Urmas Alender oli arukas ja romantiline lüürik

 (1)

Urmas Alender
Urmas AlenderFoto: Kalju Suur

Kui Paavo Kanguri raamatusse "Urmas Alender: lõputa lookleval teel" kirja pandud meenutusi lugeda selle pilguga, et suurem osa Urmas Alenderi lühikeseks jäänud elust möödus Nõukogude Liidus (Alender sündis 1953. aastal ja suri 1994. aastal, kui hukkus reisilaev Estonia), saab tõdeda, et vahet pole – elu on elu ja noored on noored nii siin kui kapitalistlikus läänes.

Jah, tõesti, lääne rokkmuusikute müügieduga elulugude rõhk on sõnadel sex, drugs, rock’n’roll, ja ega meilgi miskit saanud teistmoodi olla: naised, viin ja rock’n’roll.
Meie tutvusime Urmasega lavakunstikateedri eksamite ajal 1974. aastal. Tolleks ajaks olid Janis Joplin ja Jimi Hendrix juba narkosurma surnud.

Muidugi ma teadsin Alenderit. Me, Rapla keskkooli poisid, käisime üsna sageli TPI aulas kontsertidel. Eks sealt ja raadiost ta meeles oli.

Ansambel Ruja oli siis juba kolm aastat tegutsenud ja pildis. Ega meie kaheksandas lennus vist teist nii kuulsat poissi õppinudki kui Urmas. Pingutan mälu ja otsin sedakorda, kus see kuulsus oleks olnud häiriv, ja ei suuda meenutada.

Seal Toompea nõlval me Urmasega ilmselt muusikast kõnelesime, see ühendas. See ühendus ka jäi. Otsisin ja leidsin oma maakodu kirjutuslaua sahtlist Urmase kingitud lindi “SGT. Peppr’s Lonely Hearts Club Band”; The Beatles ja The Who “A Quick One”. Kolmteist lugu ühel, kolmteist teisel lindi poolel.

Seotud lood:

Minust oli Urmas kolm aastat vanem ja muusikas ka ilmselt kolm aastat ees. Tal liikusid siis juba plaadid, ja nii ta mind need mõned aastad, mis koos õppisime, haris. Käisime tema juures Lasnamäel muusikat kuulamas.

Loe veel

Sellele eespool kõneldud lindi karbile on Urmas korraliku ja üsna väljakujunenud käekirjaga kirjutanud nende plaatide teabe. See tundub mulle oluline, sest tundsin tema käekirja ära raamatus avaldatud Ruja päeviku fotodelt. Siin saabki kiita Paavo Kanguri raamatu fotovalikut. See annab edasi aega ja aja vaimu ning Urmas Alenderit selle sees.

Lisandusi

Raamatu põhipaatosest kantult, et Alender oli naistemees, meenub meie kooliajal räägitud müüt, kuidas Urmas Alender ja Gunnar Graps ühe tüdruku tähelepanu pärast võistlesid. Raamatus räägitakse ka kaklustest. Neist ei tea ma midagi, aga see oli ilmselt küll nii, et ühel nädalal esines Peda aulas Alender, kes sellele ühisele austusalusele oma laulu tegi ja pühendas, ning teisel nädalal sai samaga hakkama Graps, nii mitu kuud jutti. Kuidagi loomulik tundub see ju tagasi vaadates – noored mehed, keda inspireeris naine. Üsna eluterve, loomulik ja looduslik.

Ega ma seda ju ka eitada saa, et Urmas naisi kuidagi eriliselt võlus. Polikliiniku registratuuris istus imeilus tüdruk, kellega me kõik vist, aja parajaks tegemiseks, flirtisime. Õhtul aga ilmus Urmas draamateatrisse etendust vaatama, see kaunitar käevangus.

Ma asjata ei rõhutanud seda, et Urmas oli minust kolm aastat vanem. Siis see ikkagi tähendas midagi, näiteks seda, mis luuletusi ta luges, kuidas ta neid tekste omaks (ka kuulajate omaks) laulis.

Kuigi lavaka teistelegi poistele ei olnud luuletused kooli sisse astudes väga võõrad – eeldas ju katsetel osalemine luuletustegi lugemist ja ettekandmist – oli hiljem just Urmas see, kes laulis ikka väga võimsalt mällu Jüri Üdi/Juhan Viidingu tekstid. Tegi seda nii, et me kõik, ja mitte ainult lavakad, sellest pidasime. Oli tähtis, et see oli eesti keeles ja oli väärt tekst.

Trubaduurina oli Urmas sootuks õrnem. Tahtis Viivi Luigega pihlapuu rüppe, kui tuli sügis. Võimas on sellest tagantjärele mõelda ja küsida, kas meie lapsepõlv oli õnnelik.

Protsess

Selles raamatus on nii mõndagi, mis puudutab Eesti teatriajalugu. Rokkooperi “Protsess” puhul kirjutab Rein Rannap: “Komissarovi tekstid olid nagu olid, ta pole ju luuletaja, aga ta tögas ja nügis väikekodanlikku suhtumist, massitarbimist, rumalust ja tuimust. Nendes tekstides polnud midagi, millega ma nõus poleks olnud, muidu ma poleks hakanudki neile muusikat kirjutama.”

Ja see oli Kalju Komissarovil vägev lavastus, kus Alender ja Ruja hiilgasid. Ikka vist peab meenutama siia kõrvale, et oli “viljakas” kommunismile marssimise aeg ja töörahva paraadid punalippude all, kust puudumine üliõpilase stipist ilma jättis, samalaadset oli nii muusikas kui ka teatris.

Mäletan, see võis olla mõni aasta enne reisilaev Estonia hukku, kui kohtusime Urmasega Pegasuses. Ta elas siis juba Rootsis. Me polnud kaua kohtunud. Urmas käitus nagu välismaa mees. Mina elasin siis Saaremaal Pidulas ja käitusin nagu mees maalt. Ütlesin, et kui ta seda kerge aktsendiga kõnelemist ära ei lõpeta, pole meil midagi rääkida. Aktsent kadus otsekohe. Läksime edasi Krahli baari, viskasime napsi. Sain aru, et tal ei olnud kerge seal Rootsis olla – “välismaa mees” oli kaitsemask.

Laulukava

Üllatun, kui leian raamatust leheküljel 146 Urmase laulukava arvustuse, mille on kirjutanud Rein Heinsalu.
Ta pole paljuga rahul, aga ... see kõlab väga kaasaegselt: “Näeb ju üpris harva, et estraad ka väärisluulet kasutab. /.../ See väärib kiitust.” Laulu- ja luulekava “Vaikusse, valgusse, puhtusse minna” saab noorte hulgas kiiresti kultuse staatuse. Urmas loeb ja laulab enda, Juhan Viidingu, Heiti Talviku, Viivi Luige, Juhan Liivi ja Hando Runneli tekste.

Nõnda et lääne muusiku eluga sarnane elu Nõukogude Eestis, aga sellest leiab, kui tähelepanelikult lugeda, üles ka Alenderi – traagilise, aruka ja romantilise lüüriku.
Soovitan seda raamatut lugedes kuulata plaati “Urmas Alender. Kogutud teosed”.

Maalehe raamatusarja "Eestile elatud elud" saab tellida

http://raamatud.maaleht.delfi.ee/

või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised