Kiluvõileib võib olla odav, ent selle jalustrabavas mekis ei kahtle keegi. Kilu, leiva ning või alistamatu kombinatsioon on tõeline kulinaarne meistriteos, absoluutne köögikunsti triumf. Ühes täiuslikus kiluvõileivas on komponente kõvasti rohkem, kui nime järgi arvata võiks: vürtsikilu filee, oliiviõli, valge veini äädikas, sool, pipar, muna, või, leib, till, rukola, murulauk, Dijoni sinep, sidrunimahl ja pruun suhkur. Neid oskuslikult omavahel tasakaalustades saavutatakse kokanduse senise ajaloo vaieldamatu tipp.

Kuna õige kiluvõileiva valmistamine võtab aega, ei söö eestlane seda päris iga päev. Küll aga on too meelemärkust rööviv hõrgutis laual siis, kui on midagi rõõmsat tähistada: laste sünnipäevad, vabariigi aastapäev ning üle-põllu Lembitu pankrot.

Kui sülg selle jutu peale nüüd suus lippama pani, on tagumine aeg raamat korraks käest panna ja maaturism.ee lehelt kiluvõileiva retsept üles otsida. Seejärel kilud oliiviõlisse seisma tõsta ja liiter vett potis keema lasta, sellesse teelusikatäis soola ja supilusikatäis valge veini äädikat lisada. Nüüd tuleks kuumust vähendada ja paar muna otse keevasse vette lüüa ning 5 minutit keeda lasta. Neid minuteid on hea leivaviilude röstimiseks ja võiga määrimiseks kulutada. Samuti oleks tark kaste valmistada. Selleks tuleb külmpressitud oliiviõlisse sinepit, sidrunimahla ja pruuni suhkrut segada. Nüüd oleks mõistlik igale leivaviilule 2–3 kilufileed asetada ja seejärel üks „kadunud muna” selle peale panna (too, mis on nüüdseks jõudnud 5 minutit keeda). Munadele võiks sälgu sisse lõigata, soola ja pipraga maitsestada, hakitud tilli, rukola ja murulauguga üle puistata ning kastet peale piserdada.
Head nautimist, nagu igas eesti restoranis soovitakse!

Raamatust: „EESTLASE KÄSIRAAMAT. 100 ASJA, MIDA ÕIGE EESTLANE TEEB“