Tiia Toomet: uskuge mind, ükskord saate teiegi vanaks ja tohite maitsta vanaduse võlusid!

 (11)

Tiia Toomet: uskuge mind, ükskord saate teiegi vanaks ja tohite maitsta vanaduse võlusid!
Tiia Toomet oma maakodus Mutikal, kus jagub aega ja kohta kogu ta suurele perele.Erakogu

Kirjanik Tiia Toomet (70), nelja lapse ema ja üheksa lapselapse vanaema, ütleb oma väga helges raamatus „Vanaduse võlud“: „Neile, kes praegu noorte ja tugevatena elu oravarattas tormavad, tahan lohutuseks öelda: ärge kurvastage, olge kannatlikud ja oodake. Uskuge mind, ükskord saate teiegi vanaks ja tohite maitsta vanaduse võlusid!“

Lapse ja noore jaoks on elu lõputult pikk ning isegi 30–40aastane võib tema meelest olla vana inimene. Kas Te mäletate enda noorusajast kedagi, kelle kohta mõtlesite, et vana inimene, aga nüüd tagantjärele teate, et tegelikult ei olnud vana?
Kui peale keskkooli 18aastasena ülikooli läksin, selgus, et meie kursuse nimekirjas oli teiste minuvanuste kõrval ka Mari P, kel aastaid 25. Mu esimene mõte oli, et mida nii vana inimene siin teeb, tudengiks ta sellises eas küll enam ei sobi! Hiljem saime Mariga headeks sõpradeks ja meie ületamatuna näiv vanusevahe haihtus. Eks sama asi toimib tegelikult ka teistpidi. Ütlen oma kolmekümnendates-neljakümnendates eluaastates poegadele-miniatele vahel siiamaani “lapsed”.

Tsitaat raamatust „Vanaduse võlud“: Meie praegune maailm on agressiivse noorusekultuse maailm. Ammu on möödas ajad, mil vanu inimesi austati ja hinnati nende elukogemuse ja teadmiste pärast. Tänapäeval, kui teadmised on talletatud kirjasõnasse ja internetiavarustesse, on eakad ühiskonnaliikmed muutunud mitte kellelegi vajalikeks penskariteks, kes neelavad vaid mõttetult maksumaksja raha.

Loe veel

Kas Te olete isiklikult tajunud, et olete ühiskonnas liigne? Või on see pigem üldistus?
Ei, minule endale ei ole keegi midagi sellist mõista andnud. Aga eks ma sahmin ka veel ringi ja püüan pigem aidata teisi, kui olla ise aidatav. Välja arvatud arvutiabi poegadelt, mida aeg-ajalt vaja läheb.
Jälgides aga, mis ümberringi toimub, on mul küll tunne, et meie ühiskond on praegu ikka väga noortekeskne. Vanadesse inimestesse suhtutakse natuke nagu tülikasse paratamatusse, kellega on vaja arvestada vaid valimiste ajal. Eks ajaloost ole teada ka teistsuguseid ühiskondi, kus eakaid on austatud ja nende arvamust kuulatud. Tänapäevalgi on riike, kus vanemale põlvkonnale pööratakse rohkem tähelepanu. Olin kevadtalvel lühikest aega Maltal. Meie giid rääkis, et seal võeti mõnekümne aasta eest kogu rahva heakskiidul vastu seadused ja otsused, mis aitasid muuta vanade inimeste (ta ütles tegelikult: meie vanaks jäänud emade-isade) elu elamisväärseks. Selle tulemusena on Maltal nüüd korralikud pensionid ning mitmesugused vanainimestele mõeldud sotsiaalteenused ja terviseteenused, mis lubavad neil, kes ei taha minna hoolekandeasutusse, elada edasi oma kodus. Ma ei tea küll, kas sealgi kõik alati hästi toimib, aga niisugune suhtumine tegi südame soojaks.

Tsitaat raamatust „Vanaduse võlud“: Ma arvan, et väga vanade inimeste üksildus ei tulene mitte sellest, nagu poleks nende ümber teisi inimesi, vaid hoopis tõsiasjast, et neil pole enam kellegagi oma mälestusi jagada.

Ehk ongi vanade aegade meenutamise jutud põhjuseks, miks noored ei taha eakate sugulastega eriti aega veeta, sest neil puudub side vanainimese asjade ja inimestega?
On loomulik, et noori inimesi minevik ei huvita, neil on endi elugagi piisavalt tegemist. Huvi esivanemate vastu tekib enamasti hiljem, kas keskeas või juba ise vanaduse künnisele jõudes. Siis tahaks teada, kes on need tundmatud näod vanadel fotodel, aga liiga sageli pole enam kelleltki küsida. Olen kohanud palju omavanuseid ja ka nooremaid, kes kahetsevad kibedalt, et nad oma vanemate ja vanavanemate eluajal nii vähe nende varasema elu vastu huvi tundsid. Nüüd on kogu informatsioon koos eelmise põlvkonnaga kadunud. Seepärast arvan ma, et rääkima peaks ikka. Suguvõsa pärimusi ning mälestusi inimestest ja paikadest ja sündmustest. Nii see ajalugu ju perekonnas edasi antakse! Iseasi, et ei tohi jääda ainult minevikust heietama, tuleb elada täiega ka praeguses maailmas, tunda huvi ka noorte inimeste mõtete ja tegemiste vastu. Ma usun, et sellisel juhul jääb ära ületamatu võõristus põlvkondade vahel ja nii mõnigi teismeline salvestab vanaema või vanaisa jutu oma aju kõvakettale, et see sealt tulevikus vajadusel välja võtta.

Mida võiks ja ehk isegi peaks vältima, et vanaduse võlud kuskile varju ei jääks?
Vältima peaks kibestumist ja eluhuvi kadumist. Uudishimu on see, mis hoiab vaimu virge ja sunnib keha liikuma. Ja muidugi leebe huumor, nii maailma asjade kui ka iseenda suhtes. Loodan, et mul on oma raamatus õnnestunud sellist suhtumist väljendada.

Tööga hõivatud inimene mõtleb sageli: kui ma pensionile jään, siis teen seda ja seda ja seda. Kas teile on see mõttekäik tuttav? Kui jah, siis mida lootsite teha ja kas olete seda teinud?
Minuga on see häda, et mul on nii palju plaane, mida kõike tahaks teha, et nende täideviimiseks ei jätkuks ka mitmest elust, ammu siis pensionipõlvest. Ma pole kunagi õieti aru saanud, mida tähendab aja viitmine, minu probleem on, vastupidiselt, selles, et aega pidevalt napib. Õnneks olen aga sellega leppinud ning tunnen rõõmu, kui midagi plaanitust jälle tehtud saab, olgu selleks siis lillepeenar, suguvõsaalbum või ilmunud raamat.

Kas Teie kui väga tegusa inimese käest saab nõnda küsida, et milline on Teie tavaline päev? Mis ei puudu üheski Teie päevas, kui vähegi võimalik?
Iga tavaline päev on isemoodi, aga kõik nad algavad ühtemoodi. Kõigepealt külma duši alla või suvel tiiki ja seejärel suur tassitäis kuuma kohvi.

Tsitaat raamatust „Vanaduse võlud“: Suvepäev lastelastega maal. Nende heledad hääled ja jooksumüdin õues. Botaste hunnik verandaukse taga. Toapõrandal ja toolidel pilla-palla mänguasjad ja riided. Läbi akna paistab kiik, mis käib nii kõrgele, et hing sees võpatab.
Vaatame laste vanaisaga teineteisele otsa ja ohkame blaseerunult.
„Kuuekümne aasta pärast on nad umbes sama vanad kui meie praegu,“ ütleb ta korraga.
Välgusähvatus! See on aastal 2076! Nii kaugele tulevikku ulatume me!

Kuuskümmend aastat tulevikku ... kui ilus ja lootusrikas mõte! Te olete abikaasa Jaan Kaplinskiga üles kasvatanud neli last ja teil on üheksa lapselast. Kas teete lastelastega mingeid muid asju, mida oma lastega ei märganud või ei olnud mahti teha?
Kõige vanem lapselaps on kahekümne viiene Minea, kes on ise juba neljakuuse Helina ema, ja kõige noorem on Paul, kes saab jaanipäeva paiku aastaseks, ülejäänud on siis seal vahepeal. Mõnega oma lastelastest olen olude sunnil tegelenud natuke rohkem, mõnega natuke vähem, aga kõik nad on mingis vanuses elanud suvel meie maakodus Mutikul, kus hiilgeaegadel on tegutsenud tõeline lastelaager. Lastelastega olemist olen võtnud ehk natuke vabamalt kui varem oma laste puhul, lubanud neist endal lihtsalt rõõmu tunda ja jätnud kasvatamise mured rohkem nende vanematele. Aga ega suurt muud vahet ei teagi, armsad on nad olnud ühtviisi kõik, lapsed ja lapselapsed.

Tsitaat raamatust „Vanaduse võlud“: Põlvkondi võib eristada mitmesuguste tunnuste põhjal. Minu oma tunneb eksimatult ära toaseinu täitvate raamaturiiulite järgi. --- Mina ise tarbisin nooruses raamatuid nagu leiba, ning kuigi kooliharidus andis igasuguseid tarkusi, võin tagantjärele tunnistada, et suure osa oma eluteadmistest sain just raamatutest. --- Iga rõõmu eest tuleb aga maksta ja nüüd jõuan oma põlvkonna hamletliku küsimuse juurde: mida hakata peale toatäite raamatutega, mida on ajapikku saanud nii palju, et enam ise elamisse ei mahu?

On mõistetav, et kahe kirjandushuvilise ja kirjaniku koju on aastakümnete jooksul väga palju raamatuid kogunenud. Kas te ostate veel raamatuid juurde? Kui palju praegu loete ja mida põhiliselt?
Olen korduvalt võtnud vastu otsuse, et nüüd aitab, rohkem raamatuid ma enam ei osta. Ega sest eriti kasu pole olnud, raamatuid tekib koju endiselt juurde. Kingitakse, ja abikaasa ostab, ja kui poes midagi väga põnevat näen, ostan ise ka. Loen nüüd küll vähem kui nooruses, muud tegemised võtavad aja ära. Teine muutus on see, et kui varem lugesin põhiliselt ilukirjandust, siis nüüd populaarteaduslikke raamatuid: ajaloost, kultuuriloost, psühholoogiast, geneetikast, astronoomiast ... Viimane lemmik selles vallas on Y. N. Harari ”Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“. Soovitan soojalt. Õhtuseks voodilugemiseks valin aga tavaliselt mõne kriminulli, see on hea mõttekatkestus päevasele saginale.

Tsitaat raamatust „Vanaduse võlud“: Aga viimasel ajal on tulnud tunne, et kõike ümberringi on saanud liiga palju: anumaid, kujukesi, pilte, raamatuid, inimesi, mälestusi. Tahaks ühekorraga pühkida puhtaks nii toa kui meele, alustada uuesti algusest, tühjast ruumist täis valgust ja õhku.

Mida tähendab see viimane lause? Kas sooviksite veelkord elada? Mis te arvate, mis meie hingest saab, kui keha sureb?
Kes meist ei tunneks aeg-ajalt igatsust alata uuesti algusest, puhtalt lehelt, noorena ja tugevana. Teinekord, väsinuna, tunned aga, et aitab, ei tahaks seda kõike jälle uuesti läbi teha. Ega ma uude eluvõimalusse eriti ei usu, aga õnneks ei sõltu see minu uskumisest või mitteuskumisest. Seepärast jätan selle küsimuse vastuse lahtiseks. Nagu ka küsimuse hinge ja keha saatusest. Võin vaid öelda, et olen avatud kõigile võimalustele.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised