Seenevana Erast Parmasto haarav lugu

Eesti raamatukogude koondkataloogis olevat üle kümne tuhande memuaariraamatu ja neist pooled on kirjutatud eesti keeles, teatab Erast Parmasto oma raamatu “Ühe Seenevana elupäevad” eeskõnes. 1928. aastal sündinud maailmamainega teadusemees, kes oli end aastakümnete jooksul Seenevanana eestlaste südamesse kirjutanud-rääkinud, jõudis mälestuste koondamiseni alles 2009. aastal.

Tõsi küll, mõtteid hakkas ta kirja panema juba 1980ndail reisidel-matkadel tuhandete kändude otsas istudes. Iseenda jaoks. Sest tal polnud tahtmist osa võtta halenaljakast protsessist, kus memuaare avaldas vaid paar Moskva poliitkirjastust, eesti käsikirjad tõlgiti vene keelde ja saadeti järelevaatamiseks. Et siis paari aasta pärast tagasi saada koos parandamissoovituse või keeldumisega. Küllap tulnuks ka Seenevanal rahvamehelikku jutustamisstiili nahkse ametlikkusega asendada!

Et teha lugejat targemaks

Parmasto alustab küll alguste algusest ja saame viiteid suguvõsa ajaloolegi, kuid kogu raamatu vältel põimib ta kronoloogiasse huvitavaid fakte loodusest ja ühiskonnaelust, et teha lugejat targemaks. Näiteks tutvus ta poisikesena läbi maakera mulku kaevata püüdes leetmulla tüüpilise profiiliga, mille kihtide nimetused hiljem ülikoolis ära õppis, ning leidis maa-aluseid trühvlilaadseid seeni, mida tookord ei osanud seeneks pidadagi!
Just selline jutustamisstiil teebki raamatu haaravaks ja elavaks.
Lugema õppis Parmasto juba neljaselt gooti kirjas ajalehti laua all sirvides. Lasteraamatute asemel oli ta enne kooli läbi lugenud 700-leheküljelise tapmis-tagaajamisteose.
“Elusaatuse pani idanema” aga eluohtlik haigus sarlakid, mille põdemise ajal ta III klassi poisina luges ajakirja Loodusevaatleja numbreid ja Tammsaare tõlgitud teost “Looduse imed”. Onu juures maal oli ta mõndagi loetust oma silmaga näinud.

Teistkordne pikk põdemine oli 1950ndatel, mil kollatõvega nakkushaiglasse suletud Parmasto luges ühena vähestest Eesti bioloogidest läbi Darwini peateose liikide tekkimisest ja õppis ära tšehhi keele miinimumi, aga sai ka meditsiinilise ettekäände ebameeldivatest napsuvõtmistest hoidumiseks. See muutis küll ta hiljem teadusetšinovnikuna ametiülesannete täitmiseks kõlbmatuks, sest ei saanud Moskva ülemusi saunatada.

Esimese teadusliku ettekande pidas Parmasto aga 1942. aastal Koopa loodusteaduslikus ringis, mille ta koos sõpradega Nõmmel varjendisse asutas. Kuulajate seas oli ka ornitoloogiahuviline klassivend Hans Voldemar Trass. Suvel alustasid poisid loodusvaatlustega ja sügisel lõid juba Nõmme gümnaasiumi loodusesõprade ringi ning hakkasid toimetisi välja andma, et oma vaatlusi publitseerida.

Viimasel kooliaastal astus Parmasto üles operetis, mille autoreiks olid koolivennad Kulno Süvalep ja Eino Tamberg. Suur oli ka kirjandushuvi, kuid selle teadusharu ülepolitiseerituse tõttu kujunes kindel plaan õppida botaanikat.

Ülikooli läkski Parmasto lootusega, et satub elava teaduselu keskele, nagu oli Nõmme gümnaasiumis, kuid kateedris puudusid sellised kontaktid. Õnneks sai ta koos kursusevend Trassiga vabaduse omapäi kõike ise teha ja leida. Mõlemad tundsid suurt huvi samblike vastu, kuid peagi adus Parmasto, et kaaslane on innukam, ning leidis endas hoopis seenehuvi. Üliõpilaste teadusringis koostaski ta juba 145-leheküljelise ENSV kõrgemate seente nimestiku.

Ülikooliajal õnnestus mõlemal mehel tööle saada bioloogia instituuti vanemaednikuks. Parmasto korrastas ära herbaariumis olevad seened, kokku 50–60. Aastal 2009 oli neid juba 190 000, neist 35 000– 45 000 Parmasto korjatud. Seente uurimine oligi algul pigem isiklik huvi, sest teaduse ülesanne toona oli tagada kolhooside taimetoodangu enneolematu tõus.

Ülikooli lõpetajaid ootas toona õpetajaks suunamine, kuid tandem Parmasto–Trass sai aspirantuurikutsed. Parmastol valmis kolme aastaga kolmeköiteline väitekiri Eesti torikseente liigirikkusest.

Ta oli ka ajakirja Eesti Loodus loomise juures 1957. aastal. Esimese peatoimetajana pani ta paika põhiprintsiibid, nagu eesti autorite eelistamine ja teksti usaldusväärsus. Nii üllatav kui see ka pole, aga Lõssenko ja Mitšurini nimed ilmusid ajakirja veergudel alles 1965!

Teadusmaailma intriigidest

Ühe oma 1968. aastal ilmunud raamatuga läheb Parmasto maailma ajalukku, kuna tegu on vististi viimase ladinakeelse botaanilis-mükoloogilise teosega. Põhjus oli eluline – vene keeles ei tahtnud avaldada ja inglise keeles veel ei saanud. Muide, Parmastol oli hoolimata raudsest eesriidest õnnestunud juba 1956. aastast ühe Rootsi seeneteadlasega kirjavahetust pidada. Huvitav, mida tegid siis valvsad seltsimehed?
1976. aastast on raamatus igatahes KGBga seonduv lõbus seik. Külas oli USA seeneteadlane keda tohtis, nagu tollal välismaalasi ikka, Tartusse tuua vaid päeval ja Eestis ringi sõidutada mööda kolme maanteed – Tallinna, Viljandi ja Pärnu. Metsaminek ei tulnud kõne allagi, kuid just seda ameeriklane soovis, et üht haruldast seeneliiki korjata. Nii juhtuski, et külalist “tabas kõhuhäda” ja tuli teha korduvalt metsapeatusi.

Parmasto paotab eesriiet ka teaduste akadeemia ja üldse teadusmaailma intriige täis siseelult. Kirjutab avameelselt, kuidas ta ülikoolist sule sappa sai, aga ka vananemise ebameeldivast paratamatusest. Esimene vanaks jäämise tunnus olevat loobumine uudishimu tundmisest.

Erast Parmasto säilitas huvi elu vastu ja uudishimu ka siis, kui oli juba raskelt haige. Ta soostus filmigruppi vastu võtma, kuigi sai hingamiseks tuge aparaadilt. Eaka mehe silm lõi kaamera ees särama, meenutades, kuidas ta 1950. aastal jalgrattaga Tartust Järvselja ürgmetsa seeni uurima väntas ja miks ta on tänulik Järvseljale. Too intervjuu jäigi Seenevana elupäevade viimaseks.
Aga tema mälestusi ja mõtisklusi soovitan lugeda neilgi, kes pole elulugude fännid.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/

või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.