Teoloog Malle Pärn: Ma arvan, et eestlased on enamasti usuvõhikud, mitte usuleiged

 (15)

Teoloog Malle Pärn: Ma arvan, et eestlased on enamasti usuvõhikud, mitte usuleiged
Malle Pärn, näitleja, teoloog, ema ja vanaema. Elukiri

"Ükski inimene ei saa päriselt elada ilma usuta, see on inimesse sisse kodeeritud. Südametunnistus on jumala hääl inimeses. Kui inimene ütleb, et usk ei ole talle tähtis, aga elab ometi usuprintsiipide järgi – on aus, moraalne ja hooliv –, siis on ta usu lihtsalt oma alateadvusse vangistanud," leiab teoloog ja näitleja Malle Pärn.

Malle Pärn on näitleja ja teoloog, luuletaja, esseist, laulja ja tõlkija, paljude raadio- ja telesaadete autor. Lõpetas lavakunstikateedri neljanda lennu (1970) ja 1999. aastal EELK Usuteaduse Instituudi. Peab internetis oma blogi.

Olete lõpetanud lavakunstikateedri, töötanud Ugalas, Rakvere Teatris, Draamateatris, Eesti Filharmoonias, Vanalinnastuudios... Nüüd olete juba paarkümmend aastat vabakutseline näitleja ja teoloog. Mis ühendab neid esmapilgul nii erinevaid elukutseid? 

Vabakutseline ei ole ma päris omal valikul. Lihtsalt ma pole osanud ennast kuhugi pakkuda ja ma ei ole kunagi olnud kambainimene, aga teatrites valitseb kambavaim üpris tugevasti.
Näitleja ja teoloog ei ole tegelikult teineteisest kaugel. Mõlemad tegelevad hermeneutikaga: teksti mõistmise ja lahtimõtestamisega, ja vähemalt mingil määral ka tõe vahendamisega rahvale. Hea teatrietendus võib olla nagu jumalateenistus, kus näitleja toimib preestrina. Teater algas ju kirikust, algselt oligi ainult püha teater. Tõeline kunst on alati religioosne ja tõeline teoloog või vaimulik on ühtlasi ka meedium, ilmutuse vahendaja.

Loe veel

Minusse mahuvad mõlemad ametid kenasti ära: teoloog täiendab näitlejat ja näitleja teoloogi. Tartu Uue Teatri 2012. aasta suvelavastuses usaldas lavastaja Ivar Põllu mulle jumala monoloogi, mille eest sain viimasel etendusel publikult aplausi.

Eestlased on suhteliselt usuleiged, ent ometi ilmnes hiljuti rahvaloenduse andmetest, et õigeusku tunnistab 16 protsenti elanikkonnast. Luterlaste osakaal on langenud kõigest kümnele protsendile. Tervelt 54 protsenti elanikest ei pea omaks ühtegi usku. Kas see on hea või halb?

Ma arvan, et see on halb. Kui inimene ütleb, et tal pole usku, siis millest ta lähtub oma eluvalikutes – kas kohustuslikust ideoloogiast või omakasust? Mõlemad viivad ummikusse. Kuidas saab usaldada inimest, kelle mõõdupuuks on tema enda piiratud ego? Ükski seadus ei suuda korraldada uskmatute inimeste omavahelisi suhteid. 

Ma ei võtaks seda rahvaloenduse tulemust nii tõsiselt. Miks peaks kristlane mingile ilmalikule ametlikule paberile laskma märkida oma usukuuluvuse? Ma arvan, et põhjus, miks seda ei tunnistatud, oli pigem see, et riiklikud institutsioonid on kaotanud rahva usalduse.
Ma arvan, et eestlased on enamasti usuvõhikud, mitte usuleiged. Nõukogude aja kõige hullem mõju on ilmselt just see, et nii paljud inimesed suudeti kirikust ära võõrutada. Kirik oli ju viiskümmend aastat naeru ja põlu all. Nõrgad võõrdusid, tugevad jäid alles ja seda vastupidiselt üldisele arvamusele, et jumalasse usuvad nõrgad inimesed. Kuidas nad nõrgad on, kui suutsid tugevale punasele propagandale vastu panna ega jätnud kirikut, ehkki neid selle eest represseeriti?

Usk ei ole tegelikult valiku küsimus. Ükski inimene ei saa päriselt elada ilma usuta, see on inimesse sisse kodeeritud. Südametunnistus on jumala hääl inimeses. Kui inimene ütleb, et usk ei ole talle tähtis, aga elab ometi usuprintsiipide järgi – on aus, moraalne ja hooliv –, siis on ta usu lihtsalt oma alateadvusse vangistanud. Tal puudub usuharidus, mitte usk. Öeldakse veel, et usk on igaühe eraasi. Ega ikka ole küll. Mis hoiab rahvast koos, kui tal pole ühtset religiooni, ühtseid väärtushinnanguid, mõtestatud moraali ja kõlblusnorme? Siis me oleme ju üks kaootiline inimkari. Ja kui rahval pole religiooni, siis pole tal ka kultuuri, sest kultuuri juured on religioonis. Juurteta kultuur on nagu lõikelill.

Kas inimesed peaksid millessegi või kellessegi uskuma? 

Ikka peaksid. Aga mitte rahasse – see on julm jumal. Meile on antud vaba valik ja valikuvõimalusi on meie praegusel infouputuse ajastul palju. Vanasti võtsid lapsed endastmõistetavalt üle oma vanemate maailmavaated ja usundid, nüüd aga öeldakse, et igaüks saab ise valida endale sobiva. Ma ei usu, et see meid õnnelikumaks või täiuslikumaks teeb. Pealegi on tänapäeva inimene üldiselt üsna pealiskaudne, püsimatu ja mõttelaisk, sest ta on üles kasvanud vilkuvate piltide ja lakkamatu taustalärmi saatel. Religioon nõuab pühendumist, süvenemist, vaikust, lakkamatut õppimist ja meeleparandust, vaimset arenemist ja meelekindlust. 

Kõik inimesed ei peagi usuga sügavuti tegelema. Piisaks sellest, kui nad usaldaksid nende teadmisi, kes sellega sügavuti tegelevad. Kui inimene, isegi usust eriti midagi teadmata, läheb pühapäeval kirikusse ja teeb siiralt kaasa kogu selle sajanditevanuse rituaali, siis toimub temas midagi, millest ta ei pruugi arugi saada, aga mis teda kindlasti elus palju aitab.

Kaukajumala kummardajad ei pea üksteisest hoolimist, teise murede märkamist tähtsaks.
Tundub, et hoolivust on rohkem nendel, kellel raha on vähem. Ja vähem nendel, kellel raha on rohkem. Neil pole häbi nõuda endale palka ja kompensatsioone, mis on mitmeid kordi suuremad kui enamikul inimestel.

Eesti keeles on sõnad „rikkus“ ja „rikkuma“ ühesuguse tüvega. See on tähelepanuväärne. Rikkus rikub inimese ära. Või tuleb rikkaks saamise nimel midagi endas ära rikkuda. Kaotada moraalsed tõkked. Riiklikud palgad tulevad ju ühest ja samast kassast – missuguse südametunnistusega mingi direktor või riigikogulane nõuab, et talle makstaks nii palju rohkem kui tema laste õpetajale või kirurgile, kes opereerib tema ema? 

Nõukogude ajal olid palgad kuidagi normeeritud, aga praegu võetakse vist palganumbreid küll laest. Kellel rohkem häbematust, see nõuab rohkem palka. Sellepärast naised ei küsigi endale hirmkõrgeid palkasid, et neil on rohkem sündsus- ja õiglustunnet. Ja sellepärast rahvas ei usalda kõrgeid ametnikke, et need käituvad südametult ja julmalt. Tark inimene nii ei käitu.

Milline retsept aitaks meid mõistvama, hoolivama ühiskonna poole? 

Oh, see pole nii lihtne, et kirjutad retsepti ja võtad tableti… Ühiskonna areng on aeglane ja üsna vaevaline. Kakskümmend aastat on meid surutud niinimetatud liberaalse turumajanduse ummikteele, seal me siis nüüd ekslemegi. Kui mingeid valesid piisavalt kaua korratakse, siis hakkab enamik inimesi neid uskuma. 

Meil pole lootust, et meie valitsejad, kes meid on ummikusse juhtinud, sellest aru saaksid ja oma eksimusi kahetseksid, rääkimata vigade heastamisest. Meie ainus lootus on see, et küpseks tugev ja ühtne vastupanuliikumine, mis juba tegelikult üpris aktiivselt käärib. Aga päris suur on ka nende hulk, kes on valitseva ideoloogia ja elukorraldusega rahul, sest see on nendele võimaldanud lõbusa ja mugava elu, miski muu ei lähe neile korda. Ma nimetan seda kontingenti vahukihiks. Nemad ei taha mingit erilist muudatust.
Mõistlikud inimesed peaksid hakkama kogukonniti eirama valitsuse rumalusi, ise oma elu korraldama, kas või naturaalmajanduseni välja. See maa ju kuulub ikkagi meile kõigile.

Viimasel ajal on palju räägitud eakate pereliikmete hooldamisega seotud probleemidest. Mis on meiega juhtunud, et me vananemist ja sellega seonduvaid probleeme püüame kuhugi „kõrvale ja ära“ tõrjuda? 

Selle nähtuse nimi on „kakskümmend aastat röövkapitalismi“. Inimene on muudetud individualistiks, sest ta on pidevalt mures homse päeva pärast: kas ta tuleb toime, kas tal on töökoht, kas ta suudab maksta pangalaenu, kas ta suudab laste hariduse eest tasuda, kas ta haigena pääseb arsti juurde, kas jätkub raha hambaaukude parandamiseks ja nii edasi. Kust siin veel võtta energiat ja aega oma vanaks jäänud ema eest hoolitseda?

Paraku on ka vananemine ja surm elu osad. Kuidas selleks vaimselt valmis olla?  

Vanadusel on omad võlud ja väärtused, võimalik, et ka surmal. Inimene sünnib, kasvab, elab mitu aastakümmet täiskasvanuna, vananeb ja sureb. Laps ei tea midagi oma tulevikust, vana teab aga väga palju oma minevikust. 

Olen mõelnud, et vananedes inimene nagu pikkamööda võõrandub sellest maailmast, sest ühiskonnas asetleidvad kiired ja sageli üpris narrid muutused ning „arengud“, nagu praegu öeldakse, ei ole talle vastuvõetavad. Sellega teda nagu valmistatakse ette sellest maailmast lahkuma. Nii et kui see hetk kätte jõuab, siis ta ongi peaaegu valmis minema. Kahju on muidugi lastest ja lastelastest, kes siia hädaorgu maha jäävad. 

Jälle on usklikul inimesel suur eelis uskmatu ees: tema usub, et saab seal teispoolsuses kuidagimoodi kokku kõigi oma armsate inimestega. Ja oma jumalaga, keda ta usaldab. Siis ei ole see nii raske. Kui me õhtul magama heidame, siis me ju ei karda und, ehkki me ei tea, kas me hommikul ärkame või ei ärka.

Eutanaasia - kuidas teie selle võimalikku seadustamisse suhtute? 

Meie meedia on tendentslik, ta haarab mingi teema, mis tegelikult ei ole üldse eluliselt tähtis, ja hakkab selle ümber vahutama. Paraku on need sageli marginaalsed teemad, mis tehakse kunstlikult tohutu suureks, justkui selleks, et varjutada tegelikke valupunkte. See tuleneb meie ühekülgsest mateeriausku haridusest, aga ka ideoloogiast, sest ajakirjanikud on ju ikkagi ideoloogiatöötajad. Ja nad on ka töömesilased, kes peavad oma isandatele võimalikult suuremat kasumit teenima. 

Religioonita rahval pole kerge elu ja surma üle otsustada, kuna ta ei tea õieti kummastki midagi. Ja autoriteete ju ka enam pole. Igaüks on ise enda jaoks autoriteet. Juut läheb rabi juurde, kui tal on probleem, aga kelle juurde läheb see, kes mingit usku ei tunnista?
Me oleme ehitanud üles mingi monstrumühiskonna, kus moraal ja eetika on peaaegu sõimusõnad, kus loomulikud suhted on asendatud eluvõõraste karjeristide poolt väljamõeldud seadustega, mis tegelikus elus on pigem takistuseks kui abiks. 

Kui räägitakse millegi „seadustamisest“, siis ma mõtlen alati: huvitav, kellele see seadus kasulik on ja keda sellega rõhuma hakatakse.
Terviklik inimene koosneb ihust, hingest ja vaimust, sekulaarmaailm tahab inimese kahandada tarbijaks ja tootjaks, kaubaks tööturul, maksukohuslaseks, töövõtjaks ja tööandjaks,kinnistuomanikuks, sundüürnikuks, koguni jäätmevaldajaks. Inimene ei olegi enam inimene, ta on materiaalne olend, ilma hinge ja vaimuta. Niisuguses ühiskonnas on väga raske mingit täiuslikku õiglust maksma panna. Ja ükskõik kui hea seaduse me teeme, ikka hakatakse seda kuritarvitama.

Olen kuulnud – eriti just varajaste ja ootamatute lahkumiste puhul –, et omaksed soovivad kiriklikku matust (kuigi lahkunu ei olnud koguduse liige) põhjusel, et see läheb rohkem hinge. Kas ka teie poole on sellise sooviga pöördutud?

Jah, on. Ma olen matnud mitu inimest, kes ise pole kirikus käinud. Juba pärast pikka eelvestlust on omaksed mulle öelnud, et neil on tunduvalt kergem, sest nad on rahu saanud. Sest eelvestluses räägib õpetaja omastega lahkunust, ta vajab ju infot matusekõne jaoks, aga ta tegeleb ka leinajate probleemidega. Seda nimetatakse hingehoiuks. 

Sajanditevanune matuserituaal on pühalik ja ilus, kalmistult minnakse ära rahus, sest lahkunu keha on pühitsetud mullas, tema hing on teispoolsusele üle antud ja temaga on väärikalt jumalaga jäetud. Kõik see puudub ilmalikul matusel. Ma ei tea, millest leinajad seal lohutust saavad.

Mida peaks ärasaatmiskõne tingimata sisaldama – et pärast öeldaks: „Ilus matus oli...“? 

Matusekõnes tuleb rääkida kõigepealt inimesest: kes ta oli, mida tegi, missugused olid tema head omadused. Siis tuleb leinajaid lohutada. Uskmatut inimest ei saagi leinas lohutada, tema jaoks on surm kõige lõpp, kallis lahkunu on kadunud tühjusse… Ja muidugi räägib õpetaja ka jumala armastusest ning igavesest elust. Usklik teab, et surm ei ole lõpp, vaid üleminek sinna, kuhu me kõik kord läheme – paremasse maailma, kust on pärit meie igatsus täiuslikkuse järele, kus ei ole enam pisaraid ega valu.

Palun andke leinajaile paar nõuannet.   

Surm on alati raske kogemus. Ühtpidi sellepärast, et meie kallis inimene on meie kõrvalt kadunud, teistpidi sellepärast, et see tuletab meile alati meelde: ka meie oleme surelikud ja me ei tea, millal meile minekuhetk kätte tuleb.
Rasketes olukordades on meile toeks väljakujunenud ja ajaga järeleproovitud traditsioonid. Isegi siis, kui me neist aru ei saa. Ei peagi saama. Selles maailmas on meile nii palju mõistatusi, iseendagi hingest ei tea me peaaegu mitte midagi… Tasub oma esivanemaid usaldada. Miks me arvame, et nad olid rumalamad kui meie?

Kas inimesed võtavad naisvaimulikku hästi vastu või olete kohanud ka soolist diskrimineerimist? 

Ma ei tahaks kasutada seda väljendit, see on nii kantselliitlik. Nii koguduseliikmete kui ka vaimulike hulgas on neid, kes ei taha naisi altaris ja kantslis näha. Enamik võtab hästi vastu ja tegelikult oleneb ikka kõik konkreetsest inimesest, olgu ta siis naine või mees.
Meil on kindlad stereotüübid, mille järgi mees on ikka nagu väärtuslikum kui naine. Selle vastu pole vist võimalik midagi ära teha. Igal juhul mitte seadustega. Võimalik, et see pikkamööda muutub, aga siis võib juhtuda, et mehed kaotavad motivatsiooni ja muutuvad äpumaks. Mees ju tahab võimu, ta tahab kogu aeg kellestki üle olla, selle nimel teeb ta pingutusi.

Aga ealist diskrimineerimist?

Kirikus kindlasti mitte, kirikus peetakse vanematest inimestest lugu, sest nad on näidanud, et nad on rasketel aegadel kirikule truuks jäänud. Meie kiriku hoidsid ju läbi nõukogude aja alles just vanad naised. Enamik mehi kadus kirikupingist, õnneks küll mitte kõik.

Eesti kalmuaedades toimuvad sageli surnuaiapühad. Võib-olla nooremad ei tea, mis see on. Niisiis, mida see üldse tähendab?

Eestis on üldse väga omapärane ja vist ainulaadne kalmistukultuur, hauad on meil nagu lillepeenrad. Surnuaiapühad on toredad üritused, sinna tulevad ka need, kes muidu kirikus ei käi. Omaste haudadele tullakse, sest nad on kiriklikult maetud ja nendele tahetakse austust avaldada. Enne surnuaiapüha tehakse hauad kenasti korda. Ja seal kohtutakse ka sugulastega, mis on samuti tore. Sageli see ongi ainuke kord aastas, mil sugulased kokku saavad.
Mäletan lapsepõlvest surnuaiapüha kui suurt pidupäeva, lapsed pandi ilusti riidesse, puhkpilliorkester mängis, palju rahvast oli koos, ja pärast surnuaia jumalateenistust veedeti ühiselt kellegi kodus aega kuni õhtuni välja.

Mis teid rõõmustab tänases Eestis?

See, et nii palju on ikka veel neid inimesi ja isegi noori, kes ei jookse iga moe ja ideoloogiakäänakuga kaasa, et meil on tervemõistuslikke kodanikke, kes julgevad oma arvamust välja öelda, igiigaveste väärtushinnangute eest seista. Kes hoiavad alles oma hinge ega lase seda ära rikkuda. Ja viitsivad tööd teha. Et meil on ikka veel nii palju puhast ja kaunist loodust…

Mis kurvastab? 

Oh, seda on nii palju. Et inimesed ei pea endast lugu, lasevad endaga manipuleerida, ei viitsi või ei suuda ise kainelt mõelda, tantsivad kuulekalt ja pimedalt kaasa instinktide vallapäästmise bakhanaalil… Et meie noored ei saa endale kodu teisiti kui ennast kolmekümneks aastaks pangaorjusse andes. Et meie inimeste palgavahed on häbematult ja ebaloomulikult suured – see ei ole väikeriigile kohane. Ja nii edasi… Kuulake vahel Nõmme Raadio lõunatundi, siis paistab meie riigi olukord hoopis teistsugusena kui poliitkorrektses meedias.

Kui vaadata meediakajastust ja tuliseid debatte, siis tundub, et meie ainuke suur mure on see, kas lubada homoabielusid või mitte.  

Tegelikult ei peaks see üldse kõnelemist väärt teema olema. Minu meelest pole üldse sünnis meedias arutada nii sügavalt intiimset teemat nagu seksuaalsus. Ma ei suuda mõista inimesi, kes identifitseerivad end avalikult ja valjuhäälselt selle järgi, kuidas ja kelle abiga nad rahuldavad oma seksuaalinstinkte. Seksuaalsus on ainult üks meie keha funktsioonidest, kusjuures üldse mitte eluliselt oluline. Inimene ei sure seksinälga. 

Geiaktivistid on väga agressiivsed. Kaebavad kohtusse traditsioonilise perekonna kaitsjad, sõimavad väärikaid inimesi homofoobideks, räägivad tolerantsusest, aga ise ei tolereeri mitte kedagi, kes nendega nõus pole. Homoseksuaalsust ei saa ära kaotada, loomulikult ei tohi kedagi selle pärast halvustada, aga normaalseks seda küll kuulutada ei tohi. Nad ei hooli ka oma saatusekaaslastest, sest enamik homoseksuaale ei taha üldse, et nende intiimelu avalikult meedias arutataks. Kui me tahame teada, missugune on normaalne seksuaalsus, siis tarvitseb vaid vaadata ja võrrelda mehe ja naise suguelundeid. Inimene on loodud meheks ja naiseks, seksuaalsus on meile antud selleks, et järglasi saada ja nad turvaliselt üles kasvatada, sest inimlaps on väga kaua aega abitu, ta ei jää omapead ellu. 

Homoseksuaalsuse kuulutamine normaalseks tooks endaga kaasa tohutuid muudatusi ühiskonna elus, see ei ole mingi väike asi. Me ei tohi seda lubada, me oleme niigi ohustatud liik siin Euroopa ääremaal.

Peate internetis oma blogi („Malle Pärn – mina olen mina“). Kirjutate seal asjadest, mis südamel, ja tunnistate, et saate paljudest asjadest hoopis teistmoodi aru kui meie riigiisad. Millest näiteks? 

Seda ei saa paari sõnaga ära öelda. Ma olen kirjutanud sel teemal sadu lehekülgi artikleid. Riigiisade meelest on meil kõik ju väga hästi, nad usuvad kindlalt, et nad on teinud väga head tööd ning väärivad oma hirmkõrget palka ja igasugu lisatasusid. Mina jälle nii ei arva. Me vaatame maailma erinevatest akendest. Rahvas põgeneb kodumaalt: kuidas siis kõik hästi on?

Kas teie tütar Katrin, samuti näitleja, on teid juba ka vanaemaks teinud? 

Oh jaa, mul on kaks lapselast, mõlemad poisid, aastane ja neljane. Tahaksin olla ühtaegu lõbus ja tõsine vanaema. Tahaksin, et poisid julgeksid oma probleemidega minu juurde tulla. Sest probleeme saab neil olema palju, meie ajal on kohutavalt raske olla laps või noor inimene. Labasuse, rumaluse ja moraalituse pealetung on nii tugev, et sellele on noorel inimesel raske vastu panna. Tahan neid selle eest kaitsta. Ja ennekõike arvutimängude ja muu virtuaalhulluse eest.

Elukiri 2013

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised