Toomas Sulling: südamekirurg peab iga päev opereerima, et vormis püsida

 (12)

Toomas Sulling: südamekirurg peab iga päev opereerima, et vormis püsida
Dr Toomas Sulling raamatuga. Erakogu

Patsient tuli Tallinnasse bussiga. Sõidu ajal tekkisid tugevad valud, mis enam ei tahtnud alluda nitroglütseriinile. Vastuvõtul tekkis algava infarkti kahtlus, mida kinnitas EKG leid. Ka vererõhk langes. Tegime otsuse, et patsient läheb palati asemel otse operatsioonituppa, sest olukord oli kriitiline ja eluohtlik. Algas võidujooks ajaga, sest iga minutiga läheb mingi osa südamest kaduma puuduliku verevarustuse tõttu ja keegi ei tea, millal süda lõplikult üles ütleb.

Nõnda meenutab südame- ja veresoontekirurgia grand old man Toomas Sulling üht väga kriitilist olukorda. Opilauale jõudis patsient, kel oli juba alanud infarkt. Haigus, mis on peamine surma põhjus arenenud maades. Eestis registreeritakse ligi 3000 infarkti aastas. Osa infarkti saanud inimesi sureb kohe. Haiglas sureb 10% vaatamata sellele, et on kaasaegne diagnostika ja kõrgel tasemel ravivõtted.

Mis on šunteerimine, mida dr Sulling tegi?

„Kui saaks ikka doktor Sullingu juurde.“ Mäletan seda lauset 40 aasta tagusest ajast, kui olin alles koolilaps Tallinnast kaugel Võrumaa külakeses. „See Sulling peab üks väga tark ja hea arst olema,“ tegi mu lapse aru järelduse. Mis haiglas ta opereeris, seda ma ei teadnud.
Doktor Toomas Sulling töötas seitsmekümnendatel Tartu haiglas. Tema on see kirurg, kes hakkas Eestis esimesena panema südame lubjastunud veresoonte asemele uusi veresooni ehk šunte. Sellist lõikust nimetatakse šunteerimiseks või koronaaroperatsiooniks.
Kuna tänu uutele veresoontele saab veri vabalt soontes voolata, töötab inimese pump ehk süda taas normaalselt ning inimene saab elada täisväärtuslikku elu.
Dr Sullingu ja tema meeskonna edulood levisid rahva seas ja loomulikult tahtsid haiged hea arsti juurde pääseda.

Loe veel

Seotud lood:

Doktor Sulling meenutab äsja ilmunud raamatus „Südamega südamest“ mitut reaalset juhtumit oma 50 aasta pikkuse kirurgikarjääri jooksul. Üks neist on lausa anekdooti meenutav.
Meenub poolanekdootlik juhtum ühe lihtsa maamehega, kes oli suunatud meile operatsioonile. Pärast oppi narkoosist ärgates teatas ta mulle, et tegelikult tuli ta operatsioonile eesmärgiga surra ja nüüd on ta kahjuks elus. Minu küsimusele miks vastas ta väheke põiklevalt, et tal on kodus kuri naine ja tal oli vaikne soov siitilmast lahkuda. Tõestuseks näitas ta peas haavaarmi, mille kuri naine oli talle haamriga tekitanud. Soovitasin tal naljaga pooleks võtta uus naine, sest tema tervise olukord on muutunud. Nii imelik kui see ei tundu, kuid saatuse tahtel kohtusin selle mehega aastaid hiljem ühes maakaupluses Tallinna–Tartu maantee ääres. Ta teatas mulle pidulikult, et abiellus uuesti ja elab nüüd uue naisega õnnelikult. Natuke uskumatu juhus, kuid nii see oli.

Toomas Sulling opereerib. Foto erakogu

Sellest loost järeldub, et kartus ja kahtlused operatsiooni ees algul inimestel ikka olid, kuid head uudised liikusid kiiresti patsiendilt patsiendile ning peagi tekkis opile ootajaist järjekord. „Elu ise õpetas, keda võib panna järjekorda ja keda mitte. Tegin ükskord isegi kokkuvõtte, mille põhjal selgus, et palju ohtlikum oli oodata järjekorras kui olla operatsioonilaual. Seda olid täheldanud paljude maade arstid, sest esialgu oli kogu maailmas operatsiooninõudlus palju suurem, kui tegelikkus seda võimaldas,“ ütleb Sulling.

Töötaval südamel opereerimine on raskem kui kunstliku vereringega

Meditsiinidoktor professor Toomas Sulling on teinud ligikaudu 4000 šunteerimislõikust, pooled neist töötaval südamel ja pooled kunstlikku vereringet kasutades, kui süda pannakse seisma. Talle endale meeldib rohkem opereerida töötaval südamel, kuigi see on kirurgile tehniliselt raskem. „See operatsioon on tõesti tehniliselt nõudlikum kui seisma pandud südamel, kuid iga kirurg võib selle omandada, kui tal on selleks tahtmist. Haige aga võidab sellega oluliselt,“ rõhutab Sulling.
Kirurgikarjääri 12 esimest operatsiooni tegi Sulling töötaval südamel, kuigi kogemusi nappis ja nõukogude meditsiinitehnika oli vilets. Ent veel rohkem kui kogenematust kartis tema ja kogu meeskond kunstliku vereringe aparaati, sest see oli vilets ja kogemusi samuti vähe. Kuna aga 1970ndatel puudusid mikrokirurgia tegemiseks vajalikud riistad, ilma milleta on töötaval südamel opereerimine väga keeruline ja aeganõudev, hakkasid tohtrid tegema siiski lõikusi seisva südamega.

Nõukogude ajal töötati halva tehnika kiuste

„Nõukogude päritolu kunstliku vereringe masin mõjus halvasti vere hüübimissüsteemile ja kogu organismile, kaasa arvatud kõik elutähtsad organid, nagu aju, süda, kopsud, maks ja neerud. Mõju sõltus põhiliselt ringe kasutamise ajast, mis meil oli tollal 40 minutit ja seda ei tohtinud ületada. Selle ajaga pidid kirurgid toime tulema, mis aga alati ei õnnestunud ning pärast järgnesid komplikatsioonid, eeskätt verejooksud,“ meenutab dr Sulling. „Kunstliku vereringe ajal muudetakse veri hüübimatuks ning kui operatsioon on läbi, tuleb veri muuta uuesti hüübivaks. Mõlemal juhul on vaja kasutada vastavaid rohtusid ning seejuures on tähtis, et need oleksid kindla kvaliteediga. Paljusid rohtusid ei toodetud Nõukogude Liidus üldse või olid need lubamatult madala kvaliteediga. Eriti halb oli viimane variant, sest ei teadnud karta kõrvaltoimeid või puudus ravimil ettenähtud toime üldse. Praegugi meenutan hirmujudinatega, kuidas ükskord märkasin operatsiooni ajal, et veri hakkas hüübima, kuigi sel momendil ei oleks seda tohtinud mitte kuidagi juhtuda. Imekombel pääsesime olukorrast tänu anestesioloogide kiirele tegutsemisele ning edaspidi Nõukogude hepariini ei kasutanud. Orienteerusime ümber Ungari või teiste sotsmaade toodangule.“
Kuidas Toomas Sulling püüdis hankida järjest paremat meditsiinitehnikat ja ravimeid, sellest saab lugeda raamatust. Ja nõukogude defitsiidihulluses juhtus tõeliselt uskumatuid lugusid.

Teinud koronaaroperatsioone 20 aastat kunstlikku vereringet kasutades, hakkas Toomas Sulling üheksakümnendatel opereerima taas töötaval südamel. Nagu oma kirurgikarjääri algusaastail.

Dr Sulling, miks sa hakkasid taas lõikama meetodil, mis on kirurgile keerulisem?
Uuesti hakkasin töötaval südamel lõikama sellepärast, et maailmas hakkas see levima ja tuli veendumus, et nii on patsiendile õige ja hea. Kasutusele tulid ka head abivahendid. Isegi kardioloogid-residendid, kes olid meie juures haiglas praktikal, panid ka tähele, et need haiged, keda on lõigatud töötaval südamel, kulgevad kuidagi teisiti. Heas mõttes teisiti. Aga see on ka tõsi, et kui hakkasin uuesti töötaval südamel lõikama, siis mõtlesin: kas ma olen idioot, et hakkan seda rasket tööd tegema? Sest tegelikult on kirurgil ringega mugavam. Mina olin tol ajal Euroopas vist kõige vanem, 60aastane, kes hakkas opereerima töötaval südamel.

Mida süda teeb, kui kirurg ta opi ajal kätte võtab?
Süda liigub ja tuksub. Kätte võetakse teda väga harva, õrnalt ja lühikeseks ajaks. Kui ta liiga kiiresti töötab, siis palun anestesioloogil rohtu anda, et aeglasemalt lööks. Kunstliku vereinge puhul on süda lihtsalt üks tükk.

Pärgarterid, mis on südame peal, on ju imepeened. Kuidas neid on võimalik õmmelda?
Nende läbimõõt on 2–3 mm, aga vahendid on sellised, et neid on võimalik õmmelda. Ja prillid suurendavad neli kuni viis korda. Vanemas eas ei saanud aru, kuidas ma ilma prillideta sain opereerida, aga tegelikult oli mul noorena väga hea nägemine. Lugemisprille hakkasin kasutama kusagil 40. eluaasta kandis. Muide, kirurgiprillid on kallid, üle 10 000 krooni maksid.

Kui kaua šunteerimine tavaliselt kestab?
Operatsioon kestab kolm kuni neli tundi alates sellest, kui nahalõike teen. Reeglina töötab kaks brigaadi. Üks, kes võtab veeni jalast või käsivarrest, ja teine, kes avab rinnaku ja võtab rindkeresisese arteri šundiks. Rindkeresisesel arteril ei teki peaaegu kunagi ateroskleroosi ning see läheb kõige tähtsamale pärgarterile. See šunt kestab tervena 10–20 aastat, vahel ka kauem. Need kaks brigaadi hakkavad tööle üheaegselt ja šundimaterjali võtjad peavad olema oma töö lõpetanud selleks ajaks, kui rinnak on avatud ja opereeriv kirurg on valmis šunteerima. Rinnaku saagimine ei võta tänapäeva riistadega kaua aega, viis minutit kõigest, aga veri peab olema hästi kinni pandud, operatsiooniväli peab olema kuiv ja puhas, seal ei tohi verd olla.

Ütleme, et šunte pannakse kolm-neli. Kaua see aega võtab?
See võtab vähem kui poole opiajast, tunni-pooleteise ringis. Vahel vähem, vahel rohkem.

Sa kirjutad raamatus nõnda: „Tavaliselt algas operatsioon hommikul kell kaheksa ja lõppes õhtul kell kaheksa.“ Miks nii kaua, kui kaasajal saab hakkama mõne tunniga?
Olukord ja kogemus on praegu hoopis teistsugune, kui oli seitsmekümnendatel. Üks põhjus, miks nii kaua läks, oli kindlasti see, et meil oli suur suur kartus, et äkki teeme midagi valesti. Iga samm vajas läbikaalumist, mis võttis omakorda aega. Teiseks olid meie kirurgilised instrumendid veel kaugel selleks ettenähtud mikrokirurgilistest instrumentidest, rääkimata suurematest vahenditest, nagu rinnakusaag ja haavalaiendaja. Palju aega läks ka võitlusele verejooksudega, mis vähegi pikema ringega lõikuse puhul oli sagedane kaasuv nähtus. Eriti siis, kui ringe kestis üle 40 minuti, tekkis igasuguseid probleeme, eeskätt muidugi vere hüübimisega. Mõned kirurgid nimetasid tollast vereringeaparaati šokimasinaks. Vene kolleegidega kohtudes kuulsin ka sellist väljendit nagu aiknutõi, mida kasutati haige kohta, kes oli läbi teinud operatsiooni kunstliku vereringega ja seejärel viibis ajukahjustuse tõttu koomas. Kunstliku vereringe aparaadi nimi oli nimelt AIK (aparat iskustvennovo krovoobraštšenija), millest tuligi see sõna ja tähendas haiget, kelle peal oli kasutatud nõukogude kunstliku vereringe aparaati.

Sa oled öelnud, et sinu kõige pikem opp kestis 23 tundi. Mis siis juhtus?
Tekkis verejooks, mida ei saanud pidama. Oluline fakt on siin see, et see oli korduslõikus. Varem toimunud opi tõttu oli süda juba liitunud ümbritsevate kudedega ning südame kättesaamine ilma vigastamata on erakordselt raske. See oli kunstliku vereringega pikk opp ning kunstlik vereringe rikkus vere ära. Veri ei hüübinud ja muudkui jooksis. Anestesioloogil oli väga raske, ma ei mäleta enam, mitu korda ta verd vahetas ja palju seda vaja läks. Võib-olla kümme liitrit.

Mäletad sa seda patsienti?
Ta oli suur tugev mees. Ta ei jäänud ellu. Me ei saanud hakkama.

Kas sa tead, kui palju haigeid sul on opilaual surnud?
Arvu ma ei tea, aga seda võin öelda, et on olnud aastaid, kui ma ei ole kaotanud ühtegi haiget. Kriteerium on 30 päeva ehk kui 30 päeva jooksul ei ole patsient surnud, siis ei ole tegemist operatsioonisurevusega. Kuigi surmal võib olla ja ongi mitu põhjust, kirurg surma ei salli. Kui ta võtab opi ette, siis ta tahab välja tulla võitjana ja reeglina ka tuleb. Öeldakse, et opereeriv kirurg ei ole kunagi kuulus.

Mida sa siis tegid, kui oli surm opilaual?
Jälje jätab see ikka, aga et sellest üle saada, on ainuõige teha kiiresti, kasvõi järgmisel päeval uus operatsioon. Ja see haige peab olema suhteliselt kerge, ilma kõrvalhaigusteta, et ei tuleks mingil juhul uut surma opilaual. Niiviisi on võimalik üle saada. Ma ei tea, et oleksin ise mingi suure vea teinud, et haige suri laual, aga kerge see pole. Operatsioonil tuleb ette ka ootamatuid asju, mida pole võimalik ette näha. Pärast toimub muidugi analüüs, miks see juhtus.

Sa tegid viimase operatsiooni kolm aastat tagasi. Miks sa lõpetasid?
Tundsin, et pole enam see, kes peaksin olema. Arstitööga võrdselt huvitab mind teadustöö. Minu arvates peaks iga tohter tegema ka teadust. Ma tahtsin oma tööst ka kokkuvõtet teha ja raamat „Südamega südamest“ on üks osa sellest. Südamekirurg peab iga päev opereerima, et vormis püsida. Kui hakkasin tegema vähem, alla saja lõikuse aastas, siis tundsin, et ma ei ole enam see. See on nagu sportlastel, et tuleb lahkuda õigel ajal.

Kuidas su enda südame tervis on?
Siiamaani ei ole kaebusi olnud. Huvi pärast lasin viis aastat tagasi ehhokardiograafiaga kontrollida. Midagi ei olnud.

Sinust oleks võinud saada edukas sportlane ja võib-olla me teaksime sind praegu kuulsa treenerina, kui põlvetuberkuloos poleks sportimisele kriipsu peale tõmmanud. Millised on su suhted praegu spordiga?
Mulle meeldib sport kui niisugune. Teadlikult hakkasin uuesti regulaarselt midagi tegema, kui olin 35aastane. Enne seda olin elanud vanast rasvast. Olen palju ujunud, jalgrattaga sõitnud ja talvel kõvasti suusatanud. Isegi Tartu maratonile olen mõne korra kirja pannud, aga ajapuudusel ei ole osalenud. Vormi poolest oleksin võinud maratoni sõita. Kepikäimine, palgi tõstmine ja ujumine on need, mida praegu harrastan.

Tulen tagasi loo alguse juurde ehk mis sai sellest inimesest, kellel liinibussis algas äge infarkt ning kes Mustamäe haiglas jõudis dr Toomas Sullingu noa alla, nagu rahvakeeles öeldakse?

Ei lähe ootuspäraselt. Saame vaevu lõpetada esimese anastomoosi tegemise, kui anestesioloog teatab, et vererõhk langeb ja rohud ei toimi. Vaja on kunstliku vereringe toetust. Vaid hetk hiljem süda üksnes vänderdab väheke ja jääb siis seisma ...
Alustan südamemassaažiga ja assistent Holden alustab südame ühendamist kunstliku vereringe aparaadiga. See on erakorralises situatsioonis närviline tegevus, sest ühekorraga toimub südame kanüleerimine ja südamemassaaž ning rindkeres on kahele mehele tegutsemiseks ruumi vähe.
Kõik kulgeb siiski normaalselt, juba mõne minuti pärast lülitab Indrek kunstliku vereringe masina tööle ja mina võin loobuda massaažist. Mu süda jääb kripeldama, aga aega muretsemiseks ei jää ning võidujooks aja endaga jätkub. Kiiresti asetame šundid ka teistele pärgarteritele ja taastame verevarustuse kõigis ahenenud arterites. Pärast kõikide arterite šunteerimise lõpetamist muutub süda heledamaks ja pikkamööda paraneb ka toonus.
Juba esimene elektrišokk kõrvaldab rütmihäire. Taastub korralik südamerütm, mida jälgin ekraanilt suure sisemise rõõmuga. Südame töö paraneb, vererõhk stabiliseerub, paraneb ka neerude töö ehk diurees ning varsti teatab Indrek kindlameelselt, et ta hakkab ringet lõpetama. Ehk kunstlikku vereringet pole enam vaja. Patsiendi süda on nüüd kontrolli all ning taastub ka arstide ja õdede kontroll oma südame stressi üle. Ravimid toimivad jälle. Süda on juba piisavalt kosunud ja võtab nüüd masina funktsiooni üle.


Keegi ei kiirusta, sest süda on tegelikult „põrgust“ läbi käinud ja võib veel üllatusigi valmistada. Anestesioloog jälgib näitajaid ja annab lõpuks loa ringemasin eemaldada. Pinge langeb, inimesed hakkavad omavahel täiel häälel rääkima. Arstide ja õdede näost võib välja lugeda rahulolu, sest alles äsja seisis selle inimese süda täielikult ja töötas ainult vereringemasin. Praegu aga töötab süda ise ja selles näeb igaüks oma töö vilja. See on täielik meeskonnatöö, mis tekib ja areneb alles pikema aja jooksul.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised