Abielu tõde: negatiivsus on nähtamatu vägivald



Abielu tõde: negatiivsus on nähtamatu vägivald
MorgueFile

Kriitilisel mõtlemisel on oma koht, ent see koht ei ole abielu. Olles kriitiline selle suhtes, kuidas su partner tegutseb või reageerib, pahandad sa tegelikult selle peale, et tema pole sina. Harville Hendrix ja Helen LaKelly Hunt kirjutavad raamatus „Abielu lihtsad tõed“ oma kooselu põhjal, kuidas nad teineteise suhtes negatiivsusest vabanesid.

Sedasorti side, millest me räägime, ei saa tekkida suhtes, mis on tulvil negatiivsust.
Ajal, mil meie abielu kõikus muutumise ja lahutuse vahel, käisime Harville’iga raamatupoes. Hetke ajel lehitsesime suhteid käsitlevat astroloogiaraamatut. Endi kohta lugesime: „Te purustate oma suhte, kui ei lõpeta teineteisega negatiivset käitumist.” Me olime rabatud. Kuidas raamatu autor meid nii hästi tundis? See oligi meie probleemi tuum. Ja meil polnud isegi vaja terapeudile maksta!
Meie määratlus: negatiivsus on mis tahes sõnad, toon, näoilme (näiteks silmade pööritamine) või mõni muu käitumismuster, mida su partner tõlgendab negatiivsena.
Partner otsustab, millal me oleme negatiivsed.
Jah, sinu partner otsustab, kas sa oled negatiivne või mitte. Sa võid öelda, et teed ainult nalja. Aga kui see su partnerile ei meeldi, siis LÕPETA. Negatiivsus tekitab su partnerile ebaturvalise tunde.
Ilma turvalisuseta suhetes ei kasva su partner kunagi. Ja teie suhted ei muutu kunagi.
Harville ja mina leidsime kolm põhilist viisi, millal me enese teadmata negatiivsusesse libastusime, ja avastasime varsti, et sedasama teevad paarid meie töötoas. Need on: 1) kriitiline mõtlemine, 2) võistlus ja 3) „konstruktiivne kriitika”.

Loe veel

Seotud lood:

KRIITILINE MÕTLEMINE

Kriitiline mõtlemine aitab meid mitmeti. Me kasutame seda, kui tahame kindlaks teha, kas sokid ikka on ühest paarist. See tuletab meile meelde kontrollida, kas vannitoast lahkudes pole mitte paberit talla all. Kes ei tahaks kriitiliselt mõelda autot juhtides? See aitab meil oletada, mida teised juhid teevad. Ilma selleta oleksime ilmselt paljudesse õnnetustesse sattunud.
Meie ühiskonnas saadakse kriitilise mõtlemise eest isegi KIITA.
Õpetajatele meeldivad õpilased, kes vaatavad oma töö kriitilise pilguga üle, enne kui ära annavad. Harville ja mina teame seda hästi – sest me mõlemad saime akadeemilise hariduse. Ülemused armastavad töötajaid, kes mõtlevad kriitiliselt, sest see aitab neil näha, kus peaks midagi parandama. Kasuta töö juures kriitilist mõtlemist ja sa näed, kuidas see ilmneb su saavutuste plusspoolel.
Kriitilisel mõtlemisel on oma koht – ent see koht EI OLE su abielu. Me oleme üdiselt kõige kriitilisemad oma partneri suhtes siis, kui ta ei tegutse või ei reageeri nii, nagu ta meie arvates peaks tegema.
Ja see mõjub väga halvasti.
Niisiis, oma töötubades ütleme paaridele: sinu partner EI OLE sina. Negatiivsus on nähtamatu vägivald
Sest olles kriitiline selle suhtes, kuidas su partner tegutseb või reageerib, pahandad sa tegelikult selle peale, et tema pole sina.
Kui olin ärritunud, muutus Harville kriitiliseks selle suhtes, kui raske mul on end selgelt väljendada. Teiste sõnadega, ta ärritus selle peale, et mina olin ärritunud. Ja andis mulle näpunäiteid, kuidas ma peaksin oma tunded maha suruma – et oleksin suhtlemisel loogiline ja konkreetne. Ta tegi seda just siis, kui olin ärritunud. Viimane asi, mida ma sel hetkel vajasin, oli suhtlustreener.
Ta taipas, et ärritus minu peale seetõttu, et ma polnud nagu tema. Paarid teevad seda teineteisele pidevalt.
Et muuta seda vastastikuse hävitamise stsenaariumi, pead leppima sellega, et te olete kaks erinevat inimest, teil on erinevad eelistused ja erinevad tegutsemisviisid. Kahjuks just nende erinevuste tõttu kaldute te libastuma võistlusse.

VÕISTLUS

Pealtnäha olime Harville’iga mõlemad väga vabad ja lõõgastunud.
Ent pealispinna all oli sügav ja tume tõde: me mõlemad olime põikpead! Ausõna, ma ei usu, et võiks leiduda veel põikpäisemat ja rivaalitsevamat paari kui meie olime.

MIKS SA NIIMOODI REAGEERID?
MINA EI TEE SEDA KUNAGI!

Meie kaitseks võib öelda: inimeste loomuses on võistelda. Meie kultuuris on igaüks, kes räägib veenvamalt või saab, mida tahab, „võidumees”. Mängu võitmiseks õpetatakse meid kõiki rõhuma oma õigustele ja vaidlema paremini kui naaber.
Võistlusel on oma koht – aga see koht EI OLE keset su abielu.
Partneritevaheline võistlus on silmanähtav siis, kui kumbki väidab, et tal on „õigus” (loe: on teisest üle) ja teisel „pole õigus” (loe: jääb teisele alla).
Ent võistluse juures on üks väike konks, millele enamik inimesi ei mõtle...
Te võite võistelda selles, kes on halvem.
Kuidas see välja näeks? Muidugi, Harville ja mina oleme heaks näiteks ka siin!
Pärast seda, kui olime taibanud, kui suurt rolli mängivad lapsepõlvehaavad meie täiskasvanuelus ja suhetes, arva ära, mida me tegime?
Just! Me hakkasime võistlema, kummal meist oli olnud raskem.

MA SOOVIN, ET SA POLEKS SELLINE PÕIKPEA!
MINA SOOVIN, ET SINA POLEKS SELLINE PÕIKPEA!

Kui hakkame tegelema oma lapsepõlve väiksemate ja suuremate traumadega, püüab igaüks tõestada, et just TEMAL oli raskem. Ja las ma hoiatan sind kohe praegu: ära püüa hakata mängima seda mängu kellegagi, kes kaotas noores eas oma vanema(d). Sest ausalt, seda pole suurt millegagi üle trumbata.
Õnneks taipasime juba varakult, et kui romantiline armastus on kaks inimest võrku püüdnud, siis valib ta inimesed, kellel seisab ees ühevõrra tööd. See tähendab, et sina ja su partner olete haavatud samal tasemel. Niisiis võite lõpetada võistluse, kummal oli hullem, ja keskenduda teineteise tervenemisele kaasaaitamisele.
Põhiline on see: kui tunned, et oled oma partnerist üle (kas seetõttu, et usud oma paremust VÕI seetõttu, et usud – tal pole nii raske
olnud), siis on see selge märk, et oled asunud temaga võistlema.

KONSTRUKTIIVNE KRIITIKA

Võin kihla vedada, et sa imestad, kuidas saab „konstruktiivne kriitika” olla midagi negatiivset. Ilmselt võid sa tunda, et „Mu partner vajab ABI, mu läbinägevat pilku”. Mul on kurb tunnistada, et ka mina arvasin seda. Meie abielu esimestel aastatel oli üks mu lemmiktegevusi pakkuda Harville’ile oma „abistavat” konstruktiivset kriitikat.
Muidugi tahtsin ma teha seda täiuslikult. See tähendas kõiki üksikasju. Ma tegin nimekirju. Kui ta valis seda värvi särgi, millega ta mõjus väsinult, panin selle nimekirja. Kui ta unustas kodus midagi teha, läks see nimekirja. Spinat hammaste vahel? Nimekirja. Kui ta oli millegi suhtes kangekaelne – just, ära arvasid. Nimekirja!
Ma ei hädaldanud. Ma olin ABIKS. Kes siis ei tahaks nõuannet, et saada paremaks inimeseks? Pealegi tahtsin ma pakkuda oma tarkuseteri tasuta. Ent hoolimata mu „suuremeelsusest” tundus, et Harville muutub meie abielus päev-päevalt üha õnnetumaks.
Tulemused olid üsna kohutavad. Kui konstruktiivsel kriitikal on oma koht, siis see koht EI OLE su abielu embuses.
Võite olla selles päris kindel. On palju inimesi – õed-vennad, sõbrad, teie lapsed, vanemad –, kes on valmis pakkuma su partnerile konstruktiivset kriitikat. Sinul pole vaja olla üks neist. Su partner ei heitle mitte ainult oma lapsepõlvega, vaid ka argiprobleemidega. Ta vajab advokaati ja siin tuledki mängu sina.

LÕPETA OTSEKOHE!

Ainus, mille meie negatiivsus saavutas, oli see, et Harville ja mina tundsime mõlemad end teineteise poolt rünnatuna. Ja kuidas rünnakule reageeritakse? Asutakse kaitsesse ja rünnatakse vastu.
Hästi, nende kolme asjaga on täna vaja tööd teha!
1. SPINAT HAMMASTE VAHEL
2. PÕIKPEA
3. SÄRGI VÄRV ON VALE!

Kui saime aru, kui laastavalt selline käitumine mõjub, teadsime, et peame negatiivsusest loobuma. Niisiis said meist „negatiivsuse valvekoerad”.
Otsekoheselt öelduna: negatiivsus on nähtamatu vägivald ja peab lõppema.
Lõppude lõpuks ei saa mitte ükski suhe kasvada ja süveneda koos negatiivsusega.
Me tunnistame, et seda on kergem öelda kui teha. Negatiivsuse valvekoeraks olemise tulemused olid masendavad. Me mõistsime, et isegi meie kõige lühemad vestlused sisaldasid negatiivsust. Mina ütlen midagi töölemineku kohta ja Harville kasutab oma kriitilist mõtlemist, õpetades mind, et tuleb lühemalt rääkida. Ja me vaidleme.
Ta hakkab mulle rääkima sellest, mida ta oli mõelnud kodus teha. Ja mina katkestan teda, teades, kuidas tema seda teha eelistab.
Jälle vaidleme. Isegi see, mida õhtuks süüa, polnud turvaline teema!
Ükskord pakkus üks meist grillkana aedviljadega ja me hakkasime vaidlema selle üle, kas aedvilju hautada (nagu mina eelistan) või jätta tooreks (nagu Harville eelistab). See oli täiesti pöörane.
Me otsustasime leida lahenduse.
Ja me nägime, kui lihtne see on!
Me riputasime vannitoapeeglile kalendri. Päeva lõpus joonistasime naerunäo või kurva näo.
Kurb nägu tähendas, et üks meist või ka mõlemad olid olnud sellel päeval negatiivsed. Naerunägu tähendas, et veetsime terve päeva ilma negatiivsuseta. Jah, Harville ja mina – kellel on kahe peale kokku neli teaduskraadi ja ilmunud kümme raamatut – pidime joonistama kalendrisse rõõmsaid ja kurbi nägusid, mis aitaksid vabastada meid negatiivsuse sõltuvusest. Ja see toimis!
Meil oli nii kõrini kurbadest nägudest, mida nägime päevast päeva, nädalast nädalasse, KUUST KUUSSE. A-e-g-a-p-i-d-i kadusid kõik negatiivsed kommentaarid.
Jah, kõik. Lõpuks me saime hakkama!
Me olime sellest saavutusest elevil.
Seejärel kerkis pinnale uus probleem...
Äkki oli VÄGA vaikne.
Seda oli piinlik tunnistada.
Aga me ei teadnud, kuidas teineteisega rääkida ilma negatiivsuseta...

TUNNUSTUSE JAGAMINE

Niisiis mõtlesime välja veel ühe harjutuse – niisuguse, mis aitaks meil keskenduda sellele, mis meile tegelikult teineteise juures meeldis.
Energia järgneb tähelepanule. Me teadsime, et kui oleme negatiivsed, kutsub meie tegevus esile veel rohkem negatiivsust. Mis juhtuks, kui valaksime teineteist üle positiivsete kommentaaridega?
Me leidsime, et kui keskendusime sellele, mis toimis, hakkasime järk-järgult nägema üha rohkem häid asju. Selle protsessi kiirendamiseks ütlesime iga päeva lõpul teineteisele kolm asja, mis meile teise juures meeldis. Igal õhtul pidime välja tulema kolme uue asjaga – kordamine polnud lubatud.
See oli algul tõeline väljakutse.
Meie ajud polnud harjunud märkama positiivset (ja aju püüab üldiselt negatiivsele pidama jääda). Niisiis oli algus üsna vaevanõudev.
Me pidime pöörama tähelepanu sellele, mis meile teineteise juures meeldis.
Probleemide kirjapanek oli olnud lihtne. Tunnustust jagades me puterdasime. Vestlused olid täis ebamugavaid pause.
Ent me jäime selle juurde (mis tõestab, et põikpea olla on vahel kasulik). Ja tunnustamine hakkas veidi kergemalt tulema.
„Ma hindan seda, et sa täna lihtsalt helistasid, Harville.”
„Ma hindan neid mõtteid, mida sa pakkusid mu ettekande jaoks, Helen.”
Aja jooksul peatus negatiivne kaagutamine meie peades. Ja et me vaatasime teineteist tunnustuse vaatenurgast, siis hakkasime tegelikult teineteist teisiti nägema. Lõpuks leidsime mõlemad uuesti, et oleme abielus imelise inimesega – seda olime kunagi ammu teadnud, aga unustanud.
Meie tunnustuserituaal lõi teatud turvatunde, mida me polnud varem kogenud. Me armusime uuesti, sügavamal, imelisemal tasandil.

Harville Hendrix ja Helen LaKelly Hunt „Abielu lihtsad tõed“, kirjastus Pilgrim

ELUTARGA TOP

Viimased uudised