Toivo Tootsen Hardi Tiidusest: Hardi oli igas saates nagu kirss tordil



Toivo Tootsen Hardi Tiidusest: Hardi oli igas saates nagu kirss tordil
Hardi Tiiduse raamatu kaas.

Toivo Tootsen puutus Hardi Tiidusega kokku ligi veerandsada aastat. „Rametos – raadio meelelahutussaadete toimetuses. Tegime temaga mitmeid saateid, sadu kordi istusime tema ja kolleegide Peeter Heina, Vello Miku, Priit Aimla, Lembit Sibula, Raimo Aasa ja Ralf R. Parvega Kunglas või Raadiomaja kohvikus, võtsime napsi ja ajasime juttu. „Kasiino” raadiosaateid tehes sõitsime läbi terve Eestimaa ja pikkadel sõitudel oli ikka kosutav Hardit kuulata. Nii kirjutab Tootsen raamatus „Vana Hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber”, mis nüüd Maalehe sarjas uuesti ilmub.

Mida ma siis Hardist teadsin, enne kui hakkasin seda raamatut kirjutama? Seda, et ta sündis 8. novembril 1918. aastal Tallinnas Vene tänava vanglas. Tema sündimise päeval vabastas Saksa okupatsioonivõim ema koos vastsündinuga, isa sai vabaks päev hiljem. Isa juured on aga Saaremaal, vanas kalurite suguvõsas.

Tema ema oli Tallinna Jahtklubi esimene naisliige, kes võitis Tallinn-Helsingi regati ja sai karika. Ka Hardile polnud sport võõras − noorpõlves oli ta visa pikamaajooksja. 1938. aastal, kui Hardi sai kroonuealiseks, kaalus ta ainult 49 kilo ja teda ei võetud Eesti sõjaväkke, sest arstlikus kontrollis öeldi: „Kõrendikke sõjaväkke ei võeta!” Ta võttis osa Suurest Isamaasõjast ja tegi läbi Leningradi blokaadi. Ta ütles, et kaks kõige õnnelikumat päeva tema elus olid 9. mai 1945 ja tütre sündimise päev 2. aprillil 1981.

Loe veel

Seotud lood:

Punaarmee reservalampolkovnikuna suhtus Hardi hästi Saksa poolel võidelnud eesti meestesse. Arvas koguni, et nemad ajasid õigemat asja sel põhjusel, et neil oli õige informatsioon, Punaarmees aga valetati ja salatseti.

Moe kohta arvas Hardi nii: „Mood on maitsekate inimeste matkimine maitsetute poolt.” Ta väitis, et see on Zenonilt pärit mõttetera.

Hardi lemmiktoit oli kartulipuder pruuni soustiga, lemmikvärv sinine ja lemmikpäev reede.
Kui ta oleks saanud valida, kus ja kunas elada, siis eelistanuks ta olla Ateena kodanik ja Sokratese õpilane, kellel on majapidamise tarvis ka paar orja.

Hardil olid silmapaistvad muusikuvõimed. Ta mängis praktiliselt kõiki pille. Ja lisas, et kui talle antaks pool tundi aega, siis oleks ta võimeline komponeerima ka mõne laulukese. Tema tuntumad laulud olid omal ajal „Hõbedane sõlg” ja „Sünnipäevalaul”, rääkimata sadadest kupleedest. Soomes on välja antud heliplaat, millel Hardi esineb Paul Robesoni lauluga „Oo, my baby”. Ka Hardist endast on tehtud laul – soomlase Kauko Röyhkä laulu „Hardi Tiidus” võib igaüks iga kell internetist kuulata.

Kõige vastikumaks iseloomujooneks pidas ta pugemist, kuid lisas, et ega ta ise ole ka sellest patust päris puhas. Hardi pidas ennast ausaks inimeseks, kuid mööndusega, et aeg-ajalt tuleb selle nimel ka valetada.

Küsimusele, millal ta märkas, et on tark inimene, vastas Hardi: „See oli siis, kui ma märkasin, et olen loll – see oli sel momendil. Sest et ükski tark inimene ei tea, et ta on tark, ja peab ennast rumalaks.

Ja iga inimene, kes meie arvates on tark, püüab ikka midagi juurde saada, sest ta teab, kui vähe ta teab.”

Keelte valdamise kohta ütles Hardi: „Ma ütlen ausalt: ma ei valda mitte ühtegi keelt, valdamine tähendab absoluutset omandamist. Isegi eesti keelt ma ei valda, ma võin ka siin eksida. Kuid kui sa tahad seda küsida, mitmes keeles ma võin inimestega juttu ajada, siis ma arvan, et neid on kaheksa. Kui sind huvitab, mitmes keeles ma võin lugeda ja loetust aru saada, siis neid on kuusteist. Kui sind huvitab see, mis keeled need on, milles ma võin rääkida, siis need on eesti keel, soome keel, vene keel, poola keel, saksa keel, inglise keel ja prantsuse keel. Siis ütleme veel, et ladina ja kreeka võiks siia juurde panna, sest et ma oskan neid lugeda ja kui sa minuga ladina keeles räägiksid, siis ma saaksin sellest aru. Ja pluss veel hispaania ja portugali keel, sest need baseeruvad ka ladina keele vundamendil. Samuti rumeenia keel. Ma arvan, need keeled ei teeks raskusi. Esperanto on lihtne keel. Mu naine on esperantist ja ükskord küsis ta mu käest, kas ma oskan esperanto keelt. Ma ütlesin, et ei oska. Ta hakkas minuga selles keeles rääkima, ütles lause – ma tõlkisin kohe ära. See on ju nii lihtne, need sõnad on ju kõik teada, mis seal on. Need on võetud nendest keeltest, mida ma tean. Ma olen rääkinud ka flaami keeles. Kunagi oli niisugune lugu, et meil olid külalised Hollandist ja nad hakkasid rääkima flaami keeles. Ma ütlesin, miks te moonutate saksa keelt, katsuge saksa keeles rääkida. Ja samasugune on taani keel. Muide, ma olen taani keelest tõlkinud isegi ühe raamatu – Anderseni muinasjutu „Pöial-Liisi”. See on minu tõlgitud.”

Hardi Tiidus oli omal ajal elav entsüklopeedia. Tema teadmistepagas oli muljetavaldav. No ja jutustamisoskuse poolest võis teda kadestada iga näitleja! Hardi seltskonda otsiti, temaga ei hakanud kellelgi igav. Hardi ümber oli alati jüngrite ja austajate parv. Kui Hardi meie pundis istus, hakkas ta kohe mälumängu tegema. Selles mõttes, et alati oli tal mõni konksuga küsimus varuks. „Poisid, kas te teate, kes on kolm eesti heliloojat, kelle nime lõpus on -ski? Õige, Podelski! Nii – Tammeveski ka, väga tubli! Rohkem ei tea keegi? Aga eks Ernesakski on ju eesti helilooja!”
Hardi lemmiknumber oli riikide hümnide mängimine. Kungla restorani saalis oli klaver ja mõnigi kord, kui seal lõuna ajal istusime, sättis Hardi end klaveri taha. „Poisid, millise riigi hümn see on? Ei tea? Indoneesia. Aga see? Ja see?...” Hardi Tiidus oli eesti mälumängubuumi sünni juures, tegi kaasa „Naapurivisas”, „Mnemoturniiris” ja lugematutes muudes mälumängudes mitukümmend aastat. Ta oli mälumängude patroon, Eesti individuaalsetel mälumängu meistrivõistlustel antakse välja auhinda Kuldne Hardi.

Ülimalt populaarsed olid Tiiduse telesaated „Vana hõbe”, neid läks eetrisse üle saja ja teda ennast hakati seejärel kutsuma Vanaks Hõbedaks. Paljud jälle ütlesid talle Vana Habe – telemajas oli ainult kaks inimest, kes võisid kaadrisse minna habemega – Hardi Tiidus ja Toomas Alatalu. Teistel meestel pidi olema lõug korrektselt puhas. Nii et heal lapsel mitu nime, nagu öeldakse. Raadios oli Hardi oodatud esineja. Tegime meiegi temaga küll eraldi saateid, küll kutsusime esinema „Meelejahutajasse”, „Laupäevastuudiosse” või mõnda teise saatesse.

Hardi oli igas saates nagu kirss tordil. Väga tihe side tekkis Hardil Rametoga siis, kui meil käivitus taas mälumäng, seekord „Kasiino” nime all. Hea meelega oli ta nõus meiega kaasa sõitma ükskõik kuhu Eestimaa nurka, kus iganes meie lindistus oli. Ja ainuüksi selle peale, et meiega on kaasas Hardi Tiidus, tuli publik kohale. Paljud Hardi ütlemised olid omal ajal lendlauseteks muutunud: „Ennem hakkab kipskuju riigilaenu tellima, kui ma seda või teist teen!”, „Paikkonna kultuuri saab kõige paremini hinnata peldikute järgi!”, „Meie igapäevast huumorit anna meile tänapäev!”, „Bene, ut estis – hea, et olete!” Hardi kohta öeldi, et ta võib küll silmini täis olla, aga säilitab ikka oma atraktiivsuse.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised