Al Capone, Ameerika musta kogukonna enam-vähem Robin Hood



Al Capone, Ameerika musta kogukonna enam-vähem Robin Hood
www.biography.com

1920ndate USA rassiliselt eristatud klubimaailmas oli Al Capone’i kui afroameerika muusikuid õiglaselt kohtleva mehe maine ületamatu. Tuntud džässkontrabassist Milt Hinton nimetas teda koguni „musta kogukonna enam-vähem Robin Hoodiks”, kirjutab Deirdre Bair raamatus „Al Capone. Elu, pärand ja legend”.

Al Capone oli küll kooli kuuendas klassis pooleli jätnud, ent ta polnud kunagi lakanud õppimast asju, mis teda huvitasid. Ta oli omandanud siira lugupidamise kultuuri, eelkõige muusika ja teatri vastu. Ta armastas ooperit, eriti Verdi teoseid, ning tal oli kodus suur kogu Caruso heliplaate.

Ta õppis selle žanri kohta piisavalt, et vestelda sellest, kuidas eri lauljad oma rollidele lähenesid ja milliseid erilisi nüansse sellesse tõid. Helisalvestusi kuulates luges ta ka arvustusi ja pidas neid hoolikalt silmas alati, kui üht või teist etendust vaatama läks, harilikult ümbritsetuna strateegiliselt paigutatud ihukaitsjatest, kes piidlesid kogu aeg publikut, mitte lava. Vaid ühe ooperihooaja jooksul broneeris ta kohad kolmekümne kaheksale mehele, kes olid läbimõeldult tema ümber paigutatud, nende seas kaks relvastatud kõrilõikajat, kes seisid kahel pool kardinat lava taga.

Kus teda alati tervitati ja ta end kõige turvalisemalt ja mõnusamalt tundis, oli meelelahutajate seltskond, kellest paljud olid enne suure kuulsuseni jõudmist tuule tiibadesse saanud tema ööklubides ja kabareedes. Lood tema suhtlusest paljude lavatähtedega on liialdatud ning paisutatud legendideks suurest sõprusest, enamik neist pärit meelelahutajate endi mälestustest ja elulugudest. Sophie Tuckeri biograafid väidavad, et ta mängis aasta aega igal õhtul Al Capone’iga kaarte, kuid ajal, mil see olevat toimunud, oli Al ikka veel Brooklynis, mitte Chicagos; võibolla mängisid nad koos teistel, hilisematel aastatel, kuid arvestades kõiki tema ja Sophie muid tegevusi, sai see toimuda ainult juhuslikult.

Loe veel

Seotud lood:

Tunnustatud laulja ja koomik Joe E. Lewis sattus vastuollu Capone’i esipalgamõrvari Jack McGurni ja tema kõrilõikajatega, kes moonutasid ta välimust, kui kolkisid ta pead püssikabadega, lõikasid tal kõri lõhki, skalpeerisid näonaha, purustasid lõualuud ning peksid ta muul moel vaeseomaks. Peksmise põhjuse kohta lähevad arvamused lahku; enamik allikaid ütleb, et ta tahtis Outfiti kontrolli all olevast klubist lahkuda, et esineda teises, mis kuulus Chicago North Side’i gangsterile Ted Newberryle, teised aga viitavad pelgalt Lewise pillatud väidetavaile solvangutele ja halvale käitumisele. Kõik kajastused järeldavad põhiliselt, et mitte keegi ei saanud Outfiti solvata ja sellest terve nahaga pääseda. Mõned räägivad, et Lewis naasis imekombel lavale, nädalate kaupa sidemesse mässitud; teised väidavad, et ta pidi enam kui aasta haiglas veetma.

Küllusesarvest lugusid selle kohta, kuidas Capone leidis viise, et varustada alkohoolikust Lewist rahaga, mida too alati vajas, kuni vihjeteni „ära sätitud” hobuvõiduajamistest, kus Lewis kindla peale võitis, ning oletatava hea samariitlase mängimiseni ja avalikkuse ees kuulutamiseni, et tema tasus kõik Lewise ravikulud. Ta lasi reporterite suunas lendu ka veidi kurjakuulutavama loo, kus andis teada, et kui Lewis oleks kõigepealt tema juurde tulnud, oleks ta veennud esinejat jääma ja peksmine oleks muutunud tarbetuks. Ta jättis ütlemata, millise vormi veenmine oleks võtnud, ja ükski reporter ei olnud küsimiseks piisavalt söakas.

Al Capone etendas Lewise hoolitseva sõbra rolli, olles samal ajal peksmise eest täielikult vastutav. McGurn sai kõik oma korraldused otse Capone’ilt ning poleks kunagi tihanud omal suval nii jõhkrat rünnakut ette võtta. See jättis Al Capone’ist hea mulje avalikkuse silmis, kes oli tema kaassüü suhtes kummaliselt ükskõikne, ning võimaldas tal selles ja kõigis teistes tänaseni teadaolevates jõledustes vägivallast eemal ja kõrgemal seista. Kui Lewis oli paranenud, ja mil iganes ta taas Chicagos töötas, tegi ta seda üksnes Outfiti kontrolli all olevates klubides, kus Capone kandis hoolt, et tal on alati vaba juurdepääs baarile ja tema hasartmängukulud saavad alati tasutud.

On palju sarnaseid näiteid kaksipidise käitumise, topeltmoraali ja koguni topeltelu kohta, mille Al Capone oli endale sepitsenud, ning tema suhted meelelahutajatega illustreerisid seda sageli kõige ilmekamalt. Mehe kohta, kes elas rassilisele segregatsioonile alluval ajastul, jäi ta afroameeriklaste palkamise ja edutamise suhtes enamasti värvipimedaks. Kuigi organisatsiooni otsesel palgalehel polnud ühtki musta, on mõned Capone’i järeltulijad veendunud, et Outfiti kui äriettevõtte edu peamine põhjus seisnes asjaolus, et selle teenistuses oli alati mitmesuguse etnilise päritolu ja rahvusega mehi. Kuigi nad olid enamikus valged, ei olnud nad kõik itaallased ning seega ei sidunud neid kombed, eelarvamused ja aureeglid, mida vanal kodumaal austada tuli. Slovakkide ja sakslaste ohjamine oli oluliselt lihtsam kui juhtida sitsiillasi, kes suhtusid umbusklikult napollastesse, või kalaabrialasi, kes olid ettevaatlikud mõlema suhtes. Põhja- ja lõunaitaallasi lahutasid tohutud barjäärid, kuna põhjapoolsetelt aladelt pärit inimesed põlgasid neid, kes olid lõunast ja kelle kultuuriline alandumine Põhja-Itaalia elanike ülimuslikkuse taotlustele viis sageli välja arutute vendetta’deni.

Chicagos Outfiti kontrolli all olevatel aladel, laias laastus 35. tänava ja State’i ümber jääval territooriumil, segunesid mustad ja valged vabalt ning sealsed kaks kõige populaarsemat kabareed Plantation ja Sunset teenindasid afroameeriklastest klientuuri. Nende ees tegutsevad tänavamuusikud suunasid uudishimulikud valged turvaliselt baaridesse ja bordellidesse ning hoolimata ajakirjas Vanity Fair ilmunud artiklist, mis hoiatas segaseltsimisega kaasnevate ohtude eest, võis 1926. aasta vana-aastaõhtul neis asutustes näha viitsadat „valget ja värvilist” pidutsejat, kes ohjeldamatult trimpasid ja üksteisega tantsisid.

Rassiliselt eristatud klubimaailmas oli Capone’i kui afroameerika muusikuid õiglaselt kohtleva mehe maine ületamatu. Tuntud džässkontrabassist Milt Hinton nimetas teda „musta kogukonna enam-vähem Robin Hoodiks”. Hinton ja Cab Calloway ei olnud Outfiti palgalehel, kuid neil mõlemal olid onud, kes organisatsiooni heaks töötasid. Hinton meenutas, kuidas Al Capone „kogus kõik mustad kutid kokku, istus nendega maha ja pidas kõne. Mina olen boss, mina juhin seda asutust, teie aga juhite lõuna poolt. Te saate raha teha, kuni ostate oma alkoholi minult”.

Capone kutsus Sunseti klubisse mängima ka Louis Armstrongi, õhtul, mis ühe Satchmo biograafi oletuste kohaselt oli tema „esimene kokkupuude gangsterite ja nende tavadega – maailmaga, millega ta jäi seotuks veel paljudeks aastateks”. Armstrongist sai peagi Capone’i lemmikmuusik ja teatud aja jooksul nautis ta oma erilist soosikustaatust alati, kui Chicagos esinema juhtus. Tema jaoks oli Capone „kena ja meeldiv väike paksuke, noor, nagu mõni professor, kes on just ülikooli lõpetanud, et ise õpetada või nii”. Capone oli Armstrongiga alati härrasmehelik, ent mitte klarnetimängija Johnny Doddsiga, suure eneseväärikusega mehega, keda tabas ebaõnn mitte osata lugu, mida Capone sel hetkel kuulda tahtis. Juttude põhjal tõmbas Capone välja sajadollarilise, rebis pooleks ja torkas mõlemad pooled Doddsi taskutesse, hoiatades: „Neeger, sa parem õpi see järgmiseks korraks ära.” Earl „Fatha” Hines, kes samuti Sunsetis mängis, rääkis, kuidas enamik muusikuid pigistas niisuguse jämeduse suhtes silma kinni, sest Capone oli teinud neile mitmeid heategusid, näiteks siis, kui ta pani kaks ihukaitsjat Hinesi saatma sõidul teistesse klubidesse, kus valged musti heameelega ei tervitanud. Hines teadis, et teda ja teisi muusikuid kaitstakse üksnes sellepärast, „et meie hoiame nende klubisid lahti”, kuid oli piisavalt nutikas teadmaks sedagi, et tema ja teised „kuulusid” halastamatule mehele, kes võis teha kõike, et enda omandit kaitsta.

Ära kohutatud Fats Waller sai teada, kui suurel määral ta on teise mehe omand, kui neli Capone’i kannupoissi ta relva ähvardusel röövisid, surusid muusiku suurde musta gangsteriautosse ja viisid Hawthorne’i hotelli, kus ta klaveri ette istuma torgati ja mängida kästi. See oli Capone’i sünnipäevapidu, mis kestis kolm päeva, mille kestel Waller mängis kogu aeg ja kõike, mida Big Guy nõudis. Inimröövil oli õnnelik lõpp, sest samad mehed viisid kurnatud pianisti koju, relvad tema kaitsmiseks samamoodi välja tõmmatud, Capone aga oli täitnud muusiku taskud tuhandedollariliste rahatähtedega.

Üks „omand”, mida tal osta ei õnnestunud, oli poksija Jack Dempsey. Capone armastas poksimatše ja panustas neisse heldelt, siingi kaotades rohkem kui võites. Dempsey oli tema sõbraks saanud mõni aeg enne kuulsat 22.09.1927 „Battle of the Long Count” matši, kus ta kaotas Gene Tunneyle, kuid legendide põhjal ei tundnud Capone Dempseyt ega külastanud teda Michiganis asuvas Benton Harbori treeninglaagris enne tema 1920. aastal seal toimunud matši – lihtsalt sellepärast, et ta ei olnud Chicago allmaailmas veel tehtud kuju. Capone’i panused poksimatšidesse ei piirdunud kihlvedudega. Poksimisest oli saanud mitte üksnes suur äri, nagu näitas Dempsey-Tunney matši „sissepääs” (piletimüügi kogusumma) 2,75 miljonit dollarit; see oli ka rahvaspordiala, mida väisasid ühiskonna kõrgemate kihtide isikud, kes istusid areeni ääristavatel parimatel kohtadel smokingus, käevangus elegantsed karusnahkades ja kalliskivides naised, ning kuulsused Hollywoodist Wall Streetini. Dempsey abikaasaks oli tollal tummfilmitäht Estelle Taylor, kelle istekoht Chicago matšil oli esireas koos General Motorsi bossi Alfred Sloani ja Bethlehem Steeli omaniku Charles Schwabiga. Nende lähedal istus ka Al Capone, kes kandis hoolt, et tema ja ta saatjaskond saaksid kohad parimate seas. Ta andis ka kõigile sinna kogunenud ajakirjanikele teada, et korraldab linna parimaid ja suurimaid pidusid, ning muidugi olid nad kõik kutsutud peole, mille ta pidas pärast matši. Igaüks teadis, et ta oli teinud Dempseyle 50 000 dollarilise võidupanuse ja et pidu korraldatakse tema auks ning maksab teist samapalju või rohkemgi. Kõik olid kohal, bordellimaadam Polly Adlerist kõmuveergude reporter Louella Parsonsi ja spordiajakirjanik Ring Lardnerini.

Capone tahtis kindlustada, et pidu oleks võidu tähistamiseks, seega tellis ta matši korraldamise Dempsey kasuks. Ta sai niisuguse tellimuse nagu muuseas esitada sellepärast, et tal oli piisavalt mõjuvõimu selle täidesaatmiseks. Dempsey, kes ühe tema elulookirjutaja sõnul tundis häbi, et ta „jäi Capone’i suureks sangariks”, saatis talle oma üpris loetamatus käekirjas sõnumi, kus palus teda „rahule jätta” ja matši tegelikke tulemusi austada. Alla kirjutas „sinu sõber… Jack Dempsey”. Capone’il jätkus üllameelsust teha nii, nagu Dempsey soovis, kuid järgmisel päeval saabus tema treeninglaagrisse tohutu lilleseade, ilma allkirjata ja sõnumiga „Dempseyle, spordiau nimel”. Kõik teadsid, kes selle oli saatnud. Aastaks 1927 oli Al Capone’ist saanud riigi suuruselt teise linna kardetuim juhtkuju, mitte üksnes selle teadaolevas kuritegelikus ringkonnas, vaid ka selle poliitilise tegevuse de facto juhina. Isegi Charles G. Dawes, Ameerika Ühendriikide asepresident Calvin Coolidge’i ajal 1925–1929 oli sunnitud möönma, et Chicago linna ja kogu Cooki maakonna valitsus on võimetu teda peatama. Kõik haldusviisid, seaduslikud või mitte, olid koost lagunenud ning abitud Al Capone’ile vastu seisma.

Tema nimi kogus terves maailmas üha enam kuulsust, hoolimata tema nurjatutest tegudest, millega kaasnes pigem imetlus kui hukkamõist, ent see oli ikka veel mõru maitsega, kui temast tehti naljanumber ja ta muutus naerualuseks oma hoiaku tõttu ametiisikute ja madalal astmel politseinike suhtes. Ta teadis, kuidas seda summutada ning tegigi seda rahulikul ajajärgul, millega 1926. aasta lõppes, peamiselt sellepärast, et tolleks ajaks oli tapetud piisavalt palju teisi jõugujuhte, et ellujäänud tunneksid: neil pole muud võimalust kui taas kord nõustuda territoriaalse rahuga, mida Capone plaanis ja mis lihtsalt kindlustas 1920. aastal Torrio rajatud piire. Capone pani ette mõned väikesed muutused, kui oli kõik veel elusolevad jõugujuhid kokku kutsunud Morrisoni hotelli, et jagada linn salaalkoholi domeenideks – lahendus, millega nad porisedes nõustusid.

„Ma ütlesin neile, et me muudame suurepärase äri lasketiiruks ja see ei tule kasuks mitte kellelegi,” teatas Capone pärast relvarahu kehtestamist, hoobeldes, et esimest korda mitme aasta jooksul sai ta oma kuulikindlas autos täiesti üksi Prairie Avenuele sõita. Enne vaherahu ütles ta end vajavat kaitsvat kavalkaadi või flotilli enda ees ja taga, nii et iga sõit nägi välja nagu matuserongkäik, mida see „pidi olema… et mitte selleks saada”.

Ent matuserongkäike oli mitmesuguseid: mõned toimusid pärast äkilist ja ootamatut surma, olid šokeerivad ja rasked leppida; teised olid aeglased ja järkjärgulised kustumised, mis tõid mahajäänutele suurt kergendust. Nende jaoks, kes Al Capone’i ülemvõimu ajal Chicagos elasid, hõlmas tema viimaks saabuv langus mõlemat ja veidi rohkematki: vapustust, et niisugune asi üldse võimalik oli, kergendust, kui see läbi sai, ning seejärel visa ja lõppematut püüdu kummarduda tema metafoorilise haua kohale ja juurelda, mis juhtus. Kõige hämmastavam oli asja juures see, kui kiiresti see toimus.

Deirdre Bair „Al Capone. Elu, pärand ja legend”, kirjastus Helios
2017

https://www.rahvaraamat.ee/p/al-capone/1015273/et?isbn=9789949610198%22%3E

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised