1960ndad Eesti toidus: kartulisalat, karbiheeringas, kukesupp, sulatatud juust, rasvapirukad ja Salvesti salatid

 (25)

soolaheeringas
soolaheeringasFoto: Andres Putting

„Kuuendal aastakümnel kaunistasid meie peolaudu kenasti garneeritud kartulisalatikausid, suured einevõileivad ja sekserid, dekoratiivsete plasttikkude otsa torgatud tikuvõileivad ja täidetud muretainakorvikesed.” Meie menüüsse ilmusid sel ajal paljud toidud, mida tänaseni hästi tunneme. Nõukogude aja toitudest kirjutab Maire Suitsu raamatus „Eks elati ju ennegi. Sotsialismiaja söögimälestusi".

Karbiheeringas

Paljud keskealised ja vanemad igatsevad ikka veel nõukogudeaegset tünniheeringat ning väidavad, et selle maitset ei suuda ületada ükski karpi pakitu. Tünniheeringas pärines tegelikult juba ammustest aegadest. August Gailiti ja mõne teisegi Eesti kirjaniku sõjaeelse Eesti Vabariigi aegset maaelu kujutavates romaanides mainitakse nurgas seisvat heeringatünni kui iga külapoe kohustuslikku elementi. Ja et kala seal halvaks ei läheks, pidi see ju tõesti lausa tulisoolane olema.
1960-ndate alguses hakkas Atlandi ookeani baaslaevadelt tulema müügile karpidesse pakitud Atlandi erisoola heeringat, mis muutus kohe populaarseks oma mahedama maitse pärast. Olgu siinkohal öeldud, et kõnealune toode on preserv, mitte konserv. Milles seisneb nende vahe, seda ei pruugigi igaüks teada. Minagi sain alles hiljaaegu teada täpse definitsiooni: preserv on kuumtöötlemata kujul hermeetiliselt pakendatud toode, mis valmib alles seismise ehk laagerdumise käigus. Nii juhtub see ka meie kuulsate Tallinna kiludega.

Seotud lood:

Kukesupp ja Vegeta maitseaine

Loe veel

Loodetavasti mäletate veel, et tänapäeval Horvaatia (või ka Kroaatia) nime all tuntud iseseisev riik kuulus II maailmasõja lõpust alates pikka aega Jugoslaavia Sotsialistliku Föderaalvabariigi koosseisu, kuuludes nõnda ENSV-ga ehk meiega samasse leeri. Ning seepärast toodi nende kaupa ka meile. 1950-ndate lõpus töötati praeguses Horvaatias välja maitsesegu Vegeta, mida peetakse veel tänapäevalgi omataoliste hulgas üheks populaarsemaks. Muidugi sisaldas tollane segu nüüdseks palju kriitikat saanud naatriumglutamaati ehk maitsetugevdajat E621, kuid juba mõnda aega on müügil helerohelises pakendis maitsesegu nimega Vegeta Natur, milles see ebasoovitav komponent puudub. Umbes samal ajal hakati Horvaatias tootma ka pakisuppe, nende hulgas kukesuppi nuudlitega, originaalkeeles Kokošja juha s tjesteninom. Üsna pea hakati seda uhke kuke pildiga suppi eksportima ka Nõukogude Liitu. Ning – oh mis üllatus – see supp on ka praeguses Eesti Vabariigis müügil ja ikka sama kujundusega. Ja naatriumglutamaat on selles tootes säilitatud. Täna on kukesupp meile muidugi vaid üks lugematutest omalaadsetest, kuid 1960-ndatel oli see naljaga pooleks öelduna täielik imeasi ja taeva kingitus. Söödi seda tavaliselt niisama, aga kasutati ka supipõhjana, lisades viineri- või keeduvorstitükke, mõnikord ka keedetud porgandit. Aga muidugi muutus seegi supp hilisematel aastatel defitsiidiks ning seda sai ainult Brežnevi pakikeste kaudu.

Sulatatud juust Merevaik

Aastast 1956 imporditi Soomest Nõukogude Liitu plastkarpidesse pakitud imemaitsvat pehmet, peaaegu praeguste toorjuustudega sarnanevat sulatatud juustu Viola. Seda olevat mõnikord olnud Tallinnaski müüa, aga kujutas endast siiski pigem defitsiiti ehk letialust kaupa. Meie tollase täiesti rasvavaba ja kõva ning seepärast noaga viilutatava sulajuustuga (Uus juust) 251 Keskmiselt kenad kuuekümnendad võrreldes oli see muidugi nagu öö ja päev. 1966. aastal turule tulnud Merevaik oli pakijuustust juba võrratult parem, kuid siiski veel mitte nii mõnus, kui on praegune. Algse Merevaigu pakend ja sisu on säilinud muutumatuna, lisandunud on aga uusi maitseid. Tarbijate soovidele vastu tulles on juustu konsistentsi muudetud pehmemaks ja sellega paremini määritavaks. Asjatundjate kinnitusel pole retsepti muudetud, kuid toormaterjaliks on tänapäeval varasemast pehmema konsistentsiga juustud. Nõukogude ajal valmistati Eestis seda juustu üksnes Pärnu Piimakombinaadis. Hiljem on seda tootnud ka teised firmad ja sellest on tekkinud isegi õiguslikke vaidlusi.

Legendaarsed rasvapirukad

Virtuaalmeediast lapsepõlve söögimälestusi lugedes kohtab ikka ja jälle imelisi meenutusi seoses rasvapirukatega. Olgu kohe öeldud, et neil 5-kopikalistel pirukatel oli väga vähe ühist hilisemate pontšikute või veelgi hiljem tuttavaks saanud sõõrikutega. Tainas oli tihke, päevalilleõli ehk poslamasla lõhn üsna tugev ja ega täidiski polnud mingi kulinaarne ime. Ometi sõid neid pirukaid hea meelega nii täiskasvanud kui ka lapsed, eriti kui kõht oli väga tühi. Mis oli selle fenomeni saladus, ei oska öelda. Aga just nii see tõesti oli. Muide, ka nende pirukate taina kohta oli olemas GOST, mis mul õnnestus netist leida. See näeb ette 1 liitri leiget vett, 20 g suhkrut, 25 g soola, 15 g kiirpärmi, 50 ml taimeõli ja 1,3 kg jahu. Nagu iga küpsetaja veenduda võib, on see väga kasina koostisega tainas – ei mune ega piima, väga napilt rasva. Ma julgen arvata, et tänapäeval sellest küpsetatud pirukad mingit erilist vaimustust ei tekitaks. Aga ärgem unustagem, et ajad olid siis ju teised ning sama kehtis ka meie nõudmiste kohta. Kahjuks pole mul õnnestunud nende nostalgiat esilekutsuvate pirukate kohta välja uurida kohalikku valmistajat. Kuid vägagi tõenäoliselt tehti neid suurtes kombinaatides, Tallinna omi siis Leiburi eelkäijas Tallinna Leivakombinaadis. 252 Eks elati ju ennegi Kujutasid need endast aga nii meil kui ka mujal Nõukogude Liidus silindrikujulisi, umbes 8 cm pikkusi ja 3 cm läbimõõduga õlis keedetud pärmitainapirukaid, mille täidiseks oli kas liha, magus kohupiim või povidlo. See viimane oli tollal kasutusel olnud väljend pehme marmelaadi ehk suhkruga paksuks keedetud puuvilja- või marjapüree kohta. Müüdi neid pirukaid lahtistest puidust leivakastidest soojal ajal lausa tänaval, enamasti aga leivapoodides. Venekeelsed netisaidid pakuvad ka hilisemate aastakümnete pilte suurtest metallist termoskastidest, mis võimaldasid säilitada pirukaid kui mitte kuumade, siis vähemalt soojadena. Meil minu mäletamist mööda neid näha ei olnud. Millal need pirukad müügilt kadusid, seda ma ausalt öeldes ei mäleta, kuna täiskasvanuna ma neid ei ostnud. Ka ei leidnud ma selle kohta netist mingit teavet. Julgen siiski arvata, et neid tehti ja söödi kuni nõukogude aja lõpuni, sest sööjaid jätkus kui mitte mujal, siis koolilaste hulgas küll. Nostalgiafoorumites äratab rasvapirukate mainimine igatahes alati väga tugevaid positiivseid emotsioone.

Salvesti salatid

Selle toreda ja mitut moodi tõlgendatava nimega tehase tegevus algas 1946. aastal Tartu Puu- ja Aedviljatehasena. Pikemalt saate sellest lugeda peatükist, mis kirjeldab meid toiduga varustanud ettevõtteid. Olgu öeldud, et nimetatud salateid on praegu Salvesti nime kandvas tehases uuel ajal vaid õige pisut tänapäevasemaks muudetud. Tegijate sõnul on tooraine tükeldamise viis nüüd teistsugune, kurgisordid endisest paremad, päevalilleõli asemel kasutatakse rapsiõli ja natuke on timmitud ka maitset. Aga muidu on salatid põhimõtteliselt samasugused kui 50 aastat tagasi. Ning ostjate vähesuse üle kurtma ei pea.

Maire Suitsu „Eks elati ju ennegi. Sotsialismiaja söögimälestusi”, kirjastus Hea Lugu 2017

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare