sellised hilisemad kuulsused nagu Alla Demidova ja Ia Savvina. Viimane on Õie Oravale rääkinud järgmist: „Meile toodi režissöör, kui ma olin žurnalistika teaduskonna viienda kursuse tudeng ja juba ühte kui teist teinud üliõpilasteatris. Ma vaatasin teda, seda tundmatut, ebahuvitavat, väga noort meest ...Ta hakkas meid juhendama ja meie hakkasime proovi tegema ... Siis ma armusin alatiseks Rolani. Ta oli imeline oma suurte lapsesilmadega, ta viis meid proovides ekstaasi oma lõputu fantaasiaga, erakordsete mõttekäikudega. Iga stseeni jaoks oli tal mitu varianti välja pakkuda ja kõik nad üllatasid meid ootamatute lahenduste poolest.“
Üliõpilaste teatritrupp sai selle etendusega üle Moskva eriti ärksama nooruse hulgas ülimalt populaarseks, asjaarmastajate truppi hakati austusega kutsuma MGU teatriks. Rolan Bõkov kutsuti selle peale Lenkomi teatrit juhtima. Need kaks aastat osutusid läbikukkumiseks, ta tundis, et teatri reorganiseerimisega ta hakkama ei saanud, trupiga läks tülli. Mõni aasta hiljem läheb tollast tegelikult Leningradi Leninliku Komsomoli nim. teatrit juhtima Mark Zahharov, kelle elutööks kujunebki hiilgavate vene näitlejate buketiga loodud N Liidu üks tippteatreid Lensovet.
Kuid väsimatu Bõkov ei jää käed rüpes kurvastama. Ta kohtub tollase nõukogude kino suure autoriteedi Mihhail Rommiga, kes kutsub ta Mosfilmi. Teater jääb Rolan Bõkovi järgnevas loomeelus kino kõrval sinnapaika. Sel ajal vene-nõukogude filmis väga olulisel kohal olnud Romm räägib ise oma mälestustes järgmist: „Mina tutvusin Bõkoviga mõnevõrra ootamatult. Mingil õhtul oli telefonikõne ja kellegi hääl lausus: „Teiega räägib režissöör Rolan Bõkov. Ma tahaksin väga teiega kohtuda.“ No palun väga! Võtsin ta vastu. Pärast poolt tundi hakkas mulle tunduma, et kas minu ees istub hullumeelne või väga andekas inimene. Noh, võib ju täitsa kergesti olla, et mõlemad koos. Aga mulle ta meeldis. Ja ma otsustasin: proovime. „
Bõkovi esimene film „Seitse lapsehoidjat“ ("Семь нянек" ) tuli ekraanile 1962. aastal ja sai populaarseks. 1960ndad olidki Bõkovile väga edukad, mida mängis, mida lavastas, kõik äratas positiivset tähelepanu. 1966. aastal tuli ekraanidele Bõkovi film „Aivalus-66“. Väga kummaline film, mis tekitas nii lastes kui kriitikutes hämmingut.
Aiboliti rollis oli teine Vene kino ja teatri suurkuju Oleg Jefremov. Alles aastaid hiljem hakati selle filmi uuenduslikust, absurdset kunstilisust hindama.
See, et Bõkov teatrile järsult selja pööras, oli kindlasti seotud ka tema suure pettumusega, et ta ei saanud Aleksander Puškinit mängida. Kultuuriminister Furtseva olevat isiklikult leidnud, et sellist tükki sellise peaosalisega pole vaja, etendus ei jõudnudki lavale. Rolan Bõkov oli väga pühendunult rolli sisse elanud ja sügavalt otsuses pettunud.

Romantika ja tragikoomika kohtumine

Esimest korda abiellus Rolan Bõkov 1950ndate aastate keskel näitleja Liidia Knjazevaga, neil sündis ka poeg, aga abielu ei kestnud kaua ja sellest ega neist ei armastanud Rolan rääkida. Tema elu naiseks ja armastuseks sai Jelena Sanajeva.
1972. aastal pakkus Lenfilmi režissöör Juri Rogov Bõkovile osa filmis „Dokker“. Rolan ise on sellest loost rääkinud rohkem kui korra: „Mind kinnitati peaossa, aga partneriks valiti Leena. Ma polnud teda kordagi oma silmaga näinud, aga see, et ta oli Sanajevi tütar, ei meeldinud mulle kohe. Vsevolod Vassiljevitši ma austasin, aga kõiki neid kuulsa papakese tütreid ja poegi ei kannatanud.“ Vsevolod Sanajev oli rahvakunstnik, igasugustes nõukogude filmides positiivseid kommunistlikke kangelasi mänginud. Neist filmidest ei tea tänaseks isegi venelased enam suuremat midagi, aga ta oli oma aja suur staar. Nõukogude staar, rohkem kompartei poolt hinnatud kui rahva hulgas popp.

NAGU ME ABIELLUSIME, NII HAKATI MULLE ERINEVATES SELTKONDADES ÜTLEMA: „KÜLL TEIL ON IMELINE TÜTAR.“

Rolan Bõkov ütles režissöörile halvasti ja talle öeldi, et hea küll, otsime sulle sobiliku partneri. „Tulen stuudiosse ja järsku näen kaunitari suurte silmadega, kuhu ma lihtsalt uppusin. Täielik lumm! Kes see on, küsin. See on see sama Jelena, keda sa endaga ühte filmi ei tahtnud. „Kõik,“ ütlen, „seda naist tahan väga filmi.“ Film oli kohutav, ainuke roll, mida häbenen, aga ma olen saatusele tänulik, et ta kinkis mulle kohtumise Leenaga ...“ .
Nii kohtusid Rolan Bõkov ja Jelena Sanajeva. Kui nad kohtusid, oli Rolan 43 ja Jelena 30.
Väike kiilakas Bõkov on ausameelselt öelnud: „Nagu me abiellusime, nii hakati mulle erinevates seltskondades ütlema: „Tere, Rolan Antonovitš! Küll teil on imeline tütar.“ Kujutate ette, kuidas see mulle mõjus. Ja ma nurisesin, et „Leena, osta endale midagi soliidset. Ära käi nagu mingi plika!“ Aga milline tüdruk see Leena oli!“ Pikk sihvakas Jelena Sanajeva ja väike Rolan Bõkov jäid kokku kuni mehe surmani. Kui Jelena ütleb nüüd tagantjärele, et ma olin lõpuks Rolaniga õnnelik, siis alguses see päris nii ei saanud olla. Rolan Bõkovi ja Jelena Sanajeva armastus oli vastuoluline. Jelena oli rahvakunstniku pikk sire tütar, valmis igasugusteks headeks rollideks nõukogude kinos, ja siis ootamatult „paha poisi“ Rolan Bõkovi pärast soliidse mehe maha jätnud, pojast ilma jäänud, „ma kõndisin nagu saba Rolani kannul“.

Naise vanemad ei andestanud talle, et ta abielu lõhkus ja veel sellise kahtlase tüübi nagu Bõkov pärast. Vana Sanajev oli rahvakunstnik ja pikalt Mosfilmi partorg, kes loobus mitmest fašisti ja valgekaartlase rollist, sest sihuke asi ei sobivat parteisekretärile. Selge see, et temperamentne ja omas ajas vabameelne Bõkov talle ja tema abikaasale ei sobinud. Jelena vanemad võtsid enda juurde elama ka tema väikese poja Paveli, kelle kokkusaamisi emaga igati takistati. Pavel Sanajevist on saanud tõlkija, kirjanik ja filmirežissöör, kes kirjutanud oma traumeerivast lapsepõlvest võimuka poolhullu vanaema terrori all autobiograafilise romaani „Matke mind küljeliistu alla“, millest venelased tegid mõni aasta tagasi ka hea filmi.
Samas on Pavel Sanajev, kes koolis käies muutus peaaegu huligaaniks, hiljem pikalt kiitnud Rolan Bõkovit. Bõkov võttis teda nagu lihast poega, käis koolis pidevaid pahandusi klaarimas ja oskas sisendada armastust kultuuri ja kitsamalt just filmikunsti vastu.

Närused seitsmekümnendad

Rolan Bõkov oli teinud oma esimesed filmid ära, kui ta läks tülli Goskino juhtidega. Räägitakse sellisest kummalisest põhjusest, et Bõkovi filmis „Ettevaatust, kilpkonn!“ põgeneb klassi elavnurgast kõigi lemmik kilpkonn. Temaga juhtub igasuguseid asju, kuni ta lõpuks satub päris tanki ette. Kõik läheb õnnelikult, lemmikloom päästetakse roomikute eest ja ta jõuab kenasti tagasi elavnurka. Kuid oli just olnud 1968. aasta nõukogude vägede sissetung „inimnäolist sotsialismi“ ihkavasse Tšehhoslovakkiasse. Moskva parteiametnikud olin närvilised ja keegi totakam avaldas arvamust, et Bõkov on oma filmis just kriitiliselt juhtinud tähelepanu vene tankide tungimisele teise riiki. Põhjuseks olevat olnud, et nii kilpkonn, „tšerepahha“, kui ka Tšehhoslovakkia algavad vene keeles sama tähega. Loomulikult valas emotsionaalne Bõkov veel õli tulle, nii hakati 1970ndatel tema stsenaariumeid tagasi lükkama. Ta ei saanud rahulikult, käed süles, kuulata totakate nõukogude kultuuriametnike näägutamist, oma vaimulaste alandamist ja suisa ärakeelamist, taluda nüri tšinovlikluse üleveeremist sellest, mis talle kallis ja oluline. Rolan Bõkov oli ka see, kes ütles kinolinal need surematud sõnad: „Matsid jäävad ikka matsideks!“
Solvunud Rolan hakkas kõvasti jooma. „Ma jõin seitse aastat nii, et maa oli must“. Kuid Jelena pidas tema kõrval vastu. Bõkov ise on kirjeldanud, kuidas ta siis selle seitseaastaku lõpus pages järjekordselt kodust ja läks hipodroomi kohvikusse, kust keegi , ehk siis täpsemalt abikaasa, ei oleks teda tohtinud leida. Aga Jelena tuli, keegi oli talle ikkagi teatanud, et tema kaasa jälle pummeldab. Jelena tuli räpasesse kõrtsu, ilus, üleslöödud, sobimatu sellesse keskkonda, tellis takso ja viis Rolani koju. Seal taksos olevat härdunud Rolan Bõkov vandunud, et nüüd on kõik, ta jätab joomise maha. Ja jäigi oma antud sõnale truuks.

Jäägitu näitleja

Peale legendaarse „Viimse reliikvia“ mängis Rolan Bõkov veel kahes Eesti filmis. “Metskaptenis” kohtus ta uuesti Jüri Järvetiga, kes kehastas peaosalist Kihnu Jõnni, Bõkov mängis episoodilist admirali osa, Veel mängis ta kaasajateemalises filmis “Maaletulek”, millest pole just midagi eriti kiiduväärset öelda. Enamikes Bõkovi autobiograafiates jäävad need Tallinnfilmi tagasihoidlikud linateosed üldse mainimata. Tema ise aga võttis iga rolli vastu põnevuse ja põlemisega, oli valmis ka episoodilisi osi tegema, armastas oma kutset. Tal koguneski lõpuks üle 100 filmirolli. Oli suuri ja silmapaistvaid osi: „Buratino seiklused“, kus nad koos abikaasa Jelenaga kehastasid kelmide paari kass Basiliot ja rebane Alice´it, oli Tarkovski „Andrei Rubljov“, oli tema enda lavastatud „Hernehirmutis“ ja „Automobiil, viiul ja kuts Tindiplekk“, „Helistatakse, avage uks“ ning veel palju teisi. Oli väikseid sutsakaid.
Rolan Bõkov: „Näitleja peab olema pidevas dialoogis dramaturgi, režissööri ja vaatajaga ning ainus võimalus selleks on mängimine nii paljudes filmides, kui aeg ja tervis lubavad.“
Perestroika saabudes pühendus ka tervisega hädas olnud Bõkov rohkem ühiskonna elule, tegeles laste- ja noortefilmide arendamisega, loobus filmide tegemisest ja mängis järjest vähem filmides kaasa.
Rolan Bõkov oli ka koos Hardo Aasmäe, Kaljo Kiisa ja paljude teiste huvitavate inimestega viimase N Liidu ülemnõukogu saadik 1989 – 1991.
Bõkov suri 1998. aasta 6. oktoobri varahommikul Moskva keskkliiniku kardioreanimatsiooniosakonnas.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare