Roman Abramovitš: kuidas sai vaesest orvukesest miljardär ja jalgpalliklubi Chelsea omanik

 (32)

Roman Abramovitš: kuidas sai vaesest orvukesest miljardär ja jalgpalliklubi Chelsea omanik
Ben Stansall, AFP/Scanpix

Nõukogude Liidu ja kogu kommunistliku maailmasüsteemi kokkuvarisemine tekitas unikaalse olukorra, kus vaesest nõukogude teenistujast võis tosina aastaga saada mitte miljonär, vaid lausa miljardär. Tohutu rikkus, mis nõukogudemaal maa peal ja maa all vedeles, ootas ärakrahmamist. Esimene Roman Abramovitši autobiograafia ilmus inglise keeles ja kandis pealkirja „Abramovitš: miljardär eikusagilt“.

Paljudel läks halvasti, aga mõnel nii hästi, et keskmises keskeltläbi maailmas kõlab nende edulugu nagu muinasjutt. Ilfi ja Petrovi kirjutatud kurb lugu „põrandaalusest nõukogude miljonärist Koreikost“ Roman Abramovitši puhul enam ei kordunud.
Tagantjärele tundub tõesti, et Abramovitš liikus läbi segaste ja vägivaldsete aegade justkui muinasjututegelane, kellel oli üleloomulik tark mees taskus. Igale ristteele jõudes oskas ta valida õige suuna. Kõik, millele ta käe külge pani, muutus kullaks. Roman Abramovitš ongi miljardär eikusagilt, hariduseta orvuke, kes suutis läbi segaste aegade müstilisel kombel maailma rikkaimate inimeste hulka tõusta.

Peab kohe arvestama, et Roman Abramovitši eluloole tagasi vaadata on nagu heita suvisel varahommikul pilk rabale. Udu on kõikjal liiga palju. Nii mõndagi tema eluloos on segast ja paljude seikade kohta pakutakse erinevaid variante. Roman ise on hoidnud madalat profiili, keeldudes intervjuudest ja pildistamistest. Pärast taandumist Tšukotka kuberneri kohalt võib teda tabada vaid talle kuuluva jalgpalliklubi Chelsea mängudel isikliku looži klaasi taga. Mõni üksik juhuslik tabamus mõnest Euroopa suurlinnast on paparazzidel ka õnnestunud saada.

Loe veel

Seotud lood:

Raske lapsepõlv

Roman Abramovitš sündis 24. oktoobril 1966 Saratovis. Tegelikult elasid tema vanemad sügaval Nõukogude Liidu pärapõrgus Sõktõvkaris, kus isa Arkadi Abramovitš töötas elamumajanduses. Saratovis sündis Rommi aga sellepärast, et sinna läks tema ema oma ema juurde sünnitama. Teine vanaema oli koos tütrega põgenenud sõja eest Ukrainast just sellesse Kesk-Venemaa linna. Ikkagi natuke leebem kui kaugel põhjas Komimaal.
Ema Irina suri, kui väike Rommi oli pooleteise aastane. Isa, kes töötas varustuse alal, sai õnnetult surma ehitusel toimunud avariis, kui poiss oli saanud neljaseks. Oligi pisikesest poisikesest saanud vaeslaps, aga õnneks elasid isa vennad, onud, kes võtsid ta enda juurde.
Minevikust rääkides on kindlasti huvitav ära mainida, et Romani isa vanemad, vanaisa Nahim ja vanaema Toibe, elasid Leedus Taurage linnas. 1941. aasta juunis küüditati nad Siberisse. Pere aeti lahku ja peatselt vanaisa suri, tervis ei pidanud sunnitööle vastu. Vanaema aga suutis kolme pojaga ellu jääda. Hiljem on Romani kutsutud Taurage linna aastapäevapidustustele ja Leedu on talle kui sünnijärgsele järeltulijale kodakondsust pakkunud, aga Roman Abramovitš pole sellele reageerinud. Milleks mingi pisike Leedu, kui kogu Euroopa ootab kummardades miljardäri. London on pururikkale inimesele kindlasti atraktiivsem kodulinn kui Taurage või isegi Kaunas.
Paradoksaalsel kombel võib tagantjärele öelda, et Abramovitšidel läks küüditamisega õnneks, sest sõja ajal likvideerisid natsid kogu Taurage juudikogukonna.
Väike Roman asus pärast isa surma kõigepealt elama sealsamas Komimaal Uhtaa linnas onu Leibi juurde. 1974. aastal kolis ta edasi teise onu Abrami juurde Moskvasse, seal lõpetas ka keskkooli.
Mõlemad onud töötasid põhimõtteliselt varustajatena, seega oli bisness nõukogude moodi noore Romani igapäevane elukeskkond ja ta võis juba kooli ajal kenasti riides käia.
1984 läks poiss sõjaväkke, kus veetis kaks suhteliselt muretut aastat kahurväepolgu autobaasis. Just seal nõukogude armee autoremonditöökodades tegi poiss põhjalikumalt tutvust autode siseeluga ja armus igaveseks kallitesse autodesse.
Siiani on asjad selged. Edasi läheb segasemaks. Ühtede andmete järgi astus ta juba 1983. aastal Uhtaa Tehnikaülikooli ja pärast sõjaväge naases sinna. Tema nimi on sealsetes nimekirjades olemas, aga tundub, et pärast sõjaväge teda see provintsiülikool enam ei huvitanud. Mingites elulugudes on ära mainitud, et ta õppis pärast sõjaväge hoopis Moskvas, mis aga pole leidnud dokumentaalset kinnitust. Pigem tundub, et ta pärast sõjaväeteenistust töötas natuke siin-seal, küllap oli ka ühe või kahe kõrgkooli nimekirjas, aga siis kuulis ärisireeni kutset. Kuid on ka elulugusid, kus kirjas, et Roman Abramovitš alustas oma töömeheelu 1987. aastal mehhaanikuna trusti „Mosspetsmontaž“ ehitusvalitsuse nr. 122. Arvestades selle mehe hilisemat produktiivsust võis ta muidugi ka väga mitut asja korraga teha.
1987. aastal kohtus Roman igal juhul Olga Lõsovaga, Uhtaa instituudi üliõpilasega. Kuigi neiu oli juba korra abielus olnud ja tal oli väike tütar, ei häirinud see Abramovitšit. Peatselt kutsus mees neiu Moskvasse külla ja tegi ettepaneku abielluda. Nad abiellusid 1987. aasta detsembris. Abielu jäi lühikeseks ja mõnes eluloos pole seda isegi mainitud. Roman jättis ta peatselt maha ja kolis kenakese Aerofloti stjuardessi Irina juurde. Mõningate kõlakate järgi ei saanud Olga enam lapsi ja see oligi põhjuseks. Kui arvestada, et järgmine naine sünnitas Abramovitšile koguni viis järeltulijat, siis võib isegi õige olla.

Kiire tee kuldvasika juurde

1988. aastal müüs Abramovitš juba ühel suurel Moskva turul mänguasju ja esimene oma firma peakski olema kooperatiiv Ujut, mis hakkas tootma mänguasju ja neid Moskva turgudel müüma.
Roman Abramovitš on ise intervjuus öelnud oma äritegevuse alguse kohta järgmist: „Me valmistasime polümeerist mänguasju. Need poisid, kellega koos tegime kooperatiivi, said hiljem „Sibnefti“ juhtivaks lüliks. Ma olin vahepeal börsil maakler.“
Ajavahemikus 1992 – 1995 asutas Abramovitš terve portsu firmasid ja sukeldus paljulubavasse naftabisnisesse. Nagu tolle aja ärile kombeks, piirid seadusliku ja kuritegeliku vahel olid pea olematud.
Roman Abramovitš arreteeriti 19. juunil 1992, kuna kahtlustati, et just tema organiseeris Uhtaa naftatöötlemistehasest 55 diiselkütusega raudteetsisterni varguse. Selle portsu väärtust hinnati tol ajal ümmarguselt 4 miljoni rubla kanti. Peatselt Abramovitš vabastati süütõendite puudumisel. Nagu veel mitme järgneva kahtluse puhul. Kuid üldiselt on tema olnud läbi oma karjääri pigem pehmete väärtuste pooldaja – pole teada, et ta oleks seotud mingite konkurendimõrvadega või et teda ennast oleks püütud maha tappa. Kuid kõik, milles annab kokku leppida, kinni maksta, vahelt tõmmata, võimu ees kannuseid teenida – see on Abramovitši rida.
Abramovitši äri läks käima nagu vurin. Ilmselt 1992 kohtus ta ka oma lähiaastate mentoriga, kõvasti skandaalsema ja mõnes mõttes „ehtsama“ oligarhi Boriss Berezovskiga.
Berezovski oli matemaatik ja füüsik, paljude teadustööde autor, tehnikateaduste doktor, juhtimiteoreetik ja professor. Teisalt aga ei valinud ta rikastumisel vahendeid. Teda seostati igasuguse valgustkartva äriga kuni seotuses tšetšeeni maffia poolt organiseeritud inimröövideni välja. Lisaks mitmed Berezovskile kasuks tulnud mõrvad, milles teda kahtlustati, aga süüdi ei mõistetud, ja veel palju muud, mis iseloomustasid värsket nõukogude ärikultuuri. Nagu kirjutas USA majandusajakiri Forbes: „Berezovskil on Sitsiilia poistele üht-teist õpetada.“ Temaga moodustas Abramovitš Gibraltaril registreeritud kompanii Runicom Ltd., mis asutas kärmelt tütarfirmad mitmel pool Euroopas ja Venemaal.
Kõiki neid knihve, mis aitasid Abramovitšil ja teistel temasugustel pöörase kiirusega rikastuda, ei teata tänaseni, aga toome ühe näite. Nafta oli kodumaal väga odav, aga Läänes hulga kallim. Lihtne, osta kodumaal kokku ja saada välismaale, müü maha. Vahe pista taskusse. Kuid eksisteeris üks oluline aga: välismaale müümiseks oli vaja ekspordilitsentsi, sellega aga võis minna bürokraatiaringides lõputult aega. Abramovitš sai need varakult kätte.
Enne 1996. aasta Venemaa presidendivalimisi oli esimese presidendi Boriss Jeltsini seis üsna kehv. Vabaduse ja rikkuse asemel olid saabunud vaesus ja röövkapitalism. Paljud venelased tahtsid järgmiseks presidendiks valida kommunist Gennadi Zjuganovi, kes „vanad head ajad“ tagasi tooks. Tema populaarsus oli enne 1996. aasta valimisi tublisti kõrgem Jeltsini omast. Grupp Venemaa kõige uusrikkamaid, teiste seas Mihhail Hodorkovski, Vladimir Potanin, Aleksander Smolenski, lubas Jeltsinile osaluse eest riigiettevõtetes suurt finants- ja strateegilist abi presidendivalimistel. Boriss Berezovski oli nagunii juba Kremlis oma inimene. Nii juhtuski, et tohutud rikkused läksid jagamisele.

Miljardite aeg

Märgiline sõna Abramovitši ülikiire ülirikastumise teel on Sibneft. Tegemist hiiglasliku äsja loodud konglomeraadiga, mis ühendas Siberi naftamaardlad ja rafineerimistehased, lisaks veel väiksemaid osakesi. Kuigi ametlikult kuulutati välja oksjon, olid ostajad juba ette teada: Berezovski ja Abramovitš. Tegemist oli tohutut tulu toova petuskeemiga. 2003. aasta lõpus hinnati Sibnefti väärtuseks 15 miljardit dollarit. Erastati aga 200 miljoni dollari eest. Umbes samas vahekorras sai Mihhail Hodorkovski suurosaluse Venemaa suurimas naftafirmas Jukos ja Vladimir Potanin teises naftahiiglases Sidankos.
Eks samasugused tehingud toimusid kogu Nõukogude Liidus, ka Eestis, ja laiemalt teisteski sotsialismileeri riikides. Mereröövlitest said kuninglikud admiralid.
Presidendi tütar Tatjana Djatšenko, isa lemmik, oli suuresti see, kes jälgis, et üleüldise paljaksvarastamise käigus midagi ka presidendiperele laekuks. Vana Jeltsin, niivõrd-kuivõrd, juhtis riiki, kihutas mööda maailma ringi ja võttis kõvasti kärakat. Veel enne teist korda presidendiks saamist oli tal olnud esimene infarkt. Kõigepealt hakkas Tatjanale tähelepanu pöörama Berezovski, seejärel tabas poliitilise niiditõmbamise olulisuse ära ka Abramovitš. Jeltsinit ümbritsenud oligarhide ja poliitikute sisering võis endale palju lubada.
Kusjuures läks aega, enne kui üldse siseringist imbus välja info, et Abramovitš võiks olla Jeltsinite perekonna „kassapidaja“. Abramovitš hoidus hoolega tagaplaanile, naeratas nii häbelikult ja käitus sedavõrd viisakalt, et keegi ei osanud teda tähele panna. Ei ajakirjanikud, aga Vene ajakirjandus oli 1990-ndatel terav, äge ja suhteliselt vaba, ega poliitikud. Abramovitši peeti paremal juhul Berezovski tähtsaimaks tentsikuks. Kuni nutikamad ära tabasid, et Abramovitši aju töötas äris nagu esimese järgu koorelahutaja. Berezovski sokutas ennast Vene Föderatsiooni julgeolekunõukogu asesekretäriks. Tema poliitiline karjäär jäi lühikeseks, teda ei sallinud õieti keegi. Väliselt tagasihoidlik ja viisakas Abramovitš sobis kõigile.

Putini tulek

Tõenäoliselt oli Abramovitš see, kes hakkas Sibnefti juhtkonda värbama briti noori andekaid tippjuhte, valmistuma globaliseerumiseks. Kuid vahele tuli Venemaa majanduskriis 1998. aastal ja rubla armetu kukkumine. Abramovitš, Berezovski ja Sibneft elasid selle vaevaliselt üle, aga sellele järgnes uus tõus. Abramovitš liikus nafta juurest alumiiniumimaailma. Suuremad Vene alumiiniumisulatustehased asusid Siberis ja nõukogude ajal oli nende suurim klient nõukogude lennuvägi. Venemaa viletsus tähendas seda, et militaarkliendil polnud enam raha. Tuli leida uued eksportturud. Lisaks pidi ostma toorainet turuhindadega. Kuid alumiiniumi on maailmas ikka vaja ja selle tööstusharu erastamine tõi Siberi linnadesse tapmiste laine. Veel üks tänaseni rikas ja Putini sõbraks nimetatud oligarh Oleg Deribaska valis oma peaalaks alumiiniumitööstuse. Ta oli konkurentide suhtes vaenulik ja halastamatu. Abramovitš aga oskas temaga partneriks saada ja koos askeldavad nad mingil määral Venemaa metallitootmises tänaseni.
Kuid tänapäeva seisukohalt oli oluline tundmatu nõukogude luurepolkovniku Vladimid Putini kiire tõus eikellestki kõigepealt Peterburi aselinnapeaks, seejärel KGB järeltulija FSB etteotsa ja 1999. aastal Venemaa peaministriks.
Boriss Jeltsin oli selleks ajaks üksjagu ärajoonud ebapopulaarne president, kelle väljavahetamist tahtsid väga erinevad mõjugrupid. Ilmselt suuresti tänu tütre asjaajamisele lubati Jeltsini perekonnale (ka varandusele) puutumatus pärast seda, kui isa oma ametiposti peaminister Putinile üle annab.
1999. aasta vana-aasta kõnes teatas Jeltsin, et astub Venemaa presidendi ametikohalt tagasi ja tema asemel saab presidendiks peaminister Vladimir Putin. Juba pea aasta oli tegutsenud poliitiline ühendus ЕДИНСТВО, Ühtse Venemaa eelkäija, mis pidi Putini järgmise aasta valimistel presidendiks viima. Nii Berezovski kui Abramovitš olid selle nullist alustava organisatsiooni juures olulised tegijad. Nemad leidsid nii raha kui suunasid propagandat. Olulised Vene meediakanalid olid juba erastatud ja enam ei püüdnud keegi eriti põhjalikult teeselda sõltumatut ajakirjandust. Samas oligarhide kambas, kes Putinit võimule aitasid, oli ka näiteks Hodorkovski.
2000. aasta esimesel päeval sai Putin Venemaa presidendiks, sama aasta märtsis toimusid presidendivalimised. Moskva ja Volgodonski elumajades organiseeritud plahvatused ja Putini otsus viia väed Tšetšeeniasse uuesti sisse tekitasid venelastes vaimustatud poolehoidu. 2000. aasta märtsis valiti justkui kogemata presidendiks saanud Putin ametlikult Venemaa presidendiks.
KGB juhist Juri Andropovist sai esimene kagebiit NSV Liidu eesotsas. See, kuidas 1980-ndatel aastatel oli KGB ainuke realistlikke andmeid omav nõukogude organisatsioon, kuidas nad valmistusid ette uueks, Nõukogude Liidu järgseks ajastuks, ja mis kõik viis teisejärgulise Putini Venemaa isevalitsejaks, sellest on kirjutatud igasugu huvitavat juttu, aga meie tänane kangelane on juubilar Abramovitš.
Kui Putin presidendiks sai, siis arvasid Berezovski ja Hodorkovski, et nüüd ongi käpiknukk paika pandud ja nemad hakkavad Venemaad juhtima. Nii, nagu Suurt Oktoobrirevolutsiooni juhtinud vaieldamatult targad ja halastamatud juudid Trotski, Zinovjev ja Buhharin arvasid, et „loll mägilane“ Stalin on rumal möku, nii eksisid ka Venemaa tühjaks riisunud Berezovski ja Hodorkovski. Et nüüd laseme väikest kasvu Putinil oma suva järgi üle hüppenööri hüpata. KGB oli oma esindaja lõpuks ometi võimule upitanud, aeg oli alustada täievolilise võimu ja puhastusega. Üks rikkamaid Venemaa ärimehi Hodorkovski pandi kongi. Ta oli aru saanud, et Putin õiendab temaga arved, aga ei pääsenud enam plehku. Berezovski ja veel üks hammasrataste vahele jäänud oligarh Gussinski pääsesid enne kinninabimist minema.
Endiste poliitvangide ja väljasaadetute asulas Uhtaas üles kasvanud Roman Abramovitš teadis karta KGB haaret ja sõlmis varakult Putiniga kontaktid, millest ei teadnud ka tema „vanem vend“ Berezovski. Stalinlik väljend „peapööritus edusammudest“ sobis päris hästi mõningatele oligarhidele.
Putinlik režiim pani mängureeglid peatselt paika ja see eeldas täielikku lojaalsust võimule. Kavalamad, nagu Abramovitš said sellest kohe aru. Lollimatele tehti Hodorkovski, aga ka Berezovski näitel selgeks, kuidas nüüd asjad minema hakkavad. Venemaa kaebas ju põgenenud Berezovski ka rahvusvahelisse kohtusse, kus taheti tema väljaandmist seoses erinevate kuritegudega. Inglastele paistsid süüdistustused siiski liialt poliitilised, Berezovskit välja ei antud.
Boriss Berezovski on hiljem kuulutanud, et FSB valmistas ette koguni kolmel korral tema tapmiseks. Kuid ta oli värvanud endale professionaalidest tugeva ihukaitse ja turvameetmetest ei olnud kunagi liiast. Berezovski leiti siiski surnuna 23. märtsil 2013 oma kodust Inglismaal. Kohtu otsusel oli tegu enesetapuga. Põhjusi selleks leidus, nii isiklikus elus kui rahanduslikult läks Berezovskil halvasti. Kuid mõnedki Venemaad hästi tundvad inimesed kinnitavad tänaseni, et see oli putinlik tellimustöö.

Tšuktšide lahke isa

Hoopis teistmoodi läks aga meie loo kangelasel, kelle rikkus Venemaal muudkui kasvas. 1999. aastal valiti Abramovitš Tšukotkal Riigiduuma saadikuks. Juba järgmisel aastal aga sai temast Tšukotka kuberner.
Tšukotka on mitte ainult Euroopa, mitte ainult Tambovi, vaid isegi Siberi mõistes tõeline maailma lõpp. Kõik juba nõukogude ajal askeldanud Eesti inimesed teadsid anekdoote tšuktšidest. Kusjuures üle hiiglasliku N Liidu oli ehk käputäis inimesi, kes olid elusat tšuktši näinud. Nii 1939 kui ka 2010 aasta rahvaloenduse andmetel elas Tšuktši autonoomses piirkonnas ümmarguselt 12 000 tšuktši. Piirkond on praegu pea 17 korda suurem kui Eesti. Elanikke on 2016. aasta andmetel kogu selle tohutu maalahmaka peal natuke üle 50 000.
Tšukotka epopöa on muidugi Abramovitši eluloos üks järjekordne kummaline ja vaieldamatult tavamõistusele arusaamatu lüke. Ta ütles ühes intervjuus, et „tal hakkas tšuktšidest kahju“, sellepärast asus kauge rajooni kuberneriks. Kõlab nagu üks järjekordne Vene tšuktšianekdoot. Aga tõde on, et see kauge külm lumine maalahmakas peidab endas tohutul hulgal maavarasid. Ja Abramovitši peafirmal Sibneft olid seal suured ärihuvid. Pealegi olid Venemaal kehtestatud võimalus mahajäänud regioonides teha arengut soodustavatele firmadele maksusoodustusi. Kuberner Abramovitš sirutas abikäe Sibnefti suuraktsionärile Abramovitšile ja ärisõpradele.
Populaarseks saada pole sellises vaeses regioonis just keeruline, kui sa raatsid oma järjest kasvavast varandusest natuke ka kohapeale jagada. Seda saadikukandidaat ja hilisem kuberner ka tegi, tema populaarsus oli fakt. Ametlikes tekstides on mainitud, et Abramovitš tahtis peatselt ameti maha panna, aga „pärast vestlust president Putiniga Tšukotka kuberner jätkas ametis“. Nii oli ta kuberneriks kõigi muude tegemiste kõrval kuni 2008. aastani. Hoidudes samal ajal kramplikult avalikest esinemistest ja rahvale kõnepidamistest ning ajades kubermanguasju põhiliselt oma esindajate kaudu. Kuid maailmas sai ta rohkem tuntuks siiski ühe 2003. aasta tehinguga.

Jalgpalliboss sir Chelski

Oma praegusel valikkodumaal Suurbritannias on Abramovitš eelkõige ja peamiselt tuntud kui tippjalgpalliklubi Chelsea omanik. Ta ostis suurklubi enamusosaluse 2003. aastal 140 miljoni naela eest. Seejärel elabki ta järjest rohkem Inglismaal, eriti pärast Tšukotka kuberneri ametist vabanemist. Ta oli küll tubli jalgpallihuviline, kes käis meelsasti suurvõistlustel, aga ühe Inglismaa ja maailma suurklubi omandamine on jälle üks huvitav käik, millel kindlasti oma tagamõte.
Alguses olevat ta hoopis huvi tundnud Manchester Unitedi vastu, aga see jäi kähku soiku. Kuid siis anti miljardärile teada, et Londoni suurte traditsioonidega jalgpalliklubi Chelsea olevat raskes rahahädas. Suhteliselt kiiresti ja fännide jaoks ootamatult läkski tehinguks. Inglaste algne suhtumine oli pigem kahtlev ja skeptiline – mingi kahtlane tundmatu vene oligarhh. Kuid kui Abramovitš ostis kalli raha eest meeskonda portsu maailmastaare, läksid fännide näod naerule. Chelsea tõusis maailma tippjalgpalliklubide hulka ja on seal tänaseni.
Esimesed üheksa aastat teenis Abramovitši värske omandus Chelsea klubi korralikku kahjumit, kümneid miljoneid tuli oligarhil oma uuele mänguasjale peale maksta. 2012. aastal teatati lõpuks rõõmusõnumit, et klubi teenis aastaga 1,4 miljonit naela kasumit. Käesoleval aastal kinnitas majandusajakiri Forbes, et Chelsea on maailma kõige väärtuslikumate jalgpalliklubide esireas seitsmendal kohal väärtusega 1,15 miljardit naela.
Kuid nagu targad inimesed juba toona ütlesid – Chelsea omandamine oli Abramovitšile kallis kindlustuspoliis. Sellist meest Suurbritannias hinnatakse ja hoitakse. Abramovich olla on kindlam kui Abramovitš, sest Putin on ju tuntud oma heitliku äraarvamatu loomuse poolest.

Chelsea meeskond võitis 2012 mais Meistrite Liiga, alistades finaalis Müncheni Bayerni. Didier Drogba ulatab võidukarika omanikule. Foto SIPA/Scanpix

Supeldes rikkuses

2003. aastal arreteeriti Mihhail Hodorkovski ja Venemaa prokuratuur hakkas uurima ka Sibnefti tehinguid. Tark mees Abramovitši taskus oli juba varem öelnud, et tuleb hakata ennast kähku liigutama ja iga hinna eest müüma. Ajavahemikus 2002-2005 müüs ta oma osaluse firmades Aeroflot, Russki Aluminium, RusPromAvto (praegune GAZ), Irkutskenergo, Krasnojarski HEJ. Oli ikka sel tublil noorel mehel õnnestunud varandust kokku krahmata.
Roman Abramovitš oli osav ärimees, aga tema suurimate saavutuste hulka kuulub siiski oma Sibnefti suurosaluse mahamüümine riiklikule Gazpromile. See toimus 2005. aasta oktoobris ja Abramovitšile maksti ametlikel andmetel 13,1 miljardit dollarit. Putin hakkas looma riiklikku püramiidi, kus nii meedia kui suuremad ekspordiallikad nafta ja gaas, aga ka näiteks äsjamainitud Aeroflot, liikusid riigi kätte.
Kuid Abramovitš sai oma tosina aastaga tekitatud hiigelvaranduse rahas kätte ja toimetas suuremalt jaolt Venemaalt välja. Hodorkovski pandi vangi ja Jukos võeti lihtsalt käest ära, aga Abramovitšist oli ajakirja Forbes andmetel 2006. aastaks saanud 18,2 miljardi dollarilise varandusega maailma 11. ja Venemaa rikkaim inimene.
Muidu tagasihoidlik ja avalikkuse tähelepanu vältiv Roman Abramovitš on küll oma hiigelvaranduse eest kinnisvara ja luksuskaatreid ostes tähelepanu äratanud. Ta on ostnud luksuslikke mõisaid ja kortereid Inglismaal, de La Croe lossi Prantsuse Rivieral, Wilde Ridge´i mõis Colorados Aspenis, omab suurejoonelist kinnisvara Moskvas ja kogu oma jõukuse nimekirja pole ta ju kunagi avaldanud.

Abramovitšile kuuluv maailma suurim jaht Eclipse Dubrovniku sadamas. Foto SIPA/Scanpix

Uue aastatuhande alguses kuulus Abramovitšile üks maailma uhkemaid jahte Pelorus ja selle laevukese saabumine mõnda Vahemere sadamasse ajas paparazzid tagajalgadele. Kuid 2011. aastal müüs ta selle USA juudi miljardärile David Geffenile ja praeguseks on laeva omanikuks saanud üks araabia naftašeik. Abramovitš on vahetanud luksuslaevu kiiremini kui tavaline jõukas kodanik autot. Ja kogu tema autokollektsioonist ei ole ka ühelgi autoajakirjanikul täpset pilti ees.
Pärast 15 aastat abielu oli Irina Abramovitš see, kes tahtis lahutust. Romanil oli juba uus silmarõõm ja proua otsustas hakata oma elu elama. Ta oli mehele sünnitanud viis last: Anna, Arkadi, Sonja, Arina ja Ilja. Lahutus möödus Romani kombe kohaselt vaikselt ja ilma skandaalideta ning vormistati 2007. aastal. Irina sai ümmarguselt 150 miljonit naela, kolm elamut Londonis ja maavalduse Lääne-Sussexi krahvkonnas. Ka kõik lastega seonduvad kulud lubas isa kanda. Romantilisemad ajakirjanikud räägivad, et just Irina loomupärane tarkus ja naiselik intutsioon olid Romani edu taga. Ei oska midagi arvata. Igal juhul paigutati ta käesoleval aaastal oma 300 miljoni dollari suuruse varandusega jälle Venemaa 10 rikkama naise hulka, aga ajakirjanduse andmetel elab ta põhiliselt Londonis jõukat seltskonnaelu.
Vanem poeg Arkadi astus varakult isa jälgedesse. Ta oli 17-aastane, kui Moscow News juba 2011. aastal tutvustas noormehe investeerimisfirmat ARA Capital, mis investeerib Venemaal uute maavarade kasutusele võtmisesse. Sama rida, mida isa ajas, ja eks papa kõrvad ning rahakott paistavad noormehe tagant selgelt välja.
Kui vanem poeg paistab isasse olema, siis kaks vanemat tütart valmistavad Romanile peavalu. Tänapäeval eksisteerib ju sotsiaalmeedia, Anna ning Sonja on täisealised Londoni tüdrukud, elavad täisverelist seltskonnaelu ja riputavad Facebooki või Intranetti pilte üles. Miljardi-dollari-tüdrukud on igas seltskonnas teretulnud külalised. Eriti Anna oma napsiihaluse ja kummaliste peikadega on jäänud Briti kõmuajakirjandusele silma.
Samas Roman on viimastel aastatel püüdnud hoida järjest madalamat profiili, teda koos uue naise ja kahe lapsega pole peaaegu üldse fotole saadud. Uus naine, 1981. aastal Moskvas sündinud Darja Žukova on haritud juudi vanemate tütar, kes pärast vanemate lahutust sõitis emaga 1990-ndate aastate alguses ära USAsse. Kui ema läks 1995 tööle Los Angelese ülikooli, siis samas lõpetas tütar Darja kõigepealt kolledži ja seejärel õppis Santa Barbara ülikoolis üsna erinevaid aineid. Mingil ajal kutsus ärimeheks hakanud ja Inglismaale jõudnud isa tütre enda juurde. Seal siis Roman ja ja Darja kuskil seltskonnas kohtusid.
2009. aasta detsembris sünnitas Darja nende esimese lapse, poja, kes sai huvitava nime: Aaron Alexander. Aaron sellepärast, et lapsena kandis Romani isa Leedus nime Aaronas Abramovitšus, hiljem Siberis muudeti see Arkadiks. Aga Aleksander oli Darja isa nimi.
Tütar Leja sündis 2013 aastal.
2016. aasta maailma rikkaimate inimeste edetabelis oli Abramovitš taandunud 151. kohale, aga kui sul on 7,6 miljardit dollarit, ja suurusjärgus nii kogenud majandusajakiri nagu Forbes ei eksi, siis annab elada küll. Paljud Vene oligarhid ongi tasapisi taandunud, sest miljoneid, mida erastada-varastada, enam pole, naftahinnad on languses ja Putini kamarilja pitsitab kodumaal neid, kes rikkusega silma paistavad. Abramovitš aga elab Lääne-Euroopas, põhiliselt Londonis, ja hoiab Kremliga viisakat distantsi. Eelmisel aastal paigutati Abramovitš Briti rikkaimate inimeste esikümne lõppu. Mis ka Venemaal ei juhtuks, aga juhtuda võib mida iganes, tema juba auku ei kuku. 24. oktoobril tähistas osav miljardär Roman Abramovitš oma 50. sünnipäeva.

-----------------------------------------------------

Sel sügisel septembris lekkis osa Abramovitši autokollektsioonist internetis avalikkuse ette. Miljardär käis Saksamaal ühel Euroopa tuntumal võidusõidurajal Nürburgringil oma sportautosid proovimas. Seda eelkõige tänu vanale äripartnerile Viktor Haritoninile, kes alates 2014. aastast üks Saksamaa legendaarse võidusõiduraja suuromanikke. Kõrvalisi isikuid sel ajal küll raja äärde ei lubatud, aga teenindav personal tegi Abramovitši autoiludustest pildid ja riputas internetti üles. Kõige unikaalsem peaks olema Pagani Zonda R, mida olevat toodetud üldse vaid 15 eksemplari. Kuid eks Aston Martin Vulcan, Ferrari FXX, Lamborghini Reventon, Ferrari 488 GT3, Bugatti Veyron ja Mercedes-AMG GT3 kuuluvad ka maailma autode kallimasse kõrgklassi. Kogu see autopark, mida Abramovitš Nürburgringil keerutas, maksab kokku 10 miljoni euro kanti.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised