1970ndad Eesti toidukultuuris: kalapäev neljapäeviti ja Soome TV lihatoidud

 (4)

1970ndad Eesti toidukultuuris: kalapäev neljapäeviti ja Soome TV lihatoidud
Pexels.com

Kalapäev kehtestati kogu Nõukogude Liidus 26. oktoobril 1976. aastal lausa NLKP Keskkomitee määrusega, millele järgnesid veel ministrite nõukogu määrus ja ka kaubandusministri käskkiri. Maire Suitsu kirjutab sotsialismiaja toidukultuurist raamatus „Eks elati ju ennegi. Sotsialismiaja söögimälestusi“.

Juba enne seda oli töökohtade sööklates esmaspäeviti olnud menüüs piimasupp kiluleivaga, mis tegelikult on ju väga eestipärane ja maitsev kooslus.
Nüüd aga hakkas neljapäeviti praeks ehk teiseks roaks olema mingi tundmatu ja pehmelt öeldes mitte just maitsev ookeanikala. Tavaliselt oli selleks hõbeheik kas naturaalselt Poola kastmes või vahel ka kalakotlettide või pikkpoisina, mõnikord lisaks veel ka kalasupina. Kalapäeva sisseviimise põhjuseks polnud mitte rahva tervislikumale toitumisele suunamine, vaid liha vähesus ja soov rohkesti püütavat ookeanikala tõhusamalt realiseerida. Külmutatud merekala oskamatu valmistamine sööklates põhjustas aga hoopis sööjate vastumeelsuse kalatoitude vastu.

Kui rahva rahulolematus 1980. aasta olümpiamängude aegu poliitbürooni jõudis, tehti mõningaid mööndusi. Neljapäeviti hakati lisaks kalale pakkuma ka midagi muud, milleks oli tavaliselt kas praetud makaronid tomatipüreega või mõni puder. Hiljem, kui ka kala hakkas kaduma, hakati rahvasuus nimetama seda päeva „kalavabaks päevaks“.
Venekeelselt netisaidilt leidsin järgmise vaimuka anekdoodi. Kalapoes küsitakse „Kas teil liha on?“ ‒ „Liha ei ole üle tee olevas lihapoes, meie poes aga ei ole kala.“

Seotud lood:

Soome TV ja selle seos Eestiga


Loe veel

Kaks aastat pärast Eesti Televisiooni asutamist 1955. aastal alustas saadetega ka Soome Yleisradio TV1. Ei kulunud kuigi kaua, kui ettevõtlikud Eesti meistrimehed hakkasid valmistama seadmeid naaberriigi telesignaali vastuvõtmiseks. Tehti muidugi ka lisaplokke meie SECAM-süsteemiga teleritesse Soome hääle kuulmise võimaldamiseks vähemalt Tallinnas, sest ega kuigi palju kaugemale tolleaegne signaal ei küündinud. Ja ega mingist korralikust pildist ei saanud Tallinnaski kohe rääkida. Alles alates 1970-ndate algusest, kui Soomes püstitati uus saatemast, paranes pildi kvaliteet tunduvalt. Nõukogude propagandaorganid olid nüüd nõutud. Kuidas rääkida heast elust Nõukogude Liidus, kui ekraanilt paistab vaid 80 km kaugusel olev kaubaküllus?

Nii hakati levitama teavet, et see kõik on vaid lavastus nõukogude inimese petmiseks. Ei mõeldud aga sellele, kuidas neidsamu saateid vaatavad soomlased sellise tsirkusega lepiksid. Ning loomulikult ei uskunud neid jutte meil keegi. EKP Keskkomitee büroo eesotsas Karl Vainoga esines avaldusega pöörata tõsist tähelepanu võitlusele „kahjuliku kodanliku televisiooni ideoloogilise propaganda“ vastu. Alguses püüti seda teha antennide sundkorras mahavõtmisega, kuid see ei õnnestunud ning jäi peagi soiku.

Selle asemel püstitati Naissaarele võimas segaja, mis sai aga töötada vaid ühe päeva. Nimelt segas see riistapuu küll hästi meie telepilti, aga kahjuks sama edukalt ka soomlaste oma. Nii palju siis meie tollaste võimumeeste tarkusest. Aga meie rõõmustasime, sest YLE1, YLE2 ja MTV tõid edaspidigi meie ellu tõepärast ettekujutust elust vabas maailmas. Ja julgen kindlalt väita, et Põhja-Eesti vaatajatele oli Soome telekokk Väiski ehk Väinö Purje nimi ja nägu tuttavam kui meie parteibosside omad. Väiski andis aastate jooksul sadu retsepte ja õpetusi, kuidas ja mida saab valmistada K-kaupan (tuntud kauplustekett) lihast. Meile aga väideti, et see pole üldse liha, vaid plastik ning Väiski on CIA agent. Siia tahaksin panna kohe mitu virtuaalmeedia naerumärki.

Maire Suitsu „Eks elati ju ennegi. Sotsialismiaja söögimälestusi“, kirjastus Hea Lugu 2017

https://www.rahvaraamat.ee/p/eks-elati-ju-ennegi-sotsialismiaja-s%C3%B6%C3%B6gim%C3%A4lestusi/1018409/et?isbn=9789949589852

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare