17-aastase Katey lugu: ennast direktori kodus umbe tõmmata oli nii lahe

 (7)

17-aastase Katey lugu: ennast direktori kodus umbe tõmmata oli nii lahe
Pexels.com

Uuringu kohaselt annavad teismelised endale ohtliku käitumise tagajärgedest küll aru, aga ei tee oma tegude negatiivsetest tagajärgedest sageli välja, kirjutab lastearst ja psühhiaater Daniel J. Siegel raamatus „Ajutorm“. Ta analüüsib seda 17-aastase Katey purjujoomise juhtumi abil.

17-aastane gümnaasiumineiu Katey oli hirmunud. Kohaliku haigla kiirabiosakonnas tehti talle pärast eelmisel õhtul toi munud ränka pummeldamist maoloputust.

Ta väänles oksendamist esilekutsuva ravimi tekitatud valukrampides ja oli ikka veel purjus seitsmest pitsist tekiilast ja neljast klaasist veinist, mida oli ühel suvelõpu peol tarbinud. Vähemalt selline oli tema vanemate versioon, mis põhines tütre sõbrannade jutul. Mis puutub Kateysse, siis tema ei mäletanud õhtul toimunust suurt midagi.
Nagu selgub, võttis Katey kange alkoholi ise peole kaasa, jagas seda klassikaaslastega ja rääkis augu pähe ka võõrustajale – see oli nende kooli direktori tütar –, et too lubaks kõva joomingu korraldada.

Järgnenud nädalal visati Katey koolist välja ja siis jõudis ta esimest korda minu juurde teraapiasse. Kui olin juhtunust temaga veidi põhjalikumalt vestelnud, sain teada, et ta oli kavatsenud peol „lõbutseda“, olgugi et pidutseti tema kooli direktori kodus.
Katey teadis, kui halvasti see kõlas.

Seotud lood:

„Mida sa enne pidu mõtlesid?“ küsisin temalt. Katey oli uje ja vaatas kõrvale ning tema näole ilmus midagi tärkava naera- tuse taolist. „Mis sinu arvates võis juhtuda pärast pidu, kui kooli kodukord sätestab alkoholi suhtes igasugustel kooliga seotud üritustel nulltolerantsi?“ Katey vaatas mulle otsa, ta silmad olid pärani ja ta ei pööranud pilku ära. Nägin seal naeru, mis lasi arvata, et tema ärevus kasvab, või siis tegi kogu olukord talle mingil moel nalja.

Loe veel

„Noh ...“ alustas ta ja nüüd valgus juba üle kogu tema näo naeratus. „Ma mõtlesin küll selle peale.“ Ta jäi vait ja vaatas toas ringi, justkui oleks toas meie juttu kuulamas veel kellegi kõrva- paar, ja pöördus siis uuesti minu poole. „Eks ma ikka teadsin, mis juhtuda võib, aga ennast direktori kodus umbe tõmmata oli nii lahe, et sellest lihtsalt ei saanud loobuda.“ Tüdruku silmis helkis vaimustus.
Asjaolu, et Katey ise tunnistas peol juhtunu „planeerimist“, kuigi oli teadlik võimalikest tagajärgedest, langeb kokku hiljutiste uuringutega, mille kohaselt annavad teismelised võimalikust ohtliku käitumise tagajärgedest endale küll aru, aga ei tee oma tegude negatiivsetest tagajärgedest sageli väljagi. Vastupidi, isegi kui negatiivsed tagajärjed on selgelt teada, pannakse rohkem rõhku kogemusega kaasneda võivatele positiivsetele tahkudele: närvikõdile, ühistegevusele, lõbule, põnevusele ja kihule reegleid rikkuda. Nüüd on teada, et rõhuasetus positiivsele on põhjustatud noorukieas aju ehituses ja toimimises toimuvatest nihetest.

DOPAMIIN, OTSUSED JA TUNG PREEMIA JÄRELE

Katey ülemäärane keskendatus positiivsele oli tegelikult nooruki ajus esineva suurenenud preemiatungi loomulik tagajärg. Aju on kogum rakke, mis kõik omavahel neurotransmitteriteks nimetatavate keemiliste ainete abil suhtlevad. Noorukieas suureneb neurotransmitter dopamiini kasutavate närviringide aktiivsus. Just dopamiinil on keskne roll selles, et tekib tung preemia järele. Varateismeliseeas algav ja noorukiea keskel haripunkti jõudev suurenenud dopamiinieritus põhjustab seda, et teismelisi lausa tõmbab närvikõdi pakkuvate kogemuste ja meeltülendavate aistingute poole.

Uurimuste tulemusest saab järeldada, et dopamiini baastase on noorukite ajus tegelikult madalam – kuid sündmustele reageerimisel dopamiini eritu- mine suureneb – ja see seletabki, miks noored kurdavad, et neil on igav, kui nad pole parajasti ametis millegi stimuleeriva ja uudsega. See dopamiini suurenenud eritus annab teismelisele aga võimsa elus olemise ja osalemise tunde. Samuti paneb see neid keskenduma pelgalt positiivsetele „tasudele“ – et need just nende jaoks olemas on, selles on nad kindlad – ning jätma võimalikud riskid ja miinused tähelepanuta või vaagimata.

Ajus suurenenud tung preemia järele väljendub teismeliste elus kolmel peamisel viisil. Üks on lihtsalt suurenenud impulsiivsus, mille korral käitutakse põhjalikumalt järele mõtlemata. Teisisõnu käivitab impulss tegevuse ilma pausita. Paus võimaldab mõelda ka teistele võimalustele, mis ulatuvad kaugemale otsesest dopamiini-tekkelisest impulsist, mis peas vasardab. Selleks et käskida impulsil maha rahuneda, kulub aega ja energiat, nii et kergem on seda mitte teha. Seda arvesse võttes on eriti tähtis teismeliseaastatel, mil tung preemia järele on tugevam ja tungivam kui iial varem, võtta vajalikul määral aega n-ö seedimiseks – eneseanalüüsiks ja eneseteadvustamiseks. Kui iga mõttevälgatus muutub ilma pikema vaagimiseta otsekohe tegevuseks, elatakse jalg pidevalt gaasipedaalil, samas kui pidurid sootuks puuduvad. See on äärmiselt kurnav nii noorukitele kui ka nende eest hoolitsevatele täiskasvanutele.

Hea on teada, et sääraseid impulsse saab pidurdada juhul, kui aju kõrgemate osade teatud närvikiud teevad tööd selle nimel, et luua vaimne ruum impulsi ja tegutsemise vahele. Just noorukieas hakkavad need reguleerivad närvikiud kasvama ja pöörasele dopamiini „läks!“ käsule vastu töötama. Tulemuseks on impulsiivsuse vähenemine. Mõnikord nimetatakse seda ka kognitiivseks kontrolliks ja nooruki arenguaastatel on see ohu ja riski vähendamise tähtis allikas. Nagu me üsna pea näeme, on võimalik reguleerivate närvikiudude arengule ja pauside tekkimisele kaasa aidata ning peale selle saab reguleerivaid närvikiude arendada igas vanuses.

Teine viis, kuidas suurenenud dopamiinieritus noorukeid puberteediaastatel mõjutab, on tõestatult suurenenud vastuvõtlikkus sõltuvustele. Dopamiinieritusega on seotud kõik sõltuvust tekitavad käitumised ja ained. Kui oled teismeline, siis katsetad suurema tõenäosusega uusi asju ja kaldud reageerima jõulisema dopamiinieritusega, mis mõne jaoks võibki sõltuvus- ringi tekitada. Meelemürk, näiteks alkohol võib viia dopamiini eritumiseni ja see võib tekitada tungivat soovi õlut, veini või kanget alkoholi alla kulistada. Kui alkoholi mõju kaob, langeb dopamiinitase järsult. Ja siis tekib kihk dopamiinieritust suurendanud ainet uuesti tarvitada. Teaduslike uurimuste tulemustest on selgunud, et kõrge glükeemilise indeksiga toiduained – nagu näiteks töödeldud toidud või ka tavalises leivas ja kartulis sisalduvad süsivesikud, mis tõstavad kiirelt veresuhkru taset – võivad kiiresti tõsta ka dopamiinitaset ja aktiveerida aju premeerimiskeskust. Kõrge kalorisisalduse, kuid vähese toiteväärtusega toitude sõltuvust peetakse USA teismeliste hulgas kahjuks epideemia mõõtmetesse jõudnud ülekaalulisuse põhjuseks. Tegemist on meditsiinilise kriisiga, mille on loonud ja mida tugevdab meie ühiskond, mis varustab meid just sõltuvust tekitavate toitudega. Nii nagu iga sõltuvuse puhul – hoolimata teadmisest, et konkreetsel käitumisel on tervisele halb mõju, jätkub kahjulik tegevus ikkagi. Vaat, milline jõud on dopamiini premeerimiskeskusel.

Kolmandat tüüpi käitumine, mida teismelise ajus aktiveerunud premeerimiskeskus kujundab, on nähtus, mida nimetatakse üliratsionaalsuseks. See on sõnasõnaline, konkreetsete terminitega mõtlemine. Sel juhul tutvutakse vaid olukorra asjaoludega ega nähta suuremat pilti; puudub ülevaade, millistes oludes ja kontekstis asjaolud ilmnesid. Sõnasõnalise mõtlemise korral asetab nooruk suuremat rõhku tegevusega kaasnevale kalkuleeritud kasule, mitte aga võimalikele riskidele. Uuringud on näidanud, et noorukid on riskidest vägagi teadlikud ja hindavad mõnikord millegi halva juhtumise võimalust isegi üle, kuid tegevuse põnevatel võimalikel kasudel on nende silmis lihtsalt rohkem kaalu.

Positiivsuse poole kaldus skaala aktiveerub just siis, kui noorukid on teiste omasuguste seltsis või usuvad, et sõbrad jälgivad nende tegemisi. See sotsiaalne ja emotsionaalne kontekst, mida teismelised kogevad, valmistab ette pinna sellele, kuidas aju informatsiooni töötleb. Kuigi inimene on mõjutatav igas vanuses, on kaaslaste mõju eriti tugev just noorukieas.

Kui Katey juurde tagasi pöörduda, siis tema aju keskendus premeerivatele kujutluspiltidele närvikõdist ja uutest aistingutest ning jättis tähelepanuta võimalikud miinused. Tüdruku tegemiste emotsionaalne tähendus oli läbipõimunud tema võimega planeerida ning ta kalkuleeris üliratsionaalselt, et see, mida ta teha kavatseb, on midagi head. Katey käitumine polnud impulsiivne – ta kavandas seda õhtut vägagi mõistusepäraselt pikka aega ette.

Teismeea edenedes nihkub nooruki sõnasõnaline mõtlemine üliratsionaalsusest avarama olemusliku mõtlemise poole. Taoline mõtlemine arvestab otsuse laiema kontekstiga ja kasutab vaistu, et taotleda pigem positiivseid väärtusi, millest hoolitakse, ega keskendu eelkõige vahetule premeerivale dopamiinieritusele.

Daniel J. Siegel „Ajutorm. Teismelise aju jõud ja siht“. Kirjastus Helios 2018

http://helios.ee/toode/ajutorm-teismelise-aju-joud-ja-siht/

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare