Al Capone: sündikaadi president, kellele allus 12 nõukogu direktorit ja tuhat meest automaatide või pommidega

 (3)

Al Capone: sündikaadi president, kellele allus 12 nõukogu direktorit ja tuhat meest automaatide või pommidega
Al Capone Chicago politsei fotol pärast arreteerimsit 1931. Wikipedia

"Al Capone on nüüdsest boss, elu väärt vaid mõni kross, ning on lauldud selle laul, kes veel seadust hoiab aus,” ütleb laul, mille ingliskeelsena laulis 1974. aastal hitiks Paper Lace ja eestikeelsena paar aastat hiljem Heldur Karmo sõnadega Jaak Joala. Maailma kõige kurikuulsama mafiooso Al Capone´i raha tuli ebaseaduslikust äritegevusest ja tema teenistuses oli näiteks ka „presidendi üldine abiline alkoholi, korruptsiooni ja mängupõrgute räkiti alal”, kirjutab Deirdre Bair raamatus „Al Capone.”

Gängide omavahelised arveteklaarimised vohasid 1920. aastate keskel üle kogu Chicago, kui üks kamp tappis oma vaenlasi ja teised maksid nende eest kätte: Selles, kuidas nad vägivallaakte toime panid, oli nii palju õõvastavat loovust ja veristamist, et kurnatud publik tervitas päevalehtede esiküljelugusid huvitu ohke ja põgusa pilguga pealkirjadele.

Chicago politseijaoskonna ülem John Stege oli üldsuse leigusest nii nördinud, et kirjutas 1927. aasta jaanuaris artiklisarja ajalehele Chicago Herald and Examiner, kus ta anus lugejaid mitte võtma hoiakut, et mõrvad pole olulised, sest olid üksnes gangsterite vastastikused arveteõiendamised. Stege oli marus „tsaarliku võimu” pärast, mis jõugujuhtidele kuulus, ning vannutas üldsust ükskõiksust maha raputama ja protestiks välja astuma. Ta raevutses ja manas, kuid keegi ei tundunud kuulavat, eriti mitte Al Capone.

Loe veel

Seotud lood:

Neil vähestel kordadel, kus tal õnnestus minna koju Prairie Avenuel, tavatses Teresa vaheldumisi nutta, köögis kokata ja teda sõidelda (kuid leebelt) mure ja peavalu eest, mida poeg talle põhjustab. Mae ei nutnud ega kokanud, kuid esitas mehele oma tavapärase palve erru minna, osutades pingele, mida mehe töö tekitas talle endale ja üha suuremas segaduses Sonnyle, kes kuulis kodus pealt piisavalt palju jutukatkeid, et pärida selgitusi koledate asjade kohta, mida ajalehed ja raadio tema isa kohta rääkisid. Al andis Sonnyle teada, kui palju ta teda armastab, ning kinnitas naistele taas oma võitmatust, kuid ütles neile ka kindla sõnaga, et erruminek on võimatu. „Ma olen boss ja jätkan asjade juhtimist,” ütles ta reporterile ning kirjeldas, kui palju kordi teised kurikaelad on püüdnud talle „kuuli anda”. „Ärge laske kellelgi end arvama panna, et mind saaks linnast välja ajada. Ma pole seni läinud ega kavatsegi minna.”

Samal ajal valmistas Capone Outfiti ette haarama ohjad selles, mida William J. Helmer, üks Chicago krimimaailma järjepidevamaid vaatlejaid, nimetas tema „isiklikuks riskikapitalismi vormiks”. Georgette Winkeler, nutikas ja taiplik naine, kelle abikaasa Gus oli üks Capone’i lojaalsemaid püssimehi, sai rohkelt võimalusi analüüsida, kuidas Al tegutses. Tema arvates oli ebaõiglane meest gangsteriks nimetada, sest tegelikult oli ta kõigest „katusepakkuja”, ja seda pidas naine harilikust kõrilõikajast kriipsuvõrra kõrgemaks: „See definitsioon võib tunduda juuksekarva lõhkiajamisena, aga tegelikult põhines kogu Capone’i ettevõtlus ebaseaduslikul äritegevusel, mitte kuritegevuse jõhkramatel vormidel.” Capone muutis Outfiti nii ladusalt toimivaks kuritegelikuks organisatsiooniks, et Harvardi ärikooli juhtumiuuring analüüsis selle struktuuri üksikasjaliku diagrammi abil.

Nimi „Alphonse Capone (alias Al Brown)” oli uhkes üksinduses tabeli tipus koos tiitliga „sündikaadi president”. Veidi Capone’i kastist allpool ja sellega ühendatud oli vasakul teine kast paljude „isiklike assistentide” osalise loendiga, mida tema positsioonil mees vajas – nende seas toapoisid, kokad, autojuhid, treenerid, kelnerid, juuksur-habemeajajad, sekretärid, arstid ning määratlemata „jne”. Paremal oli ühendatud teine eraldi kast, tema „isiklikud ihukaitsjad”, kelle sekka kuulus „mitu tosinat meest, kuid neil kõigil olid [ka] muud olulised ülesanded”, taas määratlemata jäetud. „Ihukaitsjaid oli tal terve leegion”, nagu üks paljudest keeluseaduse kajastustest ütleb. Neist mõned värvikamad olid Phil D’Andrea, kes suutis õhku visatud mündi ainsa lasuga poolitada; Antonio Leonardo Accardo (alias Joe Batters); „Machine Gun” Jack McGurn; ja „kõigist kõige ustavam” Frankie Rio.

Nende kolme kasti all paiknes kast kaheteistkümne „nõukogu direktoriga”, kelle hulka kuulus ka Ralph, ainus niisugusel positsioonil olev vend, kelle tiitel oli „presidendi üldine abiline alkoholi, korruptsiooni ja mängupõrgute räkiti alal”; täidesaatja ehk „Enforcerer” Frank Nitti, kelle kaudu Capone lõi sideme Unione Sicilianaga ja võttis hiljem üle kogu selle tegevuse, oli tollal ainult „juhatuse esimees ja sündikaadi asepresident”. Jake (mõnikord „Jack”, mõnikord „Greasy Thumb” (ehk Libe Pöial), kuid mitte kunagi tema enda kuuldes) Guzik oli „ärijuht ja peastatistik” ning täitis lisaks rahapesu, pististe, väljapressimise ja muid räkitiga seotud kohustusi. Edward J. O’Hare (tabelisse ekslikult kantud kui O’Hara) oli veel üks direktor, kuid tema ülesandeks oli märgitud „koerte ja hobuste võiduajamise juhataja, jms”, ilma ühegi viiteta tema juriidilistele kohustustele Outfiti advokaadina. Direktorite nõukogu all olid kahes ühesuuruses kastis osakonnad „Sissetulek” ja „Kaitse” ning nende all, ulatudes üle tabeli alumise osa, oli kast, mis kirjeldas „peamiselt püssimehi, kuid paljud tegelesid salaalkoholi, pististe, mängupõrgute ja asutuste räkitiga ning täitsid koos Al Capone’iga muid ülesandeid”.

Kokku oli Harvardi ärikooli tabelis mitusada nime. Mõned kurikuulsamad olid Charlie Fischetti ja Lawrence „Dago” Mangano, kes vedasid alkoholi laiali; Frank Pope ja Peter Penovich [jr], kes kontrollisid mängupõrguid ja keda prokuratuur kutsus hiljem Capone’i vastu tunnistama; ning Mike „de Pike” Heitler ja Harry Guzik, kes kontrollisid bordelle. Hymie „Loud Mouth” Levine oli Outfiti „ülemrahakoguja” ning ajalehemüüja Louis Cowen maksis kõigi arreteeritud meeste vabastamiseks kautsjoni, saades Al Capone’ilt oma käsutusse mitmesugused kinnisvarapaketid, mida tagatisena käiku lasta (ka tema mainiti Capone’i kohtuprotsessi kestel nimeliselt ära). Ja kuna keegi pidi vastutama ka pommipanekute eest, pidas seda ametikohta endine Black Handi väljapressija James Belcastro.


Need mitusada meest rügasid tööd teha võltsdoktor „Dr Browni” arstikabinetis, mõne kvartali kaugusel Metropole hotellist. Fred Pasley kirjeldas seda kui „supertrusti, mis toimis suurkorporatsiooni tõhususega”. Jake Guzik oli korporatsiooni „aju” ja tema juhtimise all värbasid kaks-kolmkümmend inimest ametnikeväe, mis pidas arveraamatuid kõige kohta, alates organisatsiooni palgal olevate politseiohvitseride nimedest ja keeluseaduse agentidest kuni bordellides kasutatava maksusüsteemi üksikasjaliku lahtikirjutamiseni. Eksisteeris ka spetsiaalne pearaamat nende hästituntud chicagolaste nimede jaoks, kelle soosingu all olid Outfiti arvukad valdused, salaalkoholikõrtsidest mängupõrgute ja bordellideni. Eriregistreid peeti mitmesuguste kanalite kohta, mille kaudu alkohol maale toodi – linnade kaudu, mille hulka kuulusid näiteks New York, Miami, New Orleans ja Detroit. Outfit kontrollis Chicagos nelja suurt õllepruulikoda ning ka nende jaoks olid sisse seatud eraldi raamatupidamised. Laias laastus oli Outfiti palgal ka vähemalt viissada „gorillat”, kes kõik kandsid hoolt selle eest, et õlu veetaks sinna, kuhu vaja.

Jake Guzik teadis pennipealt, kui palju Outfit igal aastal tulu tõi, sest kõik seisis tema raamatutes. Kuid ta ei tundnud kunagi „ebamugavust [ega] kohkumust”, kui arveraamatud linnapea korraldusel politseihaarangus arestiti, et linna puhastada. Vastutav politseiohvitser keeldus suurustlevalt 5000-dollarilisest altkäemaksust, et nende leidmine „unustada”, kuid see ei lugenud põrmugi, sest reidile järgnenud ülekuulamist läbi viiv munitsipaalkohtunik lihtsalt tagastas raamatud Outfitile ja kõik asjaosalised pöördusid vaikides tagasi oma töö juurde.
1928. aasta lõpuks kontrollis Outfit kahtlemata suurt osa Chicago räkititest, kuid allikatest sõltuvalt ulatuvad hinnangud kõrgest 70 protsendist madala 30–40 protsendini. Hinnangud varieeruvad, ent harilikult ollakse üksmeelel, et organisatsiooni iga-aastane brutotulu oli 105 miljonit dollarit (2015. aasta kursiga ligi 1,5 miljardit), kõik sularahas. Kui Al kolis oma peakorteri Metropole hotellist Lexingtoni, hoiti raha tabalukuga presentkottides, kuni selle sai paigutada paljudele pangaarvetele, mille omanikeks oli terve rida fiktiivseid isikuid. Röövsaagi valvamiseks pidas Al ametis hinnanguliselt „seitsesada kuni tuhat meest automaatide või kõvade rusikate või pommidega”.

„Teate, mis juhtub, kui te mind ärist kõrvaldate?” küsis Capone reporterilt, kes tema ettevõtete kohta küsimusi esitas. „Mul on 185 meest isiklikul palgalehel ja ma maksan neist igaühele 300–400 dollarit nädalas. Nad on kõik endised süüdimõistetud ja relvastatud kurjategijad, praegu aga lugupeetud ärimehed, sama lugupeetud nagu inimesed, kes minu kraami ostavad ja minu asutustes õnnemänge proovivad… Kui te mu ärist kõrvaldate, lasen ma kõik need 185 lugupeetud endist kurjategijat Chicago peale lahti.” See ärplemine kujutas linna turvalisusele nii suurt ohtu, et keegi ei julgenud panna teda olukorda, kus ta selle tõeks oleks teinud.

Deirdre Bair „Al Capone. Elu, pärand ja legend”, kirjastus Helios 2017

https://www.rahvaraamat.ee/p/al-capone/1015273/et?isbn=9789949610198

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised